„Ise uurid Tartut ja ei tea,” heitis Mitte ette. „Ma mõtlesin, et sa kõike tead. Mulle meeldivad targad poisid. Ma arvan, et poiss ei pea olema ilus, poiss peab olema tark, siis on ta õige poiss.”
Kas mina olen inetu? Jälle tuleb solvama!
„Seda ei tea keegi, kes see von Bergmann oli, seda ei tea isegi mu isa,” vabandas Kolla oma teadmatust. „Ta on täiesti unustatud, tema ja ta kuju. Isa ütles, et sellepärast ta ongi siin võsa vahel alles, et unustati ära. Muidu oleks maha võetud, tükkideks purustatud ja prügimäele veetud, nagu võeti maha Kalevipoeg ja teised.”
„Kes su isa on?” küsis Mitte.
„Vedurijuht,” vastas Kolla.
„Vedurijuht, see on lahe!” kiitis tüdruk.
Poisil hakkas häbi. Ta ju valetab! Ja isa just ütles, et ära valeta kunagi, ilma sõnagi valetamata saab vabalt elada.
„Oli vedurijuht. Nüüd on vabamees,” täpsustas Kolla. „Lähme edasi!”
„Kuhu sa mu viid?” küsis Mitte.
„Laipade juurde,” ütles Kolla.
„Oo, laibad on jube lahedad,” kiitis Mitte. „Laibad on sama lahedad kui vedurijuhtimine.”
Lagunevate elumajade vahelt mindi vana anatoomikumi taha, sealt jõuti laibakuuri aukartust äratava maailmatu ukse ette, mille lukul oli päratu võtmeauk.
„Kus need laibad on?” nõudis Mitte. „Ise lubasid!”
„Nuusuta! Laibalõhn!” ütles Kolla ja näitas eeskuju – surus nina võtmeaugule. „Äge!”
Mitte proovis ka.
„Äh, see pole üldse laibalõhn! Tegelikult ei tea sa mitte midagi. See on mingi niisuguse pulbri lõhn, mida mu papsil kogu aeg vaja läheb. Ma tean seda väga hästi,” ütles Mitte.
Kas nüüd jätab maha või? Tuleb välja, et ma pole ei tark ega ilus …
„Kes ta on, see sinu isa, kui tal laibapulbrit vaja läheb?” küsis Kolla.
„Assekas,” vastas maalijapiiga.
Mida see assekas tähendab? Küsida ka ei julge, muidu peab päris lolliks ja jätab hoopis maha. Meie esimeselt kohtumiselt Tempo kohvikus pani ta plagama, kui ma prantsuse kunstist rääkisin, miks ei võiks ta sama siin teha?
„Oo, vaata, mis siia on kirjutatud!” hüüatas Mitte.
Tüdruk näitas oma vasaku käega uksele kriidiga sirgeldatud tundeavaldusi:
„I love you rakastan sinua
Je t’aime
Es mīlu tevi.”
„Ma tean …” ütles Kolla.
„Jällegi sa tead!” lõikas Mitte. „Õukadi, ma näen prantsuse keelt! Ja täiesti õigesti. Isegi apostroof on õigesti. Vabšee, seda ei usugi. Isegi prantslased panevad selle mõnikord valesti, teisele poole kaldu. Tead, mina kirjutasin selle!”
„Sina?” ehmatas Kolla.
„Mina!” kinnitas Mitte suisa silma.
„Hoopis mina kirjutasin selle!” ütles Kolla.
„Mina! Sina kirjutasid „kasutu”, mina selle siin! Ära kõike endale kahma!” kärtsatas tüdruk.
„Mina ei kirjutanud „kasutut”! Ma kirjutasin selle,” ei andnud poiss alla.
„Mina!”
„Mina!”
„Kuule, ma lähen kohe minema! Sa ei oska ju prantsuse keelt, sa ei saanud seda kirjutada!” paiskas tüdruk.
„Ära mine. Aga ikkagi kirjutasin mina,” ei jätnud poiss. „Mina tegin seda, mina kirjutasin!”
„Sina! Kuidas sina? Kas sa üldse tead, mida need tähendavad? Tead või? Tõlgi ära, kui tead,” nõudis Mitte. „Tõlgi, kui mees oled!”
Ei tulnud tõlge üle poisi huulte, kurk oli erutusest otsekui krambis.
„Said! Sa ei tea, mida need laused tähendavadki! Ei tea! Sul ei ole millegagi tõestada, et sina! Ei ole! Millega sa tõestad? Millega? Noh, tõesta ära!” nõudis Mitte.
Ta ju teadis, mida need laused tähendavad! Miks mõnikord ei tule vajalikud sõnad üle huulte? Miks need seisavad suus nagu mingi tammi taga kinni? Mingi hingelise tammi taga.
„Millega? Millega, millega,” korrutas Kolla. Kuidas sa tõestad, et kaks korda kaks on neli? „Aga millega sina tõestad, et sina?”
Mitte kääris üles oma parema käe dressivarruka, seal olid ristjad armid, värskelt korpunud lõikehaavad, punetasid valgel nahal.
„Sinu pärast tegin. Jube valus oli, kui tegin. Praegugi valutab.
Isa žiletiga tegin. Žilett oli üleni verine. Käsi kah. Oleks sul heameel olnud, kui ma oleksin ära surnud?” küsis Mitte. „Oleks, jah?”
Kolla oli end ise püüdnud riputada. Konksu otsa oma õuekuuri laes. Praegu oli tal tohutult hea meel, et püksirihma pannal tookord vastu ei olnud pidanud, nõelast lahti kaksas ning tema kuuripõrandale põlvili prõntsatas.
„Ei oleks,” ütles Kolla.
„Siis ära vaidle!” keelas Mitte. „Sellepärast tegin, et ma seal Tempos jube vastik olin. Näed, selle lõikasin sellepärast, et ma sind tühjaks dressiks sõimasin. Selle lõikasin sellepärast, et ma sind hernehirmutiseks sõimasin. Selle lõikasin sellepärast, et ma kohvikust ära jooksin. Selle lõikasin sellepärast, et ma kohe tagasi ei tulnud, kuigi ma väga tahtsin. Sellepärast kannan ma dressigi, kuigi ma pole mingi kehakultuurlane. Kas nüüd usud, et mina kirjutasin?”
„Nüüd usun,” tunnistas Kolla vastumeelselt, kuigi isa õpetus – „Poiss, ära kunagi valeta!” – oli selgelt meeles.
Aga isa oli veel öelnud, et tüdruku „ei” on poisi „jaa” ning tüdruku „jaa” on tema „ei”.
Selgemat tõestust sellele „ei-jaa”-teooriale olla ei saagi kui praegu! Isal on ikka alati õigus.
„Nüüd usud,” venitas Mitte ning kattis oma argumendi käisega kinni. „Ja läti keeles kirjutasin ka. Sa küsisid, kes mu isa on – lätlane. Kui sulle lätlased ei meeldi, siis arvesta sellega. Teeme kohe kiire lõpu.”
Lätlane! Werneris nimetab Ükskulm ennast romaks, nii ütles isa. Kuigi vahel läheb tal endal segi, ütleb ikka „mustlane” ja „mustlane”.
„Lätakad on vinged,” möönis Kolla. „Ma olen neid näinud Riias, Pärnus ja Leningradis.”
„Muidugi vinged, kõige vingemad! Vaata, läti keeles on isegi ülakriips õigesti. Kõik teised oleksid ülakriipsuga mööda pannud. Aga mina tunnen nii hästi prantsuse ja läti keelt, et ei pane,” kiitis Mitte. „Mida need siis tähendavad, kas sa tead? Je t’aime. Es mīlu tevi.”
„Ma … ma …” punnitas Kolla, näost punane, aga tee või tina – armastus-sõna ajas suus sõrad ja sarved vastu, ei tahtnud välja tulla.
„Kuidas sa neid hääldad, kuidas? Näiteks prantsuse keeles,” nõudis Mitte.
„Prantsuse keeles tean: ma šöön šu ää, hääldatakse,” ütles Kolla.
„Kas sa tead, miks Kain tappis Aabeli? Sellepärast, et Aabel rääkis vanu anekdoote. Voh seda tähendavad!” pahvatas tüdruk ja haaras poisi oma embusesse, suudles pikalt ja pikalt.
Kolla sees leekis, kogu taju pööras pahupidi. Nii palju enesevalitsemist siiski püsis, et mitte tasakaalu kaotada ja pikali kukkuda.
Millal see