Hogy, hogy; rosszabb mindennél
Vén kofa az ördögnél!
G,G,G.
Minden elhigyje.
8. H,H,H.
Nevess: ha! ha! ha!
Még ő a legjobban röhög,
Mikro részeg, mint a dög.
H,H,H.
Nevess: ha! ha! ha!
9. I,I,I.
Asszony vagy férfi? –
Nem tudja, hogy ha részeg.
szuszog magában s rettyeg.
I,I,I.
Asszony vagy férfi?
10. K,K,K.
Rút Du Du káka,
Varjuk fészke, étele,
Hollóknak, eledele.
K,K,K.
Rút Du Du káka.
11. L,L,L.
Pokolban menj el;
Az bak immár készen vár,
Kantáros arzság egy pár.
L,L,L.
Pokolban menj el.
12. M,M,M.
Nem elég, nem, nem,
Nyolc-tíz icce borocska,
Ahhoz egy pint pálinka.
M,M,M.
Nem elég, nem, nem.
13. N,N,N.
Nálad nincs szégyen!
Funtos talp az orcája,
Ráncos részeg pofája.
N,N,N.
Nálad nincs szégyen.
14. O,O,O.
Meg-, megállj, hó, hó!
Ne menj a pocitában,
Hanem csak éjféltájban.
O,O,O.
Meg-, megállj, hó, hó!
15. P,P,P.
Te méreg-epe!
Nem tudsz egyebet tennyi,
Hanem konkolt hintennyi.
P,P,P.
Te méreg-epe!
16. Q,Q,Q.
Huj disznó, hu hu!
Csak az ördöggel görög,
Mint disznóval az görög.
Q,Q,Q.
Huj disznó, hu hu!
17. R,R,R.
Régi Uzli per,
Jég csappal bagoztatott,
Sárkánytejjel szoptatott.
R,R,R.
Régi Uzli per.
18. S,S,S.
Eb, eb légy, hess, hess!
Sátánynak vénbogara,
Ördög lova kan fara.
Vagy: Boszorkány rút bakfara.
S,S,S.
Eb, eb légy, hess, hess!
19. T,T,T.
Te vagy, te, te.
Kit mindnyájan ismérnek
S régen tűzre itélnek.
T,T,T.
Te vagy, te, te!
20. Ü,Ü,Ü.
Mely igen szép gyűrű
Szeretődnek ujjában,
Tündöklik az utcába.
Ü,Ü,Ü.
Mely igen szép gyűrű.
Kirjanikud ja poeedid ei võtnud László Amadet tõsiselt, ta jäi välja ka ametlikest kirjanduslugudest, ehkki oli oma ajastu tuntuim ja armastatuim poeet. László Amade oli küll viljakas poeet, kuid ta ei avaldanud kunagi oma luuletusi raamatuna – need levisid käsikirjadena ja suuliselt.
András Dugonics (1740–1818) muutis barokile omase konstruktsiooni pehmemaks ja ehtis seda mänguliste elementidega. Tema koolidraamad esindavad ungari baroki viimast perioodi, kutselise teatri sünnile eelnenud ajajärku. Lavatükkide keskmes on tihti armastus ja tükid vahendavad ka mingit moraalitõde. András Dugonicsi tuntuim teos on „Etelka ehk üks väga harv ungari neiu Világosváris vürstide Árpádi ning Zoltáni ajal” („Etelka, egy igen ritka Magyar Kis-Aszszony Világosváratt, Árpád és Zoltán fejedelem ideikben”), mis valmis 1786. aastal, kuid tsensuuri tõttu ilmus alles 1788. aastal. Ungari esimese romaani tegevus toimub ungarlaste maahõive ajal, tegevuse panevad liikuma armuintriigid: kuidas võõras ja saladuslik Etele saab Gyula tütre Etelka käe. Romaani lõpus ilmneb, et Etelka on hoopis Árpádi tütar. Etelest saab juba teose esimeses pooles selgeks, et ta on Karjala kuningapoeg. Noorte õnne takistavad mitmed asjaolud: eelkõige see, et Huba tütar Világos on otsustanud poisi endale saada, teda aitab õel Réka. Gyula ise sunnib tütarlast abielluma bulgaarlaste alistatud valitseja Zalániga. Lõpuks saavad muidugi Etelka ja Etele ikkagi teineteise.
Romaanil oli omal ajal suur edu, hiljem on selle vastuvõtt muutunud jahedaks. Teos on suunatud Joseph II saksastamispoliitika vastu. András Dugonicsi patriootlikus programmis oli suur osa keeleuuendusel: ta lõi õige palju uusi sõnu, tõi uuesti kasutusele vanu, hakkas kirjanduses kasutama mitmeid rahvalikke elemente (eriti Szegedi rahvakeelest). Romaani kohutavalt rohked joonealused märkused tekitasid omaaegses lugejas tõetruuduse mulje, kaasaegne lugeja ei suuda paraku neid kahte koos nautida. Kui teema oli XVIII sajandi lõpul aktuaalne (usu asemele isik ja eriti rahvus), siis tänapäeva lugejale ei ole taolised probleemid enam eriti köitvad. Romaanis pole kooskõlas kirjeldus ja tegevuse areng (esimest on palju rohkem). Romaan jutustab maahõive aja ungari rahvusest ja mitte rahvuse maahõivest. Julgustatuna romaani edust, kirjutas András Dugonics veel mitu romaani, kuid need sellist edu enam ei saavutanud. Kui „Etelkal” on teatud poliitiline suunitlus, siis tema teised teosed on meelelahutusliku iseloomuga.
József Gvadányi (1725–1801) tunnistab ühe oma köite pealkirjaga, et luule on talle „Ajaviide igavateks tundideks” („Unalmas órákban való időtöltés”). Tema pikemaid eepilisi luuletusi iseloomustab rokokoolik anekdoodirida, naudingukirjelduste jada, tervikuks seob need ainult peategelase isik, iseloomulik on kalduvus deminutiivsusele.
József Gvadányi kõige tuntuma teose „Külanotari reis Budasse”(„Egy falusi notárius budai utazása”, kirjutatud 1787. aastal, ilmus 1790. aastal) kangelane on Peleske notar István Zajtai. „Soovituses” ja „Sissejuhatuses” teeb kirjanik veel näo, nagu oleks teose kirjutanud peategelane ise, ja tema oleks üksnes aidanud seda välja anda. Veidi lihtsameelne peategelane soovib õppida tundma Joseph II ajal muutunud ametiseadusi ja sõidab seepärast Budasse. 1.–3. osas räägitakse sõidust Budasse. 4.–13. osa räägib muljetest Pestis ja Budas ning kojusaabumisest. Budasse sõidu ajal tabavad peategelast anekdootlikud seiklused (pull ajab teda taga, ta kukkub kraavi jne). Pealinnas jääb ta nähtust tummaks ja kritiseerib ungari aadlikke võõrapärase riietuse ja kommete pärast. Harimatu maa-aadlik mõjub teose algul koomilise figuurina, seda veidram on, et teose lõpus teeb kirjanik temast võõrapärasuse pihta suunatud kriitika kandja. Teose soodsas vastuvõtus oli oma osa ka rõhutatud ungarlaseks olemisel (nn magyarkodás) ning robustsevõitu huumoril. Mitte juhuslikult ei peeta József Gvadányit rahvalikkuse