Rokokoolikud on Csokonai pidupäevadeks kirjutatud värsid, mida poeet ise ei hinnanud kõrgelt. Rokokoopäraseid elemente on ka tema Lila-tsüklis (ehkki siin on juba piisavalt mässumeelset tundemaailma – vrdl Rousseau’ Julia ja Goethe Werther).
Mihály Csokonai Vitéz on tõlkinud ungari keelde prantsuse, itaalia ja saksa rokokooluulet. Väga rokokoolik on ka ungari esimene koomiline eepos „Dorottya ehk daamide võit vastlate ajal” („Dorottya, avagy a dámák diadalma a farsangon”, 1804). Lugu ise on lihtne. Kaposvári saabub hiiglasliku saatjaskonnaga hertsog Carneval. Hertsogi lossis ootavad teda nii tütarlapsed kui ka juba vanatüdrukuseisuses daamid. Eriti viimased on tigedad, kuna seekordne vastlaperiood on liiga lühike, et jõuda mehele minna. Tülijumalanna Eris siseneb Dorottyasse vastlakukli kujul ja kihutab teda võitlusele meeste vastu. Dorottya ja daamid ongi juba meestest jagu saamas, kui kõige lahedam meestest, Opor, lubab oma südame sellele, kes teda esimesena suudleb. Daamid tormavad loomulikult meest suudlema ja rüsinas murtakse Dorottya käe- ja jalaluud. Õnneliku lõpu toob armastusjumalanna Veenus, kes muudab Dorottya nooreks ja kauniks ja loomulikult pälvib just tema Opori käe ja südame:
Dorottya Oporral mindjárt kezet csapott;
Levágatta tulkát, s hívatta a papot.
/Dorottya lõi kohe Oporiga käed, laskis tappa härja ja kutsuda preestri./
Eepose kõiki vahendeid kasutav teos saavutab koomilise mõju eelkõige just tänu teema ja sündmustega sobimatule pidulikule tõsidusele.
Kõige kontsentreeritumalt summeeris Mihály Csokonai Vitéz rokokoole iseloomuliku mänglevuse, võlu ja armsuse mahukas idüllis, ungari proosakirjanduse meistriteoses karjuseromaanis „Suudlused” („A csókok”, 1794). Mida kõike on luuletaja fantaasia küll välja mõelnud! Selles suudlusmaailmas on sinisejuukseline nümf, peas pärg ja käes liiliaõis, koidukiirtega valgustav tulpidest lamp, leedripuukaarikus saabuv kevad, koidutähel levkoide kastes kümblejad, haldjasuudlused jne. Kogetav elu on lausa irreaalne, kuid sellest fantaasiarikkusest kumab siiski läbi kannatava inimese õnneiha. Idüll on valuliselt magus nostalgia, rõõmuiha, armastusmütoloogia. Ja seda kõike proosas. Ungari tolle aja proosa stiil oli palju tagasihoidlikum kui luulestiil. „Suudluste” hämmastavalt paindlik, nüansirikas, värvikirev, peaaegu lausa liiga küllastunud, kuid siiski kerge proosa sündis ilma ungarikeelsete eelkäijateta, noore Csokonai geenius sünnitas peaaegu lausa ime. Teos ise on keeruline antiikkreeka lüürikast ja XVII–XVIII sajandi karjaseidüllidest võetud motiivide, tegevusliinide, meeleolude ning poeedi individuaalsete leidude keeruline sulam. Kuid sellest mosaiigist sünnib siiski tervik, mis pakub korraga nii naiivset kui ka rafineeritud ilu.
…
Chloe kutsus mind kõrvale ja andis mulle pärast rohkeid julgustavaid nõuandeid oma rõivad selga. Kas näed, Filander, mida kõike ei tee nobe Amor ka kõige pehmemates ja lihtsamates südametes! Chloe andis mulle valge pealisrüü, põimis mu juuksed laubale, pistis nendesse lilli. Ta sidus mu küljele vibu ja nooletupe, õpetas mulle õrna hääletooni ja pilku, ta muutis mu näo päris tütarlapselikuks, polnud mu näol tollal ju veel habemest jälgegi. Kui ta oli minuga valmis saanud, siis viis ta mind endaga kaasa teiste tütarlaste hulka, kelle seas lõbutses ka minu ilus nümf. Ta oli teiste hulgas nagu kõige kaunim roosiõis pisikeste levkoide seas. Tütarlapsed ajasid omavahel juttu ega teinud midagi muud, kuni Chloe püsti tõusis ja ütles neile:
„Kas siis meie laiskleme sel kõikvõimalike mängude ja pärjaga kroonimisega lõppevate võistluste ajal niisama? Kas siis meil pole selliseid vahendeid ja annet, et teha endile selline mänguvõistlus, mis sarnaneb meeste omavahelisele võistlusele? Kallid neitsid! Kui teile mu nõuanne meeldib, tuletagem siis meelde oma tütarlapsepõlve mänge ja teeme proovi, kuidas me seda tulevikus meesterahvaste seas kasutama hakkame. Suudleme! Võistleme omavahel suudlemises. Ja kes meie kõigi hulgas on kõige parem suudleja, kes oskab anda kõige armsamaid, kõige magusamaid suudlusi, tolle oma olgu võidu tähiseks see ilus pisike pärg.”
Sellise ettepaneku peale hakkasid kõik naerma ja olid korraga nõus. Paljud kutsusid üksteist kohe kenasti võistlema, ja veel enne, kui neile oleks märku antud, hakkasid kohe läbisegi suudlema. Seda nähes lõi Chloe kõigepealt korra majja ja ütles:
„Otsustaja meie suudluste üle olgu aga see, kel on kõige ilusam suu.”
Kõik valisid välja Rozalia. Tema aga lõi oma kaunid silmad maha, tema nägu muutus häbelikult punaseks ja ta näitas, et ta on ka seesmiselt sama kaunis nagu väliseltki. Või hakkas ta kaunis nägu tundma kadedust sellise au pärast ja pani samuti selga oma punase rüü, justkui tahtes öelda: „Minagi olen ilus.” Oh, Filander, kujuta nüüd ette mind sel õnnelikul momendil ja proovi mõista, kui suudad, minu tollast rõõmu. Kõik mu mõtted ja mu silmad rippusid kinni tema ilusatel huultel, Chloe naeratas mulle veel omalt poolt. Imekaunis kohtunik oli juba oma võluva töö tegemiseks istet võtnud ja Chloe näpunäidete järgi hakkasid kõik oma saatust proovile panema ja mõõtma oma suud ning suudlusi magususes tema huulte vastu. Ah, tolle õnneliku, tolle ülla suukesega, mille kaks huult olid kõige magusama meega kastetud punasirbid. Kui ma suudaksin sulle, armas Filander, rääkida sellest äraütlemata magususest, mida ma tema suudlemise ajal tundsin. Aga eks sa saad aru, et just see suu ei saa rääkida, kel oli õnn sellist magusat asja proovida. Kokkuvõttes, õnnesaare igas mesises rooskõrres on magusus ise, ja täielik magusus on Hibla kärgede vahel, kuid ikkagi on see kõik mitte midagi, võrreldes armsa maitsega, mida mina proovisin. Oh, õnnelik näppamine! Oh, magusad suudlused! Te olite küll magusad, kuid mitte päris armsad. Teis ei olnud veel sisemise kauniduse parimat osa. Teid andis armastus, kuid oh, armastus ei andnud ühtegi teist vastu. Kas siis sina, hea südamega preester, ootasid minult, et ma ütlen sulle ka seda, kuidas ma end tundsin, kui suudlusjärjekord minu kätte jõudis? Minu hing, Filander, asus tervikuna mu huultele, nii kitsas väinas polnud mu elu midagi muud kui ainult suudlus. Kõik minu teised ihuliikmed jäid liikumatuteks ja surid ära. Ah, kui ma olin juba selle välgutaolise pilgu lähedal, ise teades, et ma petan ja varastan, siis hakkasin ma selle kauni näo suursugusust kartma. Kuid saanud siis tema armsast naeratusest julgust, ma lähenesin Rozaliale. Amor lähenes pisikese mesilasena tema huulte kahele elavale roosile. Ja kui ma teda suudlesin, kui tema suudles mind oma suuga, mis vastas mulle küll liikumatuna, siis sain ma maitsta vaid tema mee magusust. Kuid kui ka Rozalia sirutas ettepoole oma kõige magusama roosi (ükskõik kas see oli tema suuremeelsus või minu hea õnn, sest ma tean: armastus see ei olnud), tema armsad huuled musutasid mind, ja meie suudlused said kokku (oh, kallis, oh, kulla aare, ma jäin sinust ilma ja ikkagi ei sure): siis tundsin ma armunud mesilase valusat torget, kui see mu südame läbis; küllap see oligi mulle ainult selleks, et mind haavata. Märganud, et olen pistetud surnuks, oleksin ma peaaegu tema mõrtsukahuuled katki hammustanud. Kuid oh, mingi lõhnav tuuleiil hoidis mind tagasi, see äratas minus häbitunde ja rahustas maha kogu mu tigeduse. Oh, häbitunne, häbitunne, sa oled armunute puhul võimatu! Siis olid kõik oma suudluse andnud ja ootasid hinge kinni pidades otsust. Kuna kaunis Rozalia otsustas, et kõikidest suudlustest on kõige parem minu oma, siis ehtis ta minu pea omakäeliselt võitjale määratud pärjaga. Aga oh, minu pead, ei põle maailm nii suvise Peni tähtkuju all päikeses, nagu põles minu süda naudingu ja iha tule leekides. Ei kunagi ole olnud sellist enesest jagusaamist kesk võitu! Pikapeale sain ma endast siiski võitu ja, võtnud pärja peast, andsin selle Rozaliale, öeldes:
„Selle oled pälvinud sina, oh ilus neitsi, sina tegid mu suudlused huultel nii magusaks.”
Tema aga võttis pärja ausasti vastu, ehtis sellega oma juukseid, ühe teise pärja aga, mis seni oli kaunistanud tema juukseid, vajutas Rozalia minu pähe. Ja see on pärg, mida ma kannan ja saan kandma kuni hauani, meenutamaks seda kaunist päeva, kuid veelgi enam – nagunii on pärg juba kuivanud, nagu sa näed – minu kadunud lootuste leinamärgina.
…
Ungari kirjanduses pole teist