Vabariikliku liikumise ajastu kirjanikud. Neist tuntuim on János Batsányi (1763–1845), esimesi kodanlaseperekonnast pärit ungari poeete. Tema oli üks neist, kes hakkas välja andma kirjanduslikku ajakirja Magyar Museum. Alates teisest numbrist toimetas János Batsányi ajakirja üksinda. Jakobiinide liikumises osalemine tuli lunastada vanglakaristusega, viimased aastakümned elas János Batsányi võõrsil, eemal Ungari kirjanduselust. Poeedi võõrsil elatud elu äärmiselt huvitava postmodernistliku käsitluse leiab 2006. aastal ilmunud László Mártoni romaanis „Minerva peidupaik” („Minerva búvóhelye”). Ungari kirjandusele nii iseloomulik (kirjandus)ajalooline romaan pakub avastamisrõõmu, äratundmisrõõmu, võimalust mõtiskleda ajaloofakti ja fiktsiooni kasutamisvõimaluste üle eri sajanditel.
Epigramm „Muutuste puhul Prantsusmaal” („A franciaországi változásokra”, 1789) üllatab tänapäevalgi oma kontsentreeritusega:
Nemzetek, országok! kik rút kelepcében
Nyögtök a rabságnak kínos kötelében,
S gyászos koporsóba döntő vas-igátok
Nyakatokról eddig le nem rázhatátok;
Ti is, kiknek vérét a természet kéri,
Hív jobbágyitoknak felszentelt hóhéri,
Jertek, s hogy sorsotok előre nézzétek,
Vigyázó szemetek Párizsra vessétek!
/Rahvad, maad, kes te koledas ikkes oigate orjuse valusais ahelais, kes te pole teid kirstu sundinud raudahelaid kaelast rebinud, ja ka teie, kelle verd loodus ihkab, teie, oma pärisorjade pühitsetud timukad, tulge ja nähke oma saatust tulevikus, pöörake oma valvsad silmad Pariisi suunas!/
Revolutsioonimeelsus viis János Batsányi valgustusajastu ideedest kodanlike reformide nõudmiseni, tervikliku ja jagamatu kodumaa mõisteni. Suur osa selles oli Johann Gottfried von Herderi ideedega tutvumisel. Ka Batsányi arvates toimub ajalooline areng progressi suunas, seda võib takistada ainult jõuga.
János Batsányi on ungari kirjanduse esimene luuletaja-revolutsionäär, kes oli oma tegevusprogrammi sõnastanud juba aastal 1783 luuletuses „Üleskutse” („Biztató”):
A hazáért élni, szenvedni, s jót tenni,
Ügye mellett önként s bátran bajra menni,
Kárt, veszélyt, rabságot érte fel sem venni,
S minden áldozatra mindenha kész lenni –
Barátom! oly dolgok, melyek az embernek
Dicsőség mezején oszlopot emelnek,
S melyekért (bár, míg élsz, sokan nem kedvelnek)
A jók sirodban is áldanak, tisztelnek.
/Kodumaa nimel elada, kannatada ja heategusid teha, tema nimel vabatahtlikult ja julgesti võitlusse minna, hoolimata ohust, hädast ja ikkest ning olla valmis igaks ohvriks –
mu sõber, need on asjad, mille eest mälestusmärk pärast kerkib, ehkki su eluajal sinust paljud teadagi ei taha, hauas ent head sind õnnistavad ja austavad./
Luuletuses „Prohvet” („A látó”, 1792) kuulutas poeet Prantsuse revolutsiooni mõjul maailma uuenemist ette juba lähitulevikus:
Vidulj gyászos elme! megújul a világ,
S előbb, mint e század végső pontjára hág.
Zengj, hárfa! Hallgasson ma minden reája,
Valakinek kedves nemzete s hazája;
S valaki a magyar változó ég alatt
Még a szabadságnak híve s ember maradt.
Ó ti! kiknek szívek örök búba merült,
Ím, reménytek nem várt víg napja felderült;
Ím, az igazságnak terjednek súgári,
Dőlnek a babona fertelmes oltári,
Melyek a setétség fene bálványának
Annyi századoktól vérrel áradának.
Ama dicső nemzet felkelt, ím, egészen,
Mely a két világnak megváltója lészen,
S melynek már láncoktól szabad vitéz karja
Mutatja, mit tehet a nép, ha – akarja!
Az ember elnyomott örökös jussait
Délre hozván, porba veri bálványait;
S míg köz ellenségink poklokra süllyeszti,
Hozzánk, ím, ölelő karjait terjeszti:
„Álljon fel az erkölcs imádandó széki!
Nemzetek, országok, hódoljatok néki!
Uralkodjék köztünk ész, érdem, igazság,
Törvény s egyenlőség, s te áldott szabadság!”
A föld kereksége megrendül e szóra,
S látja, hogy érkezik a régen várt óra.
A letapodtatott emberi nemzetnek
Csontjaiból épült trónusok reszketnek.
Rémülve szemlélik közelgető sorsok
A vérre sóvárgó koronás gyilkosok;
Ők, kiknek még imént százezrek halála
Csak egy intésekben, egy szavokban álla;
S kiknek több nagy város tüzes leomlása
Oly vala, mint annyi hangyaboly romlása!
Vidulj, gyászos elme! megújul a világ,
S előbb, mint e század végső pontjára hág.
/Muutu paremaks, nukker meel, maailm uueks saab, ja enne veel, kui sajand lõpule jõuab. Helise, harf! Kuulake täna teda kõik, kellelgi kallis on rahvas ja kodumaa, keegi on Ungari muutuva taeva all ikka veel vabaduse poolt ja inimene. Oh teie, kelle süda on igavesse kurbusse tardunud, näete, te lootustel tulnud on ootamatult rõõmupäev. Tõe kiired tungivad pimedusest läbi, langevad kokku ebausu jäledad altarid, aastasadu mis pimeduspuusliku veres on ujunud. Üles tõusnud on kuulsusrikas rahvas, tal kaks maailma on lunastada, juba ta ahelatest vaba sangari käsi näitab, mida võib teha rahvas, kui tahab. Allasurutud põliseid inimõigusi maksma pannes puuslikud lükatakse põrmu; ja ühiseid vaenlasi põrgusse surudes meile ulatatakse embavad käed: „Tõusku moraal jumaldatavale troonile, rahvad, riigid, kummardage ta ees. Mõistus, õiglus, tõde, seadus ja võrdsus, valitse meie keskel, ja sina, sa õnnistatud vabadus!”
Maakera võpatab neid sõnu kuuldes ja näeb, kuidas saabub ammu oodatud tund. Põrmu tallatud inimsoo luudest ehitatud troonid värisevad. Hirmus vaatavad vastu oma lähenevale saatusele verd ihkavad kroonitud mõrtsukad, need, kelle ühest viipest või sõnast veel äsja piisas sadade tuhandete surmaks, kelle jaoks mitmete suurte linnade tulekeeltes hukkumine oli justkui sipelgapesa häving.
Muutu paremaks, nukker meel, maailm uueks saab, ja enne veel, kui sajand lõpule jõuab./
László Szentjóbi Szabó (1767–1795) elu- ja loomingutee jäi lühikeseks: 1795. aastal mõisteti ta surma, mis asendati küll vanglakaristusega, kuid poeet suri peagi Kufsteini vanglas. Mitmed tema laulud on viisistatud, mõned neist levisid rahvalauludena. Ferenc Verseghy (1757–1822) loomingus leiame nii rokokoolikke laule kui ka valgustusaja ideedest kantud didaktilisi luuletusi, grammatikaõpikuid ja keeleteaduslikke uurimusi,