Loomulikult tekib siis küsimus, kuidas seesugune põhimõttelage haltuura pääses näitusele, kuidas lubatakse esineda autoril, kelle humaanne Nõukogude ühiskond on rehabiliteerinud, kuid kes selle tänutäheks jätkab sabotaaži nõukogude korra vastu.
Leninliku-bolševistliku enesekriitika korras tuleb tunnistada, et suur osa süüd lasub EKP Tartu Linnakomiteel, kelle esimeseks ülesandeks on tõhustada ideoloogiatööd, likvideerida lüngad, õppida vigadest ning saavutada olukord, et enam ei oleks tõrvatilku, mis meepoti rikuvad. Mõneti on vahejuhtum seletatav ka linnakomitee propaganda-, agitatsiooni- ja ideoloogiaosakonna juhataja seltsimees Valev Tuti ootamatu haigushooga, inimene viibis töövõimetuslehel ning sellega oli kontroll mõneti nõrgenenud.
Oleme arvamusel, et seltsimees Tutt võib jätkata oma ametikohal, isiklikult olen veendunud, et enam selliseid kahetsusväärseid möödalaske tema muidu igati kiiduväärses töös ei juhtu.
Kommunistliku tervitusega
Prüssel, Boriss Villemovitš, julgeolekutöötaja
Tartus 11.oktoobril 1961. aastal”
Kui Valev kirjatöö masinast välja pööras, polnud Õiet enam oma kabinetis, naine oli läinud viha ja meeleheidet välja elama ametikorterisse kolmandal korrusel. Ka oli tal vaja teha süüa balletitunnist tulevale tütrele.
Mees ei hakanud Õiet otsima, muuseumi peauks oli snepperlukus, tähendab, seestpoolt sai seda avada ilma võtmeta, ning nõnda väljuski seltsimees Tutt vihma ja tuule kätte ilma oma Inessa Armandiga uuesti kohtumata.
Boriss Prüssel talitas vastavalt instruktsioonidele, mida ta oli õppinud julgeolekuakadeemias ning mida korrati loendamatutel kogunemistel ja õppustel, mis major oli viimasel paarikümnel aastal läbi teinud: kohtumispaika tule esimesena, uuri olukorda, püüa selgitada, ega kohapeal ei viibi vaenlasi ega ole paigutatud pealtkuulamisseadmeid, vaata, mis näoga objekt siseneb. Julgeolekuohvitser jõudiski Pargi võõrastemaja mugavasse puhvetisse juba kell pool viis, võttis koha seinaäärses orvas, kust avanes hea vaade kogu puhvetiruumile, tellis endale letist klaasi keedupiima ja Siberi pelmeenid ning laskis pilgul ringi käia.
Pisike oli võõrastemaja, pisike ja intiimne oli selle puhvetki, mis täitis ühtaegu nii restorani kui ka kohviku funktsiooni.
Põrandani ulatuvad rasked valkjad kohrus kardinad rippusid akende ees, palm rohetas nurgas.
Kuus lauda siin oligi, nende taga istus üpris kõrgetasemeline publik, paistis, et kõik on komandeeringul mehed, mitte mingi lihtrahvas, vaid ikka direktorid ja peainsenerid, igatahes juhtkonna esindajad. Võib-olla Uuralitest, kodumaa sepikojast? Ei, jutu järgi otsustades hoopis sinise uudismaa spetsid, tiigikalakasvatajad emakese Volga kallastelt. Õige, õige, Edasi leht oli kirjutanud, et vennasvabariikide esindajad tulevad jagama kogemusi, kuidas kasvatada eesrindlikke kalu. Ei, vabandust, kuidas kasvatada eesrindlikult kalu.
Palmialuses lauas istus siiski ka kohalik inimene, ülikooli ladina keele õppejõud Markus-Aurelius Teitelbaum, kuigi puhvet oli mõeldud ainult võõrastemajas ööbijatele. Hõredajuukseline Teitelbaum tundis end siin üsna koduselt. Ta kandis helepruuni seestpoolt karvast lambanahkset vesti, ime, et pole susse jalga pannud. Tema oli stammkunde, tal olid eriõigused.
Kui nii võtta, siis eks oli Prüsselgi stammkunde, eks olid temalgi eriõigused.
Ainult et mis heaga oli Teitelbaum need ära teeninud? Tema seljataga polnud võimu ning agentuuri andmeil suhtus mees nõukogude korda äärmiselt pahatahtlikult. Tema toimikust oli teada, et Saksa fašistliku okupatsiooni ajal kuulus ta organisatsiooni Eesti Noored, mis oli ju Hitlerjugendi kohalik haru.
Erarõivais majorit häiris asjaolu, et tema, kes oli selle riigi alustugi, peab stammkunde au jagama kellegi vaenulikult meelestatud tsivilistimolkusega, kes oli justkui salakuulaja tema kaevikus.
Prüssel torkas karvatuustid kõrvadesse ning mõtles edasi.
Siia siseneda tuli vestibüüli kaudu, seal aga valvas administraator Park-3, tegelikult Ülla Juhkam. Võõrastemaja puhveti uksele oli kinnitatud silt „Võõras, ära sisene!”. Tundus, et veel pursuiaegne, tähed olid kuidagi imelikud ning vene keeles polnud silpigi. Võõrastemaja välisuksest võisid sa võõrana siseneda, ent kui administraator sind sisse möllis, muutusid omaks ning võisid ka puhvetisse tulla, silt ei käinud enam sinu kohta.
Aga Teitelbaum oli kogu aeg oma, ka möllimata! Peale selle oli ta siin koguni laada lahti löönud, kasutas puhvetit omaks otstarbeks, isegi raske oli öelda, kas ametiruumina või koguni koduna. Praegu võttis mees siin ajaloo-keele- ja arstiteaduskonna üliõpilastelt vastu ladina keele vahearvestust. Tüdrukud tulid riburada üksteise järel, istusid tema lauda ning vastasid õppejõu küsimustele. Neidusid jagus nagu kirjusid koeri, poisse peaaegu polnudki. Üsna loppis olekuga õppejõuisand rüüpas värisevi käsi pitsist konjakit, lonksas tassist musta suhkruta boheemikohvi peale ning laskis tõlkida Caesari, Cicero ja kelle veel sententse eesti keelde.
„Audi multa, loquere pauca – kuula palju, räägi vähe,” kuulis Prüssel vastaja habisevast suust.
Kuidas need roomlased niisugust tarkust teadsid? Meile õpetati seda esimesel kursusel ja meie hulgas minu teada roomlasi polnud!
„Si vis pacem, para bellum – kui tahad rahu, valmistu sõjaks.”
No võta või jäta! Tundus, et vanad roomlased on õppinud üleliidulises julgeolekuakadeemias. Teine võimalus oli muidugi see, et Teitelbaum lihtsalt vigurdas üliõpilastega, oli ise konstrueerinud tänapäevased ladinakeelsed laused ning laskis neid nüüd tõlkida.
Pole hea, kui niisugused intelligendikesed hakkavad tegelema riigiasjadega, nende pea lihtsalt ei jaga poliitika keerdkäike.
Seejärel võeti käsile grammatika. Neiuke, puna palgel, sättis vorme: „Amans – armastav, armastades, armastaja.”
Tohoh, ega ometi neil kaugetel aegadel armastatud? Kuidas nad oskasid? Armastus käib ju kaasas progressiga, mis aga kuidagi ei kuulu orjandusliku ühiskonna juurde. Ja kummad siis armastasid, kas orjad või orjapidajad?
Kuidas need üliõpilased üksteise järel siia sisse saavad? Järelikult võõrastemaja personal omavolitseb, teeb erandeid inimestele, kes ei ole seda sugugi väärt.
Tundus, et vahearvestuse sooritamiseks oli vaja ladina keele oskuse kõrval tellida õppejõule letist veel uus pits konjakit, see seal ka kinni maksta.
Toodi pelmeenid, need juba aurasid oivaliselt, kuid maitsesid veel isutavamalt. Prüssel teadis, et puhveti kokk oli veetnud väljasaadetuna viisteist aastat Siberis, seal oli ta ametit õppinudki. Näete siis, ka deporteerimisest on kasu.
Täpselt kokkulepitud ajal sisenes Valev Tutt, ikka elegantses rõivas, ikka klotserkellaga sõrmes, see pressis nagu üüratu kasvajapunn nahkkinda sõrme.
Riidenagid olid siinsamas, Tutt riputas märja sügispalitu stiilse konksu otsa, seejärel mängis, nagu oleks üllatunud:
„Oo, teie siin! Milline meeldiv kohtumine. Väga kena, poleks uskunudki. Kas tohiks teie juurde, kui ma ei sega? Või te ootate kedagi?”
„Tohib, tohib, ei sega, ei oota ma kedagi. Siin on linna parimad pelmeenid, sulavad suus. Ma käin ikka neid siin proovimas, ega kvaliteet ei lange,” seletas Prüssel valjusti, nii et isegi Teitelbaum kuuleks sinna põiki üle ruumi palmi alla.
Tuttki oli märganud lambanahkses vestis Teitelbaumi ning mõtles, kas see üle kere hädavaresest humanitaar üldse teab, kelle lauda ma istun. Kui teaks, et julgeolekuohvitseri lauda, kasvaks mu autoriteet kindlasti.
„Ma