Luuletuses „Marosvásárhely mõtted” („Marosvásárhelyi gondolatok”, 1793–1794) leiame Mihály Csokonai Vitézi võib-olla kõige nõudlikuma ajaloolis-filosoofilise kontseptsiooni. Poeet lähtub pantha rhei (kõik voolab) mõttest ja uurib pidevate muutuste põhjust. Algul on ta justkui nõus mehhaanilise materialismi ja Rousseau’ kultuuripessimismi põhimõttega – ajalugu on mõttetu ringkäik, küpsed tsivilisatsioonid on paratamatult määratud hukkumisele:
…
Tán nem is! ki tudja? egyszer megeshetik,
Hogy a Párizs helyét gonddal keresgetik
Trója és Babylon jövő tudósai,
S fókákkal pezsegnek London tört tornyai.
/Võib-olla mitte, kes teab, kord võib juhtuda, et hoolikalt Pariisi paika otsivad Trooja ja Babüloni tulevased teadlased ja Londoni purunenud tornides elavad hülged./
Edaspidi piirdus luuletaja siiski pigem hoiatustega ohu suhtes, millega barbaarsus kultuuri vahetpidamata ähvardab. Poeet visandas tsivilisatsiooni maailmapildi: metsik võitlushimuline ida, vaikselt unine lõuna, kus pruuni nahaga rahvas vedeleb ja nälgib või varastab, tapab. Põhi, s.o Euroopa, on paik, kus inimene hakkab muutuma inimeseks. Rahvaste vabaduse ja rikkuse kõrval on aga ka orjus ja viletsus. Põhjus on poeedi meelest harimatuses.
Mihály Csokonai Vitéz paigutab Ungari ja Transilvaania kultuuri äärmiseks vahitorniks pimeduseookeani kaldal:
Rajta, nemes lelkek! álljunk ki a gátra,
Már Európában csak mi vagyunk hátra,
Hívnak magok után a többi nemzetek:
„Magyarok! derék nép! mit késtek? jőjjetek!
/Üllad hinged, seiskem tammile, Euroopa serval oleme veel ainult meie. Teised rahvad kutsuvad meid: ungarlased, tore rahvas, mida te venite, tulge!/
Poeedi visioon lõppeb optimistlikult:
Törjük az akadályt, mellytől nem mehetünk,
S mind az emberiség kertébe sietünk.
/Purustagem tõkked, mis minna ei luba, ja rutakem inimkonna aeda./
Luuletus „Konstantinoopol” („Konstancinápoly”, 1794) toetub Voltaire’i keskaega purustavale optimistlikule ratsionalismile. Poeet kirjeldab Idamaa värvikust, siis ironiseerib islami üle – sellega võiks ka kõige usutruum kristlane nõus olla. Tegelikult räägib Mihály Csokonai Vitéz usufanatismist ja viitab maise võimuga läbipõimunud kirikule, kes masside viletsuse arvel on ehitanud katedraale. Usufanatismi kriitika on kohati väga terav:
…
Ollyan nagy érdem-é egy-két liturgia,
Hogy az ember azzal lehet Isten fia?
/Kas need üks-kaks liturgiat on siis selline väärtus, millega saab Jumala pojaks?/
Luuletus lõpeb ennustusega uuest maailmast, kus väärtusi jagatakse õiglaselt:
A szeretet lelke a főldet betéli,
S az ember az embert ismét megöleli.
/Armastuse vaim täidab maa ja inimene taas embab inimest./
Ja et keegi ei arvaks, et jutt on islamist, mainib Mihály Csokonai Vitéz kirikukelli ja reedest paastu, mis teatavasti iseloomustavad pigem ristiusku.
Luuletus „Õhtu” („Estve”, 1794) algab pika ja keerulise looduskirjeldusega:
A napnak hanyatlik tűndöklő hintaja,
Nyitva várja a szép enyészet ajtaja.
Haldokló súgári halavánnyá lésznek,
Pirult horizonunk alatt elenyésznek.
Az aranyos felhők tetején lefestve
Mosolyog a híves szárnyon járó estve;
Melynek új balzsammal bíztató harmatja
Cseppecskéit a nyílt rózsákba hullatja.
/Päikese hiilgav kaarik langemas, avatult ootab kauni möödaniku uks, surevad kiired kahvatuvad ja punetava horisondi alla kaovad. Kuldseks värvitud pilvedelt naeratades puistavad kastepiisad palsamit avanenud roosidele./
Tavaelemendid on põimitud läbi tunnetega (vrdl sentimentalism):
Késsél még, setét éj, komor óráiddal,
Ne fedd bé kedvemet hideg szárnyaiddal:
Úgyis e világba semmi részem nincsen,
Melly bágyadt lelkemre megnyugovást hintsen…
/Ära tule veel, tume öö oma süngete tundidega, ära varja mu tuju oma külmade tiibadega, nagunii pole mul selles maailmas mingit osa, mis mu väsinud hingele rahu annaks./
Luuletuse teine pool sisaldab ülikibedat sotsiaalset kriitikat, mille aluseks on mõte – inimene on looduse harmoonia rikkunud eraomandiga:
Az enyim , a tied mennyi lármát szűle,
Miolta a miénk nevezet elűle.
/Kui palju kära on teinud minu oma ja sinu oma sellest peale, kui meie oma kadus./
Tegelikult on see üsna tavaline mõte (vrdl Campanella, Rousseau), oluliseks teevad selle antud juhul viited Ungari kaasajale:
… mert már a rétek árkolva,
És a mezők körűl vagynak barázdolva;
Az erdők tilalmas korlát közt állanak,
Hogy bennek az urak vadjai lakjanak;
A vizek a szegény emberekre nézve
Tőlök munkált fákkal el vagynak pécézve.
/…sest juba luhad ja põllumaad on piiratud, metsad keelualad, veed on vaeste eest nende enda töödeldud puudega lahutatud./
Luuletaja tunnetab lahutamatust loodusest:
Óh, áldott természet! óh, csak te vagy nékem
Az a tetőled nyert birtokom s vidékem,
Mellynek én örökös főldesura lettem,
Mihelyt teáltalad embernek születtem.
/Sa õnnistatud loodus, mul oled ainult sina, sinult olen saanud valdused, kus olen igavene omanik, kuna sinu läbi olen sündinud inimeseks./
Luuletust „Matuselaul” („Halotti versek”, 1804) tuntakse võib-olla rohkemgi pealkirjaga „Hinge surematusest” („A lélek halhatatlansága”). Viimast pealkirja on kasutatud esimest korda alles 1844. aastal, ehkki Csokonai ise on sissejuhatuses kirjutanud valivat aineks hinge surematuse. Tegemist on Lajos Rhédey abikaasa matusteks 15. aprillil 1804 tellitud tööga (Vargha 1974: 334). Mihály Csokonai Vitéz vaatleb hinge surematust ka teoloogiliselt poolelt ja jõuab siis järeldusele: jumaliku tõe ja headusega ei sobi kokku, et see, kes elu ja mõistuse on andnud, selle ka lõplikult tagasi võtaks. Taolise mõttekäigu tõestamiseks toob ta esile rohkesti kahtlusi, näiteks valgustusaja tõdemuse, et uske on palju ja need on relatiivsed. Tema vaadetes näeme meeleheite äärel oleva inimese iha religiooni järele. Kuid see probleem pole keskne. Tegelikult on tegemist monumentaalse ülevaatega inimeste maailma hädadest-viletsustest. See on mõtisklus inimese kohast, rollist ja kutsumusest universumis ning ühiskonnas. Tulemus on nukravõitu. Mihály Csokonai Vitézi pessimism on Rousseau-maiguline (Julow 1975: 213). Rousseau’