„Kas teie Mercedes funkab?” küsis Tutt asjalikult.
„Funkab,” vastas Õie.
„Ma mõtlen venekeelset Mercedest,” täpsustas mees.
„Eile klõbistasin. Ma võin sulle masinakirjutajaks olla, Valev,” lubas Õie.
Mercedes oli kunstimuuseumi vene šriftiga kirjutusmasin, jõudnud siia sõjatrofeena kaunis veidraid radu pidi. Tutt kontrollis, kas ta saab ekspertiisi siin valmis teha või peab ta kirjutamiseks koju minema.
„Tänan, Õie,” tänas Tutt. „Kas pakkepaber on olemas?”
„Milleks sul pakkepaberit vaja läheb, Valev?” muutus muuseumijuhataja ettevaatlikuks.
Tutt astus naisele lähemale, kohe päris ligidale.
„Ma võtan sul lokirullid peast,” ütles mees ja hakkaski seda tegema.
„Ai, valus! Sa ei oska,” kiljatas naine kelmikalt. „Maailmas on ikka meeste- ja naistetööd ning need ei kattu,” ütles Õie saalis, mille seintel rippusid naiskaevurid ja naistraktoristid.
„Kattuvad ikka küll,” sõnas Valev ning keerutas teise lokirulli juustest lahti.
„No nüüd on parem,” ütles Õie. „Aga ikkagi ei luba ma oma muuseumist midagi välja viia. Mitte midagi!”
„Kas see on sinu muuseum, kallis?” küsis Valev.
Mehe käsi nihkus juustest allapoole, libises hellalt üle naise põse, kompas rinda töökitli all.
Tundus, et Õiel ei ole praegu rinnahoidjat, no kodune asi. Naise pringid rinnad püsisid kikkis ilma igasuguse toetuseta. Kombinee on tal küll kitli varjus, kuid selle all pole enam midagi.
Mees leidis nibu ning näpistas seda päris teravalt. Valev teadis, et Õiele see meeldib.
„Minu muuseum selles mõttes, et mina vastutan siin varade eest,” täpsustas muuseumijuhataja.
„Seda ütled sa õigesti, et sina vastutad varade eest. Kas sa tõesti tahad, et prokuratuur hakkaks uurima, kuhu on kadunud meie rahvuslik rikkus, nagu sa ütled, nimelt Väino Uibukännu aktimaal?” küsis Valev. „Kui sa seda ei karda, siis järelikult sa valetad, järelikult sa tead, kus asub originaal.”
„Ma ei tea. Ma andsin ausõna, et ei tea,” lausus naine.
„Kus siis on pakkepaber? Ma mõtlen seda kõva, tihket DDR-i paberit, mitte mingit Nõukogude praaki, mitte meie tavalist jõupaberit, mis poolel teel rebeneks,” ütles mees.
„Poolel teel kuhu?” tahtis teada naine.
„Moskvasse,” ei salanud mees.
„Moskvasse?” üllatus naine. „Kui sa selle Moskvasse saadad, teed sa paugupealt Päikesest võltsija. Teine tegi harjutuskoopia, ma ise küsisin Uibukännu käest selleks loa, kuid kui keegi pakub pilti teadlikult originaali pähe, saab mu tütrest võltsija. Ja see on kriminaalselt karistatav.”
„Nagu ka muuseumi varade kadumine. Ma arvan, et Päikesele on suur au jõuda Kremli-linna,” ähvardas ja meelitas mees. „Ja kui keegi siin kunagi vahele jääb, olen see mina.”
„Tead, Valev, sa oled mul kaks abielu lõhki ajanud,” ütles äkki naine ning silitas mehe sõrmuskellaga kätt, mis tema rinda mudis.
Jaa, Õie armastas ikka Valevit, ikka. Mitte enam sellise kirega nagu paarkümmend aastat tagasi üliõpilaspõlves, kuid siiski kaunis kuumalt. Ta oli naine, kes vahetas abikaasasid, ent mitte armukest. Õigemini, ta nagu abielluski selleks, et kätte maksta Valevile: sina võtsid karjääri pärast venelanna, selle eest, säh sulle, mustlasest sibi! Sina ei lahuta, sina ei luba endale lahutuse musta plekki oma ankeedis, säh sulle selle eest metsa poole Metsamees!
„Mina ei ole tahtnud, et sa lahutaksid,” meenutas Valev. „Mina ütlesin, et ära lahuta, pea vastu.”
Ja seda ütleb sulle mees, kelle oma abielu ei ole mul õnnestunud kuidagi lõhki ajada!
„Minu abielud on olnud sulle konspiratsiooniks!” paiskas naine. „Et keegi ei saaks jälile!”
Õiele meenus, kuidas tema pilk jäi Valevil pidama juba esimese kursuse esimesel nädalal, kui nad olid TRÜ ajaloo-keeleteaduskonna ajalooüliõpilased. Tema oli ikkagi Tallinna tüdruk, juba Tartusse tulek tundus maale sõitmisena, kuid Valev oli hoopiski kolhoosipoiss, kes linnaasjadest suurt ei jaganud. Neil polnud seal Lõuna-Eestis Võrumaa pärakolkas elektritki. Vanemad olid lugenud piiblit tattnina valgusel ja Valev oli kuulanud patareiraadiot, nagu ta ise rääkis. Kursuse teised poisid naersid maaka üle, kutsusid teda mõnda aega käterätivargaks. Valev oli Emajõe saunast kogemata laenukäteräti toonud, oli arvanud, et seda müüdi seal 20 kopika eest. Järgmise päeva loenguvaheajal peahoone kella taga suitsu tõmmates oli Valev soovitanud teistelegi, et ärgu nad enam kunagi ostku käterätti poest, saunast saab mitu korda odavamalt. Kui talle selgeks tehti, et kuule, vend, sa oled ikka päris ohmoon, see anti sulle üheks korraks kasutada, läks poiss näost punasemaks kui tomat: ta mõistis, et oli räti varastanud. Järgmisest loengust pani Valev poppi, võttis intrist räti ning viis selle sauna tagasi, sokutas salamisi kassa taha. Tema käed olid puhtad.
Siis oli Valev aus. Nüüd on ta parteilane. Ent minna otse saunamehe juurde ning tunnistada üles, et mina võtsin, siin see on, ei julgenud ta juba toona.
Õie oli kogu stuudiumiaja elanud erakas Marja 10 korteris 1a, enne teda oli siin olnud tema vanem õde. Umbes niimoodi käisidki erakad käest kätte, kas tutvuste või koguni suguluse kaudu.
Ametlikult majas numbrit 1a polnudki, aga Marja 10 allkorruse kolmetoalise korteri number üks pererahvas võttis oma tänavapoolsesse tuppa kostile üliõpilasi. Toal oli omaette uks vöörusesse, sellele uksele oligi löödud plekist numbrimärk 1a. Ka üks postkast antrees kandis numbrit 1a, nii et majuline võis kutsuda külalisi enda juurde aadressi järgi, tellida endale ajakirjandust ning saada kirju.
Korteri number üks perenaine, vanaproua Sea-Liide, oli olnud kunagi kogu maja omanik, ent ka pärast natsimist tundis ta end terve maja valdajana, valvas, et valitseks kord ja puhtus.
Miks vanaperenaist Sea-Liideks hüüti? Aga sellepärast, et ta pidas õuekuuris siga, kes alati jõuludeks tapeti. No oli siis karjumist, siga möirgas nagu õlletehase vabrikuvile, poolele linnale oli kuulda. Oli nagu ateist, kes ei tahtnud jõululauale. Aga kes sea maailmavaatest küsis! Jõululaupäeval tõmmati kardinad tihedalt akende ette, pandi kuusel küünlad põlema, vändaga üleskeeratav grammofon mängima saksakeelseid jõulušlaagreid ning tehti üks vägev pidusöök, seapraad laual. Ja lauda kutsuti kõik majaelanikud, ka ajutine üüriline Õie. Olid ju nemadki aidanud orikat toita, andnud oma kartulikoored ja muu laga seasöögiks.
Need olid mu elu õnnelikemad aastad. Sea-Liide pakatas külalislahkusest, lubas isegi üüri maksmisega hiljaks jääda. Vahel veniski võlg mitme kuu pikkuseks, kuid mis sellest, ikka pakuti hommikul tatraputru ja singivõileiba.
Marja 10 oli üldse üks pagana vinge koht. Ülakorrusel elas käruisand, vahva vunts, igal õhtul tühja käruga koju tulles oli tal paras aur peal, siis suvatses isand jorutada alati üht ja sedasama laulu: „Kõik sitikad ja satikad ning lutikad ja täid tulid mulle vastu ja raputasid päid.” Tal oli täiesti punapäine puhmas juustega tütar Siiri, kes töötas pangas ning kelle kohta öeldi uhkelt ja imetledes, et tema käest käivad iga päev