Ülemisel korrusel resideeris üldse omapärast ja kummalist rahvast.
Oli üks habemega naine, Benita von Schloß, kes hoolimata võimuvahetustest oli ikkagi mingil moel säilitanud oma von’i ning nii Sch’i kui ka ß’i. Olnuks ju normaalne, et Eesti ajal pidanuks ta muutuma Benita Schlossiks, Vene ajal ehk Benita Šlossiks, kuid temal seisis Nõukogude passis rahumeeli edasi „von Schloß”, justkui püsiks ajalugu paigal. See habemik tädi Benita käis vaid korra päevas allkorrusel. Nimelt tuli ta antreesse postkastide juurde, uuris teiste kojutellitud ajalehtedest kuupäeva: kas on juba pinsipäev käes või peab veel ootama? Ta on nüüd kindlasti surnud, ta oli juba siis vähemalt kaheksakümnene. Või koguni üheksakümnene? Huvitaval kombel tulen ma alles praegu selle peale, et mõtelda, kus ajas ta oma loomulikud asjad, maja kuivkemmergud olid ju õues. Vahest oli ta kottumbne, ei käinudki asjal?
Benita-tädi vastas üle vööruse, ülakorruse ainukeses kahetoalises korteris elas maruusklik jehovistiperekond, skelettkõhn, otsekui surmakutsar onu Ferdinand ja paksude prilliklaasidega tädi Friida oma tütrega. Lehest võis hiljem lugeda, et see Ferdinand pandi vangi alaealise tüdruku vägistamise ja võrgutamise eest. Vähesed uskusid seda lehelugu, sest kuidas saab ühtaegu vägistada ja võrgutada? Ja kuidas jaksab vägistada mees, kes on nii kleenu, et tuulgi puhub ta pikali? Pealegi tundus, et tolles sulesepitsuses pandi Värdile, nagu majainimesed kõhetut meest kutsusid, rohkem süüks sektantlust kui vägistamist ja võrgutamist. Ja kes oli artikli autor? Ei keegi muu kui võitlev ja karjäärihimuline ateist Valev Tutt, kes enam ei punastanud millegi puhul. Lase veel maapoiss linna!
Kõik olen ma talle andestanud, kõik.
Benita-tädi kõrval elas autolukksepp Elmar, kes kandis kogu aeg kaheksakantnokatsit ning ehitas hoovis autosid, ühe enda valmistatud vinguviiu teise järel. Ise nimetas neid samkompunnideks. Sellel samkompunnitajal oli naine minema jooksnud ning mees hoidis ise oma aastast tütart Mallet. Kui õrnalt hoolitses Elmar oma lapse eest! Majarahvas kutsus teda imetavaks isaks. Oleks selliseid väärt imetavaid isasid rohkem, kõik mehed võiksid olla Elmari moodi!
Peale Malle oli majas veel lapsi. Kööktoas number kaheksa elas vedurijuhi ja aedniku perekond, neil oli pisike Nikolai, keda hüüti Kollaks. Ja minul lubati seda Kollat hoida, kui ta polnud veel aastatki täis. „Harjuta, õpi kõige tähtsam elus selgeks,” ütles aednik Lilli, kui tal oli kuhugi asja pühapäeval, mil lastesõim oli kinni, asja kuhugi, kuhu poissi ei saanud kaasa võtta. Ja siis kiigutasin ma õues seda Kollat, tahtsin endalegi last. Aga Valev ei tahtnud last, oli kole ettevaatlik, tegi kõik, et last ei tuleks.
Me pidime oma sängiasja varjama. Selle vastu, et kostilisel noormees külas käib, ei olnud pererahval Tengelitel mitte põrmugi. Ainult et külaline pidi viisakal ajal lahkuma, see oli kindel nagu aamen kirikus. Eks Valev siis lahkuski, paugutas nii 1a ust kui ka välisust, et kõik majas kuuleksid: külaline lahkus! Mina aga olin avanud akna, Valev oli osav ronija ning kribinal-krabinal oli ta tänavalt akna kaudu jälle sees.
Huvitav, kas pererahvas sai sellest aru või mitte. Esitatud nõue oli justkui täidetud, uksi kõvasti klõmmutatud ja kõik oli ornungis? Vist jah.
Me nimetasime end veel Supilinna armastajateks. Naersime, sest see oli ju pisike sõnamäng, mida võis võtta kas nii, et meie armastame Supilinna, või nii, et me oleme kiindunud armastajad Supilinnas. Ja mõlemad olid õiged!
Valev spetsialiseerus kolmanda kursuse algul partei ajaloole, mina valisin loomulikult kunstiajaloo. Ma püüdsin Valevile auku pähe rääkida – „Loll, mis sa kipud valetama!” – kuid mind ta ei kuulanud. Partei ajaloo erialasse suhtuti põlglikult, see jäi nendele, kellel olid kehvad hinded ning kes endale midagi viisakamat ei saanud. Aga Valev oli priimus, talle maksti kõrgendikku! Ja pärast eriala valikut koguni Leninit, see oli kolm korda kõrgem kui tavaline stipp.
Seejärel hakkas Valev käima Üliõpilaste Teadusliku Ühingu üleliidulistel partei ajaloo konverentsidel Moskvas, Leningradis, Kiievis ja mujal. Luuleklubides, irvitasid kursavennad. Konverentside kaudu keerutas ennast aspirantuuri kõrgemas parteikoolis, mille eufemismiks oli NLKP Keskkomitee Ühiskonnateaduste Akadeemia. Moskvast ta oma Maria leidiski. Pidi olema julgeolekukindrali võsu, vähemalt nii räägiti linna peal, mõned inimesed olevat seda Valevilt endalt kuulnud. Kui kähku sündis neil tütar! Mina ootasin siis Valevilt last. Abordid polnud veel lubatud, kuid ikkagi sundis Valev mind nurganaise juurde, kes selle asja salaja ära tegi. Vastik, tänaseni ajab iiveldama. Miks ma nii loll olin, et Valevile allusin? Tahtsin olla aus naine, kes midagi oma armastatu eest ei varja … Pärast seda kartsin, et ma enam mitte kunagi ei saa last. Mu peas keerles ikka ja jälle kursuseõe loodud laul „Sa lahkusid, sust jäi vaid koni mu tuhatoosi tossama ja enam iialgi ei roni mu ärklituppa üles sa …”, mille ma olin kohendanud „… ja enam iialgi ei roni mu aknast vargsi sisse sa …” Mul oli vaja minna õuekempsu ja siis ma seda mustaverd assenisaatorit nägingi. Asja õiendada ei saanud, sest vanker, mida vedas valge hobune, oli hoovi pööranud, presentvammuses ja kapuutsiga mees ammutas kemmergu põhjast rooja, tõstis selle villkopaga vaati vankril. Kapuutsi ääre alt paistis, nagu oleks mehel üks pikk kulm, ka ninajuur oli karvu täis kasvanud.
Mida hullem, seda parem! „Sinule julgeolekukindrali tütar, mulle sibi!” otsustasin ma meeleheitest ja vihast pimedana ning läksin ja küsisin, ega tubli töömees soovi juua, raske amet ja ilm palav. „Juua? Sina, lilleke, oled esimene, kes sibile appi tuleb. Juua võib kah, aga naist on vaja,” vastas see mees. Mind jälle hüüti elus esimest korda lillekeseks, ning nii see lahti läkski. Olen oma meeletute kirgede ja äkiliste tempude ohver. Olen, mis parata. Ent mustlasest Rudolfs Zeltsist tulid korralikud ja terved lapsed, tänu talle selle eest! Kõik kolm, nii kaks tüdrukut kui ka poiss said mustapäised, koguni väheke tõmmud. Loodusinimese veri võidab kultuuriinimese vere. Ja ega mu esimene tütar Päike sündinudki kuigi palju hiljem kui Valevi esimene tütar Õie, nii et olime tasa.
Muuseumisaalis kahmas Õie mehe ümbert kinni ning hakkas teda meeletult suudlema, tükkis kirglikumalt, kui seda tegi tema kõige vanem tütar Päike selsamal hetkel vaid mõnisada meetrit eemal Toomemäel vana anatoomikumi preparaatide lao ehk lihtsalt öelda laibakuuri ukse ees.
„Me peame kiiresti tegema, Valev, muidu jõuavad mu lapsed koju,” ütles Õie.
„Enne töö, siis lõbu,” manitses esiideoloog.
„Mida sa tahad?” küsis Õie.
„Pakime Päikese töö korralikult sisse, saadame Moskvasse,” pani ette Tutt.
„Mina peaksin oma tütre maali Moskvasse saatma? Ei iialgi!” protestis naine.
„Ma kompenseerin talle. Ma luban, et järgmisel noortenäitusel võidab Päike esimese auhinna,” keelitas Tutt.
„Valev, sa tead, et üks asi, mida ma vihkan, on slikerdamine,” sõnas naine.
„Sellisel juhul, kui sa vastu oled, on meie suhetel lõpp,” ähvardas mees.
„Kui lõpp, siis lõpp,” otsustas naine. „Mina olen sulle tahtnud anda kõik, sa pole lihtsalt lasknud anda, oled minust kogu aeg eemale hoidnud. Lõpp on õige lahendus, ammu aeg.”
„Kas sa selle peale oled mõelnud, et kui pole mind, jääd sa sellest korterist ilma? Lihtne ja loogiline, see on ametikorter, muuseumijuhataja korter. Mina kombineerisin selle sulle. Mina lasin katusealuse välja ehitada. Mina. Kindlasti ütled sa, et ka see on slikerdamine. Sina ei slikerdanud, sina kolisid vaid slikerdatud korterisse sisse,” meenutas Tutt. „Kuhu sa siis lähed? Oma mustlasest sibi juurde tagasi või?”
Seesuguse argumentatsiooni ees oli Õie jõuetu. Valevi pea lõikab nagu koorelahutaja. Mõistus on tal sama vahe kui viigid ta pükstel, nendega võiks lõigata ükskõik mida.
„Hea küll,” soostus Õie. „Aga pärast oleme,” seadis ta tingimuseks.
„Pärast oleme,” nõustus Valev Tutt, kes mõistis, et tal õnnestub oma kavalusega jälle lüüa kaks kärbest korraga: pääseda ehk välja meeleheitlikust olukorrast ning pärast otsekui