Kuid siis meenusid kohustused. „Kas nüüd tuleb abielluda?” küsis Kolla ettevaatlikult.
Ettevaatlikult sellepärast, et abiellumisega tuleks õudset jama, ema niikuinii ei lubaks.
„Abielluda …” muigas maalijapiiga ning tõmbas ennast kuidagi õrnalt lahti. „Prantsuse kunstnikud ei abiellugi. Elavad niisama. Miks end altari ette vedada, milleks end ahelaisse panna, kui võib armastada vabalt?”
Ei, mina eelistaksin siiski abielu. Kui ema on vastu, võiks kuhugi põgeneda. Ja mina eelistaksin niisugust abielu, et mõlemad on süütud. Alles pulmaööl … Kuid enne abiellumist peaks siis teadma, kellega sa abiellud.
„Mis su nimi on?” julges poiss küsida.
„Sa ei teagi! Ise ütled, et tead kõike,” õrritas Mitte.
„Su perekonnanimi on kas Zelta või Zelts, seda tean,” ütles poiss. „Üks kahest.”
Oli ju tüdruku ema nimi Zelta, isa nimi Zelts. Esimest teadis Kolla ajalehest, teist oli kuulnud Werneri kohvikus.
„Ei kumbki!” rõkatas maalijapiiga lõbusalt.
Ta tegi seda nii valjult, et vahest keerasid teenekate supilinlaste laibad end selle peale laibakuuri paksu ja kindla ukse taga karboolhappe ja fenooli lahuse basseinis ringi. Nimelt Siiri Kullamäe, Arno Šapka, Voova Annuki ning vahepeal auditooriumist prepareerimislaualt ära viidud veel teenekamate Elmar Leivategija ja Ivan Ivanovitš Komissarovi laip.
„Siis Metsamees,” oletas Kolla.
„Kas ma olen siis mees või? Kas sa hakkaksid mehega suudlema?” lustis neiu.
„Ei hakkaks,” tunnistas Kolla.
„Näed, tuleb välja, et ei oska sa läti keelt, ei oska silpigi,” tõdes Mitte. „Meil on kõigil oma nimi: papsil Zelts, mampsil Zelta, mina olen Zelte, võta teatavaks. Zelte on läti keeles „kuld”. Mina olen Kuld. Ja kui ma kunagi abiellun, siis ma endale mehe nime ei võta. Prantsusmaal ei tee naiskunstnikud seda kunagi, kui nad abielluvad. Äärmisel juhul võtan topeltnime. Siis, kui mu mees mulle väga meeldib ja kui tal on ilus nimi. Kuidas sinu perekonnanimi on?”
Kus on ikka nimi! Kui madal ja porine oli Kulla kõrval tema oma!
Kas sa võid abielluda ka sellise mehega, kes sulle väga ei meeldi?
„Mjärg,” praotas Kolla, poiss pidas oma perekonnanime väga lamedaks.
„Nii ilus! Lahe! Zelte-Mjärg, viimase peal, täitsa sobib!” lõkkas tüdruk. „Kas sa mu eesnime ei tahagi teada, mis? Hakkad mind perekonnanime järgi kutsuma või?”
„Tahan. Väga tahan,” ähmas kohmetu poiss.
„Arva siis ära! Arva! Arva, kui sa tark oled!” naeris tüdruk. „Noh, olgu, ma tulen sulle appi. Mu eesnimi särab.”
„Esmeralda!” pakkus poiss.
„Ise oled sa Esmeralda!” lükkas tüdruk tagasi.
„Mina! Esmeralda on naine! Kas sa naisega suudleksid?” sai poiss ühe lükke tagasi teha. „Peale selle on Esmeralda Pariisist ja mustlanna.”
„Mina olen ka Pariisist, mina olen ka mustlanna … Isa poolt olen. Mu isa on väheke lätlane ja rohkem mustlane, kuid ma ei ole Esmeralda. Minu nimi särab veel rohkem kui tollel Pariisi Jumalaema kiriku Esmeraldal. Minu nimi särab kõige heledamini siin maailmas. Esmeralda kobas ringi pimedas keldris, mina säran taevas,” varistas tüdruk.
Kolla tõstis pilgu üles – ümber Toomemäe kolletuvate pärnade tiirutasid mustad, kuid rahulikud ja vaiksed hakid, tsipa kõrgemal sõudsid tuskjad pilved.
„Mis valesse kohta vahid! Vaata minu poole, siis näed oma päikest,” naeris tüdruk, nii et pisarad silmis. „Mu eesnimi on Päike, saad aru? Paistan ma silma või?”
Päike! Kas kellegi eesnimi saab olla Päike? Äkki paneb jälle pula nagu selle kirjutamisega, et tema on need laused siin uksel kirjutanud? Aga äkki kirjutaski? Kirjutas tema minu käega. Kas nii võib olla?
„Ausõna või, et Päike?” küsis Kolla.
„Ausõna!” tuli tüdrukult.
Aga ausõna võib olla aukudega.
„Eestlase ausõna!” nõudis poiss.
„Kas sa siiamaani pole aru saanud, et ma pole päris eestlane?” imestas tüdruk. „Et ma olen vaid poolenisti eestlane.”
„Nagu minagi,” tõdes poiss.
„Päike jah, usu mind!” veenis tüdruk. „Ma olen sinu päike, võta teatavaks!”
Kas paneb jälle umbluud? Või on Mitte tõesti Päike? Minu Mitte, minu Päike.
„Sa oled siis Kuldne Päike,” imestas Kolla, selline kombinatsioon lõi üsna keeletuks.
„Ei ole Kuldne Päike! Ma olen Päikese Kuld,” täpsustas maalijapiiga.
„Päikese Kuld,” kohmas Kolla.
„Päikese Kuld,” nentis tüdruk. „Miks sa ei tee midagi? Tammud ringi nagu takus. Teine peab nii kaua ootama.”
Mida ma nüüd tegema pean? Suudelda tahaks jälle, kohe väga tahaks. Ainult kas tohib? Vahest pole kaks korda lühikese aja jooksul lubatud, läheb nagu liiale?
„Tule proovi, kui kuum ma olen!” kutsus tüdruk.
Tähendab, on lubatud, ei lähe liiale.
Nüüd Kolla teadis, mida mees peab tegema. Ta võttis Päikesel ümber põskede kinni, keeras Päikese pea suti viltu, Päikese rullakad, punakaslillad huuled olid täpselt sama karva mis Malleka rinnanibud.
Ega nad sugulased ole?
„Tuledki, sa ei kardagi!” suskis Päike.
Kolla surus oma huuled Päikese pruntjatele huultele.
Sedapuhku peast oimetuks ei löönud, poiss mõtles, et nüüd on ta jõudnud paatkonnakaaslastele järele, selle asja ära teinud. Aga keksima ta sellega ei hakka, nagu keksivad nemad!
Päike – kui ta ikka on Päike, temperatuuri järgi seda ei ütleks – tõmbas ennast veidi eemale, õpetas:
„Tee oma suu veidi lahti! Ma näitan sulle baiser français’d, Prantsuse suudlust!”
Kolla juhendus instruktsioonist ja tundis siis Päikese keelt oma kurgus. Aga ikkagi on Päikese rinnad vingemad kui tema keel. Ja ei ulatu tüdruku keel su kõrvast sugugi välja, nagu oli jahunud eessõudja Jack Suurekõrvaline. Sellist maasikaordenit tahaks endale küll, nagu oli temal. Oleks ainult, et ema ei näeks.
Pikapeale hakkas sutsu igavgi. Kuid eemale tõmbuda vist ei tohi, Päike võib solvuda.
„Tundsid nüüd Prantsusmaad? Tundsid või?” küsis Päike, kui üüratu noklemine lõppes.
„Tundsin,” ütles Kolla, kuigi talle ei meeldinud, kui miskit temalt välja pressiti.
„Kõik on sulle andeks antud. Kõik! Ka see, mis sa seal Tempo kohvikus prantsuse kunsti kohta kokku jurasid,” ütles Päike ja kukkus siis näägutama. „„Kaasaegne lääne kunst elab üle sügavat kriisi.” Oo õudust, kui sügavat! „Kunst on muutunud labaseks palaganiks.” No tere talv! „Tahab inimestes äratada madalaid instinkte.” Ise äratad sa madalaid instinkte! Et prantsuse kunst viib vaataja masendusse? Sina viid teise inimese masendusse! Mina karistasin end oma tobeduste pärast, sina ei mõtlegi seda teha. Kuidas sa teed heaks oma napakused?”
„Ma näitan sulle Prantsusmaad, tahad või!? Kui ma sulle Pariisi näitan, kas ma sellega olen end päästnud?” tuli poisile äkki idee, kuidas välja sipelda sellest sogast, kui ta oli tahtnud seal Tempos hiilata oma tarkusega, kuid hoopis hirmsa tobeduse kokku keerutanud.
Kust tema pidi teadma, et tark brošüür „Aheldatud kunst” on tegelikult nii loll?
„Oled. Ainult et kuidas sa seda teed? Kuidas sa teed Pariisi?”