Prüssel on Venemaa eestlane ega pea lugu kohvist, tema eelistab teed. On kasulik sarnaneda Prüsseliga, mitte rõhutada oma eripära.
Tšekist märkas kohe, et Tutt saabus tühjade kätega. Mingi rull oli mehel ju kaenlas, selle pani ta püstipidi koguni laua kolmandale toolile.
„Korras,” teatas Tutt, kui viimaks istuma sai.
„Näidake,” lausus Prüssel sosinal.
Tutt võttis mitme lõõtsa ja kahe lukuga heledast portfellist välja ekspertiisiotsuse, ulatas selle üle laua.
Prüssel luges hoolega, kõik klappis kuni viimaste absatsideni. Just soovituse pärast Tutt tööle jätta pidi ta laskma kirjatöö julgeolekumaja sekretaršal ümber lüüa.
Vastupidi – kõiges on ju süüdi just Tutt!
Selge, et pärast kontrollreidi oli vaja aadrit lasta, keegi tuli bussi alla visata. Pakule läheb just Tuti pea, lisaks veel Seieri oma. Ega Tutt ometi ole nii rumal, et ta seda ei mõista?
„Kuidas on?” küsis Tutt teed rüübates.
„Suurepärane,” vastas Prüssel.
„Kas läheb Moskvasse?” uuris Tutt.
„Läheb Moskvasse,” kinnitas Prüssel.
„Sõna-sõnalt?” tahtis teada Tutt.
Kui kavalalt oskas ta seda öelda! Mõni teine oleks küsinud, kas sa ikka päästad mu ära, aga tema tegi seda ümber nurga.
„Sõna-sõnalt,” valetas Prüssel.
Moraal on relatiivne, õpetati julgeolekuakadeemias. Tšekisti au ja väärikus võivad teinekord, ja seda päris tihti, väljenduda just selles, mida mõned inimesed peavad valetamiseks. Kodumaa huvid on kõige kõrgem printsiip ja jäävad selleks igavesti ning nende nimel tuleb nii mõndagi varjata, lobiseja on lihtsalt surmavaenlane.
Ka bolševistliku enesekriitika jätab ta sisse, ainult et uues variandis ei käi see Tuti, vaid tema enda kohta. Tema ju kureerib julgeolekuliini pidi linna kultuurielu, nõnda langeb tallegi osa vastutust selle eest, et sihuke pornograafiasoperdis sügisnäitusel üles riputati.
„Väga hea, seda oleks väga vaja, et sõna-sõnalt,” lausus Tutt ning tema hääles kõlas tänulikkus. „Ma ei jää võlgu. Aitan alati sellega, millega saan.”
„Pean meeles. Kindlasti on teie abi kunagi vaja. Kus see on?” küsis Prüssel.
„Siin,” näitas Tutt kolmandal toolil püsti seisvat torujat läikivas klantspakkepaberis moodustist, millel oli kaks paela ümber.
Mida see veel peaks tähendama?
Prüssel usaldas Tutti, usaldas just tema laitmatu eraelu pärast.
Käsk uurida agentuuri kaudu huviobjektide sugusuhteid oli raudne ning seda oli Prüssel teinudki.
Kui võrrelda kaht verist konkurenti linnakomitees, seni veel kommunaalosakonna juhatajat Saul Saunikut ning seni veel ideoloogiaosakonna juhatajat Valev Tutti, siis nende vahel haigutas terve kuristik. Saunik oli labane napsi-, nalja- ja naistemees, kes kasutas sohieluks isegi oma ametiruume, hoolimata sellest, et elas neist vaid üle tänava. Ei kartnudki naisele vahele jääda! Aga too lihtsameelne mats ei tulnud selle peale, et hoone valvemeeskonna ülem kannab ette kõik juhtumid, kui Saunik on jälle mõne pordupiiga oma kabinetti vedanud.
Tutt oli aga täpselt Prüsseli enda moodi, mees oli oma abikaasale truu ja see meeldis Borissile. Selle kümmekonna aasta jooksul, mil Prüssel oli lasknud Tutti jälgida, polnud fikseeritud mitte ainustki kõrvalehüpet ning see tõstis Tuti usaldusväärsust organite silmis.
„Ma ei saa aru,” ütles Prüssel. „Kas ta raamis ei olegi?”
Prüssel ei tea kultuurist ikka mõhkugi!
„Ei ole, ei ole raamis. Maale transporditakse alati rullis. Nii säilivad nad kõige paremini,” seletas Tutt. „Ma ei tea, kas tehagi lahti, see on hästi pakitud. Uuesti pakkimine on suur töö.”
Miks ta mind nii veenda püüab? Asi on kahtlane. Usalda, aga kontrolli!
„Ei, võtame lahti,” otsustas major.
„Kas siin, kõigi nähes? Seesuguse pornograafia? Meid võidakse hakata pidama pervertideks,” ütles Tutt ning saatis treenitud pilgu üle puhvetiruumi. Eriliselt kõheles ta latinist Teitelbaumi pärast, tema oli siin ainuke, kes võis aru saada, et tegemist pole originaaliga, võis paljastada, et see akt pole õige akt.
Julgeolekul oli Pargi võõrastemajas ka tuba konspiratiivkokkusaamisteks, ent see tuli kinni panna juba eelmine päev ja kooskõlastatult Tartu osakonna ülema polkovnik Kaupo Kalgiga. Äärmise tšepee puhul tuli administraatorile tund aega enne helistada, öelda parool „Täna on reede” (üks nädalapäev edasi tegelikust), küsida, kas tuba on vaba, ja rõhutada, et läheb väga vaja. Aga niimoodi uisapäisa sisse joosta – see oli rangelt keelatud. Ja seda põhjusel, et tuba võis olla parajasti kasutamisel, nõnda võis reeta killukese oma tööst. Ei tohtinud tšekistidki teada, millega konkreetselt teised ohvitserid tegelevad. Konspiratiivtoa äkk-kasutamine ei tulnud kõne allagi.
Kust häda kardad, sealt see tulebki! Oma laua tagant tõusis püsti Teitelbaum, jättis üliõpilasneiu tegema kirjalikku ülesannet ning astus nende poole. Tal olid tõepoolest sussid jalas, ehtsad pantoflid, tehtud samasugusest lambanahast nagu ta vestki, tuhvlid polnud ennist laua alt silma hakanud.
„Kas see on võõrastemaja või kodumaja?” mõtles Tutt. Mitu pulka madalamale see vennike minust paigutub? Enam kui küllalt! Mina valdan perfektselt vene keelt, tema ladina keelt, mina käin Moskvas, tema on omadega Roomas, mina elan tänases päevas, tema elas ajas kaks tuhat aastat tagasi. Ta on klassikaline filoloog, kes pole eales kunagise antiikmaailma territooriumile saanud. Ega saagi!
Latinist tundus olevat üsna kaaluta olekus, vaata et mängib Gagarinit ja hakkab lae all hõljuma.
Niisuguste sussidega võib libiseda, mõtles Prüssel. Ei ole hea, kui sinuga tullakse avalikus kohas vestlema, see tõmbab sulle tähelepanu, sind võidakse meelde jätta ning see omakorda on sulle su töös vastunäidustatud.
„Teie olete omad inimesed. Kas te olete juba kuulnud?” alustas Teitelbaum, püüdis sõrmedega oma halle harvu, kuid elektriseeritult püstis juukseid siluda. Ei olnud kahtlust, et Teitelbaumil kibeleb keelel mõni kuulujutt.
Nüüd manasid nii Prüssel kui ka Tutt ette tõreda näo, ent teritasid kõrvu. Kust mujalt kui kumust sai informatsiooni? Ega ometi ajalehtedest? Ei, keegi ei uskunud seda, mida seitungid kirjutasid, ainult abielulahutuste ja surmakuulutused vastasid seal tõele. Kuigi mitte iga lahkumist ei kuulutatud ja abielulahutuste kuulutused üksnes teatasid, et see või teine on alustanud lahutust sellest või teisest. Kuidas kohus tegelikult otsustas, see hoiti saladuses. Lehti võttis tõe pähe vaid mõni punane naiiv, näiteks seni ametlikult veel linnakomitee esimene sekretär Hubert Seier.
Mõlemaid parteilasi huvitas linnakõmu kahekordselt. Esiteks, et fikseerida, milline nõukogudevastane tühi jutt on jälle liikvele lastud, ja teiseks oli tahtmine teada, mis tegelikult toimub.
Teitelbaum pani oma käe toruja püstise maalirulli peale Tuti ja Prüsseli seinaäärse laua kolmandal toolil ning jätkas: „Ma sain teada, miks kunstimuuseum on kinni. Sain teada, miks kunstimuuseum on sügisnäituse ajal kinni, kuigi peaks olema lahti.”
Välise ilme järgi ei näidanud ei Tutt ega Prüssel üles mingit huvi, ei pööranud peadki info levitaja suunas.
Muidugi teadis-tundis Teitelbaum neid mõlemat. Tutt kirjutas tihti lehes rumalaid artikleid marksismist-leninismist ja võitlevast ateismist, autori ja teema prestiiži tõstmiseks ilmusid need harilikult koos kirjutaja fotoga. Peale selle viibis Tutt kõigil avalikel üritustel, pidas kõnesid või vähemalt võttis sõna lühirepliigiks. Isiklikult Teitelbaum Tutiga tuttav ei olnud ega tahtnudki olla.