József Rájnisi (1741–1812) emakeel oli saksa keel, ungari keele õppis ta selgeks alles teismelisena. Esimesed ungarikeelsed luuletused kirjutas ta välismaal ja nagu paljud teisedki jesuiitide ordu liikmed tegeles ta pärast Ungarisse tagasitulekut õpetamisega. Omapärased tõekspidamised tekitasid talle elus palju konflikte, näiteks Győris vihastas ta linnakodanikke sellega, et ei reageerinud tervitamisele – teda tundsid paljud ja tal oleks tulnud liiga paljudele tervitustele vastata …
Sisuliselt kirjutas esimese vältelist värsisüsteemi kasutava luulekogu Ungaris just tema. Luulekogu „Teekond Ungari Helikonile” („Magyar Helikonra vezérlő kalauz”) materjal oli valmis juba 1773. aastal, kuid ilmus alles 1781. aastal.
Kõik kolm poeeti teadsid, et nad polnud esimesed, kes kasutasid vältelist värsisüsteemi, kuid nad rõhutasid, et just nemad töötasid välja reeglid selle värsisüsteemi kasutamiseks ungari keeles. Luuletajate lähenemisviis oli aga erinev. Dávid Baróti Szabó jaoks vähendas luuletamisrõõm raskusi, mis ületada tuli; Miklós Révai jaoks oli vältelise värsisüsteemi kasutamine pigem ainult üks võimalus ungari kirjanduse jaoks, József Rájnis oli neist kõige põhjalikum ja kõige ühekülgsem. Kokku kirjutas ta viiskümmend luuletust ja ilmselt oli tema muusa pigem luuletusi kirjutava teadlase kui luuletaja muusa. Tema raamatut lehitsedes tekib tunne, et meil on käes pigem värsiõpetuse õpik kui luulekogu. Sellele viitab juba asjaolu, et enne luuletuse pealkirja leiame märkuse, milliste vahenditega järgnev luuletus on kirjutatud.
Suhteliselt erinevate lähenemisviiside puhul polegi üllatav enam kui kümme aastat kestnud omavaheline vaidlus prosoodiaküsimustes. Praegu võib juba nentida, et teisejärgulised, vaieldavad küsimused (prestiiž, murdeprobleemid) varjasid tihtipeale põhimõtteliste seisukohtade sarnasuse.
Teine ajastu suurim vaidlusküsimus oli keeleuuendus (Bíró 1994: 119–141). Ferenc Kazinczy (1759–1831) oli esimene kirjanduselu juht Ungaris, keeleuuenduse algataja, maitse- ja stiilirevolutsiooni suunaja. Ta tõlkis palju (üldse ilmus temalt üheksa köidet tõlkeid, sealhulgas Goethe, Shakespeare’i ja Gessneri tõlked), aga kirjutas ka ise klassikalisi oode, anakreontilist luulet, epistleid, didaktilist luulet. 1788. aastal osales ta Kassas esimese ungarikeelse kirjandusajakirja loomisel, 1790. aastal andis välja ajakirja Orpheus (Orpheus oli ka tema vabamüürlasenimi), ta aitas kaasa ka ungari teatri kujunemisele.
Kirjanikule olid omased klassitsistlikud põhimõtted, tema ideaaliks oli kõrgstiil. Ferenc Kazinczy arvates oli väärtkirjanduse matkimine, klassikaliste eeskujude järgimine kasulikum kui omapärale orienteerumine, areng olevat niiviisi paremini tagatud. Keeleuuenduseks oli ta juba valmis 1805. aastal, kuid tegelikult sai võitlus keeleuuenduse nimel alguse tema luulevormis kirjaga „Luuletaja kiri härra Mihály Vitkovicsile” („Poétai episztola Vitkovics Mihály úrhoz”) ja epigrammiköitega „Okkad ja õied” („Tövisek és virágok”, 1811).
Jót s jól! Ebben áll a nagy titok. Ezt ha nem érted,
Szánts és vess, s hagyjad másnak az áldozatot.
/Suur saladus
Head ja hästi! Selles seisneb suur saladus. Kui sa seda ei mõista, siis künna ja külva, ohvritoomine jäta teistele./
Ferenc Kazinczy lähenes keeleuuendamisele veidi laiemalt kui teised ja hoiatas teisi piirdumast ainult uute sõnade loomisega. Kui teaduskeele puhul piirdus ta üldise mõistetavuse nõudega, siis ilukirjanduslikule keelele esitas ta ka stiili- ja esteetilisi nõudeid. Tema eesmärk oli väljendusrikka ilukirjandusliku keele loomine.
Isteni bája a szép Hellasnak, római nagyság,
Francia csín és német erő s heve Hesperiának,
És lengyel lágyság! titeket szép nyelvem irígyel.
S tí neki semmit nem irigyeltek? Nyelve Homérnak
S Virgilnek, ha találtok-e mást Európa határin,
Mely szent lantotokat ily híven zengve követné?
Dörg ő s nem csikorog; fut, ha kell, mint férfi fut a cél
Nem tört pályáján: de szaladva, szökelve, sikamva.
Lángol keble, ajakán mély bánat keble sohajtoz,
S mint te, olasz s lengyel, hévvel nyögdelli szerelmét. –
Hull a lánc, közelít az idő, s mi közöttetek állunk.
/Meie keel
Ilusa Hellase jumalik võlu, Rooma suurus, prantsuse kelmikus ja saksa tugevus ning hesperiidide tulisus, ja poola pehmus, teid mu ilus keel kadestab. Kas teie ei kadesta midagi? Homerose ja Vergiliuse keel, kas leiate teise keele Euroopas, mis teie püha lautot nii ustavalt helisedes suudaks saata? See kõmiseb ja ei krigise, jookseb, kui on vaja, nagu mees ruttab eesmärgi katkematul rajal, joostes, hüpates, libisedes. Ta rind leegitseb, huultel sügav kurbus ohkab, ja nii nagu sina, itaalia ja poola keel, ta tulist armastust vannub. Ahelad langevad, aeg kätte saabub ja me seisame teie seas./
Keeleuuendusliikumise lõppakordiks peetakse Ferenc Kazinczy artiklit „Ortodoks ja neologist meil ja teiste rahvaste puhul” („Orthológus és neológus nálunk és más nemzeteknél”, 1818). Sisuliselt lõppes keeleuuendusvõitlus kompromissiga, mida konstateerib ka Ferenc Kazinczy mainitud artiklis:
„Kus aga kirjandus õitsema hakkas, kannatas rahvuskeel alati muutuste käes, sest raamatute keeleks muutunud argikeel ei leidnud endas uute mõistete väljendamiseks vajalikke sõnu, ja kirjanikud olid sunnitud mõtet ja tunnet kujutama teravamate kontuuridega, märkimaks tihti üksnes vaevu tunnetatavaid erinevusi. Seda juhtub ka siis, kui ilukirjandus astub sammu altpoolt üles. Muutused on veelgi märgatavamad, kui võõrad kaunid eeskujud viitavad pigem vajakajäämistele kui teele, mida mööda teised on kuulsuseni jõudnud. Sellisel puhul tekivad edasiminejate ja paigaltammujate vahel alati vastuolud – esimesed tundsid rõõmu keele ning rahvusliku jõu arenemise üle, teised nägid muutustes risustumist, meelega risustamist. Esimesi kutsutakse neologistideks, teisi ortodoksideks. … Keel on väärtuslikumaid aardeid, rahvuse kaunimaid ehteid, rahvusvaimu kaunis paleus, selle ustav hoidja ning ärataja. Nii üks kui ka teine pool tunnetab seda ja armastab keelt pühaliku kodumaa-armastusega; erinevad nad aga selle poolest, et ühed kardavad muutusi ja risustumist, teine pool aga just soovib muutusi, temagi kardab risustumist, kuid ei pea teiste kaunite eeskujude järgimist mitte keele risustamiseks, vaid oma jõu arendamiseks ja demonstreerimiseks. Üksnes ämblik on selline, kes kõik endasse imeb ja siis võrguks koob; inimesel on eelis mitte jääda ühes paigas peatuma, vaid oma annet ja teiste leiutusi kasutades mööda täiustumise teed edasi minna. Temast saab see, kes ta on, tänu mainitud asjaolude rakendamisele. … Hästi ja ilusti kirjutab see, kes on tuline ortodoks ning tuline neologist korraga, kes on endaga ühel meelel ja vastuoludes. Valesamme võib tantsides teha ainult see, kes oskab väga hästi tantsida ja keda ümbritseb nähtamatu võlu. Ja mida võib teha kirjanik? Kõrges stiilis kõike seda, mida iga keele ideaal nõuab, mida ungari keele iseloom (tavad ja kombed) selgesti ei keela, mida endiste ja uute klassikute stiil pakub, mida vajadus tingimata nõuab.”
Vahepealsetesse aastatesse mahuvad pikad vaidlused, milles Ferenc Kazinczy osales kirjanikuna ka vaimukate epigrammidega. Aastatel 1805–1807 toimus Ferenc Kazinczy ja Debreceni linna vahel Mihály Csokonai Vitézi haua mälestusmärgi asjus nn Arkaadia protsess. Vaidluste keskmes oli Ferenc Kazinczy pakutud lause: Et in Arcadia ego ‘Minagi elasin Arkaadias’. Algul kahtlustati tekstis irooniat, hiljem olid vastakuti erinevad protestantlikud tõlgendused. 1810. aastate lõpul vähenes Ferenc Kazinczy roll kirjanduselu juhtimisel. „Mälestusi” („Pályám emlékezete”, 1831) andis pildi tema kirjanikuteest ja on hinnaline kultuuriajalooline dokument. Tema teine teos „Minu vanglapäevik” („Fogságom naplója”, 1831) on valminud kunagise poliitikutegevuse tulemuseks olnud vangla-aastate (1794–1801) üleskirjutuste alusel ja annab ettekujutuse Ferenc Kazinczy kui kirjaniku ning poliitiku maailmavaatelisest kujunemisest.
Aastate