„Jeerum, ära kiirusta, küll näed. Iga asi omal ajal. Uudishimulik saab liiga ruttu vanaks,” manitses vist-Päike ning nad laskusid Tähetorni eest järsust nõlvakust Pirogovi platsile Raekoja taha.
Muuseumi rõdusaalis kiskus Valev Tutt kitsenahast helepruunid kindad naksati-naksati käest, astus siis veidi niiskete lakk-kingade kõpsudes ning vihmasirmi kui spatsiirstokki pendeldades otse Väino Uibukännu aktimaali „Eeva eluõhtul” poole. Töö poole, mis oli seismoloogiliselt kindlas Tartus tekitanud maavärina.
See ei ole halb, et maal on pandud just nagu häbiposti, on seinalt maha võetud ja asetatud põrandale, tagumine külg ees. Isegi külastajatele suletud muuseumis peab hukkamõistu näitama.
Mul pole ühtki paberit, näiteks kohtu otsust, kuidas ma maali siit välja viin? Kas tutvuse kaudu? Kas öelda Õiele, et mängus on minu amet? Ja seega on mängus ka Õie amet, tema ju on minu protežee, nagu kogu linn teab. Linnakomitee ideoloogiaosakonna uus juhataja paneks paika omad inimesed, muuseumijuhataja ametikorteriga koht on magus suutäis, kindlasti pretendeerib sellele mitu tahtjat. Ja tänuks, et mina ta siin juhatajaks tegin, pani Õie mulle selle miini, mis nüüd on plahvatanud. Tema ju keelitas mind „Eevat” sügisnäitusele lubama. Tema! Tema veenis mind, ütles, et Moskvas ja Leningradis eksponeeriti aktimaale juba kevadel, siis … Mida Õie veel ütles? Küsis, mille poolest on käesolev, 1961. aasta kuulus? Ja vastas ise: peale selle, et kosmosesse lendas Juri Gagarin, avaldati eesti keeles Josef Hynie, Rudolf Peteri ja Vaclav Šebeki brošüür „Tütarlapsest naiseks”. Ja kui eesti keelde tõlgitakse juba seesugust kirjandust, siis on naeruväärselt tobe ning tegelikult ka kuritegu rahva esteetilise kasvatuse vastu, kui aktimaali vaka, täpsemini teki all hoitakse.
Aga kui ma Õiele ütlen, et nüüd rändab see tema meelest šedööver Moskvasse, trambiks ta jalgu vastu põrandat, kiljuks, et see on meie rahvuslik rikkus, mida tema ei luba saata kuhugi Peipsi taha. Jah, see on enam kui kindel, et sealt tagasi „Eeva eluõhtul” ei tuleks – mis hundi suus, see hundi kõhus. Keegi kunstiasjatundja, ja selliseid seal suurlinnas tõepoolest leidub, riputaks pildi kodus oma seinale, uhkustaks sellega kodustel vastuvõttudel, ent rahvusliku rikkuse laul oleks lauldud.
Ei tea, kellel oli vaja kinnitusnöör maali tagant ära võtta. Ja milleks? Ehk tegid seda Moskva seltsimehed, viisid kaasa suveniiriks? Alul nöör, pärast töö …
Seltsimees Valev Tutt tõstis akti üles, pööras selle esiküljega enda poole ning sihtis esimese kontrollpilgu nabakoha alla – kas häbemekarvastik on natuke tema moodi? Kas rahvavaenlane Uibukänd on sinna kuidagi visuaalselt-optiliselt peitnud tema portree? Või kujutanud teda mingi Tutile iseloomuliku detaili kaudu? Näiteks maalinud sõrmuskella?
Veidi kõditas enesetunnet mõte, et niimoodi oleks ta sel omapärasel viisil karvavõrdki jäädvustatud eesti kunsti ajalukku.
Paistab, et ei ole. Noh, kuidagi ei ole, vaata selle või teise nurga alt.
Kunas enne kumu on tõele vastanud? Ent autoriteeti õõnestab saboteeriv linnajutt sellegipoolest.
Kindlasti pani Uibukänd ise keelepeksu käima, tänutäheks selle eest, et mina ta pildi näitusele lubasin. Kindlasti said siis tema kohvikukillamehed kõvasti pihku itsitada.
„Sa, Valev, vaatad ainult üht kohta. Nagu poisikene,” lausus Õie naljaga pooleks.
Huvitav, kas Õienigi on ulatunud kõlakas tuti kohta? Arvata võib, sest istub temagi seal klatšipesas, kohvikus, mida nad ise Werneriks nimetavad.
Tutt tundis end nagu piilumisteolt tabatud poisike. Ta silmitses kogu maali ning siis tegi imestusest pika-pika „mmm”.
Otsemaid oli selge, et tegemist pole originaaliga, vaid kellegi püüdlikult maalitud samas mõõdus koopiaga. Ja see püüdleja on olnud kaunis andekas, ent muidugi pole ta vallanud Soome soldatile kingitud pintslimeisterlikkust.
Tutt oli näinud, kuidas Uibukänd töötab. Milline nõtke randmelöök! Maalitakse käega, mitte silmadega, silmad võib hoopis kinni panna, käsi peab töötama Soome snaipri täpsusega, oli kiidelnud Uibukänd, peas must värvipritsmeid täis Raffaeli-barett.
„Mis siin toimub?” küsis esiideoloog.
Ei kärgatanud, ei prahvatanud, kuigi põhjust oli liiaga. Aga kuidas sa Õie juures kärgid ja paugud?
„Ma ei tea,” vastas muuseumijuhataja Õie Metsamees-Zelta.
„Sina ei tea! Kes siis veel teadma peab?” turtsatas seltsimees Tutt juba nõudlikumalt.
„Ma ei tea. Ausõna, ma ei tea,” ohkas Õie ning kaksas endal veel ühe lokirulli peast.
„Mis tsirkust sa siin teed? Keda sa lollitad? Keda? Võib-olla tõmbad õnge mõne kunstipimeda, kuid mitte minu. Kus päris töö on?” muutus seltsimees Tuti toon üha kurjemaks. „Toimetasid eemale, peitsid ära? Et päästa šedööver moskoviitide käest, nagu sa ütlesid.”
„Ei päästnud, ei toimetanud,” tõrjus muuseumijuhataja. „Kuigi oleks pidanud seda tegema.”
„Kus see on?” nõudis Tutt veel karmimalt.
„Ei tea. Ausõna, ei tea, Valev,” ütles muuseumijuhataja ning silitas esiideoloogi vihmaniiskeid juukseid.
See oli uus põnts. Seda poleks nii usaldusväärsest inimesest uskunud. Esmalt keelitab pildile dabrood andma, pärast kaotab maali ära!
Niigi sõudsid Tuti pea kohal tumedad pilved, nüüd ähvardas päris välku raksatada. Major Prüssel oli talle andnud vist viimase šansi, ent Õie on teinud võimatuks selle kasutamise! Kas ta peab kaotama kõik, mis ta on aastakümnetega ääretult hoolikalt rajanud, pööramata tähelepanu sellele, kuidas teised on temasse suhtunud? Ta oli hakanud juba kuskilt ülikooli keskpaigast päevas mitu tundi vene keelt õppima, grammofoniplaatidelt kuulama vene laule, mida kursusekaaslased olid vihanud nagu kogu tiblandust. Nii nad ütlesid.
Ülikooli viimastel kursustel pühendas Valev ennast marksismileninismi klassikale, nõnda et ta idioodiks tembeldati. Tema aga mõistis, et teooria peab selgeks saama, muidu läbilööki ei tule. Üks Lenini tsitaat kulub igas situatsioonis ära, jätab neile, kellele vaja, väga positiivse mulje. Sind märgatakse, sind jäetakse meelde, ning kui on tarvis kedagi kuhugi tõsta, meenudki sina. Siinsamas muuseumi rõdusaalis näitas ta NLKP Keskkomitee kontrollkomisjoni kontrollbrigaadi peakontrolörile, papaahaseltsimees Erik Tsementjevile üles täiuslikku Lenini-tundmist, on lootust, et väheke aitab see tal ka praegusest aktisupist kuiva nahaga välja pääseda.
Isegi vennad sülitasid mulle näkku, kui ma komsomoliredelit pidi hakkasin üles tõusma: „Häbistad Tuttide nime, sa pole Valev, sa oled Punav Tutt!” Isegi isa küsis, kas ta on madu rinnal soojendanud. Ainult ema andis mulle õiguse, ütles, et Valev on alati oma rada sammunud.
Kas nüüd on ühe prohmaka pärast kogu mu elutöö mürinal kokku vajumas? Ei, ei ja veel kord ei! Seda ei tohi juhtuda, kadetsejad ja pihku itsitajad ei saa rõõmustada!
Seltsimees Tutt vaatas oma sõrmuskella. Pargi võõrastemajja määratud kohtumiseni major Prüsseliga jäi aega kolm tundi ja neliteist minutit.
Pool, ütleme kolmveerand tundi kirjutan ma ekspertiisi, järelikult on mul kaks ja pool tundi aega originaali otsida. Ainult et kust kandist otsida? Ja kui oletada, et ma leiangi maali selle lühikese ajaga üles, siis mis õiguslikul alusel ma selle kelleltki ära võtan? Kas ma pean kedagi oma Makaroviga ähvardama?
„Ei tea …” venitas Tutt, sundis ennast kätte võtma, mitte vihastuma. „Juhataja ei tea!”
Ainult naise käe tõstis ta oma juustest ära. No nii odavalt teda ei osta!
„Valev, ma ei ole sulle kunagi mitte midagi valetanud. Eestlase ausõna: ma ei tea, kus asub originaal, meie rahvuslik rikkus,” kinnitas naine.
„Kes selle siin tegi?” küsis Tutt koopia kohta.
„Päike,” ütles naine.
„Mõnes teises olukorras võiks emale