Klassitsism. Ungari klassitsismi puhul võib eristada kahte lainet. Esimene laine (pärast 1780. aastat) ei olnud seotud Lääne-Euroopa klassitsismiga. Inspiratsiooni saadi antiikautoritelt, suur osa oli rooma autorite õppimisel-õpetamisel koolides. Tulemuseks oli vältelise värsisüsteemi kasutuselevõtt ka ungari keeles. József Rajnis, Dávid Baróti Szabó ja Miklós Révai moodustasid nn klassitsistliku triaadi (klassicista triász). Nii nemad kui ka neile järgnenud ja andekam Benedek Virág pidasid lugu valgustusaja ideedest. Erilise tähtsusega oli nende jaoks rahvuskeel. Teine laine esines Ungaris aastatel 1800–1820. See on juba tugevasti seotud Winckelmanni antiigikultuse ja esmajoones Goethega. Ferenc Kazinczy vaatas ühekülgselt klassitsismi esindajaks peetud Goethele kui oma eeskujule. Tema puhul pole enam tegemist poeetikareformiga, vaid Euroopa klassitsismi esteetiliste ning eetiliste ideaalide toomisega Ungarisse. Samal ajal segunes Ferenc Kazinczy ringkonnas klassitsism sentimentalismi saksa variandiga. Dünaamilisus ja fantaasia iseloomustasid klassitsismi teise laine suurimat poeeti Dániel Berzsenyit. Klassitsism avaldas tugevat mõju ka romantismi esindajatena tuntud Ferenc Kölcseyle ja noorele Mihály Vörösmartyle (vt Romantismiaja kirjandus).
XVIII sajandi keskpaigast sai alguse ungari kirjanduse üks olulisemaid uuendusprotsesse, mida võib nimetada luulevormide uuendamiseks. Selle käigus kujunes välja vormivõtete struktuur, mida ungari luule kasutab tänaseni. Loomulikult oli ungari luulel vormivahendeid ennegi, kuid sisuliselt oli tegemist nn ungaripärase luulevormiga (magyaros verselés), mis oli korraga liiga komplitseeritud ja samas liiga lihtne, sest värsist tegid värsi ainult riim ja takt. Ehkki vormide uuenemisega kaasnesid vaidlused, on iseloomulik, et vaidlused polnud traditsioonilise lähenemisviisi ja uuendamise pooldajate vaidlused, vaid hoopis uuendajate endi vahelised vaidlused. Vähe on poeete, kes oleksid ühemõtteliselt kaitsnud traditsioonilisi vorme. Ungari värsikultuuri uuenemise alus oli emakeelse kirjanduse prestiiži kasv, seda ka kiriku esindajate seas. Kuid kuna kiriku kirjanduskultuur ei olnud esialgselt ungarikeelne, siis püüti ladina keele kaudu omandatud vorme rakendada ka ungari keele võimaluste puhul. Esimesed teoreetilised käsitlused pärinevad 1760. aastatest, 1770. aastatel jätkus töö ja 1780. aastatel sattus luule uuendamine juba kirjanduselu keskmesse. Praegu distantsiga seda perioodi analüüsides ei köida tähelepanu mitte enam niivõrd konkreetsete luuletajate looming, vaid innustus, mis luuleuuendust kui protsessi tervikuna iseloomustab. Tihti oli poeetika vahendite süsteem olulisem kui sõnum ise, seda ka kriitikute tarvis. Kriitika tähendas tollal tavaliselt teise luuletaja kriitikat värsiõpetuse praktika ja teooria kohta. See puudutas luuletajaid sügavamalt kui ainult ühe või teise teose analüüs.
Ajastu koolisüsteemi ja suures osas ka kogu kultuurielu keel oli XVIII sajandi teisel poolel endiselt ladina keel. Kirjandusega tegelevad inimesed alustasid tavaliselt kirjutamist koolis ja polnud sugugi kindel, et nad seda edaspidi ungari keeles jätkaksid. On mõistetav, et kõigepealt püüti ungari keelde üle tuua klassikalises luules kasutatud välteline värsisüsteem.
János Sylvester oli juba 1541. aastal kirjutanud, et in linguam Hungariam versus omnis generis scribere post Graecam et Romanam on võimalik ja oma väidet ka luulenäidetega illustreerinud. Kuni valgustusajani oli seda võimalust siiski harva kasutatud, aga alates 1760. aastast olukord muutus ja 1770. aastatest peale hakati sellist võimalust palju kasutama. Oma osa võib olla vältelise värsisüsteemi levikul ka jesuiitide ordu lagunemisel, mis tõi kaasa kirikuharitlaste huvi pöördumise rahvuskeelse kirjanduse poole. Selles protsessis mängisid erilist rolli kolm isikut (kellest kaks olid samuti olnud jesuiidid): Dávid Baróti Szabó, Miklós Révai ja József Rajnis.
Dávid Baróti Szabó (1739–1819) oli luuletaja, kes avaldas Kassas esimese luulekogu „Kolm raamatut uues värsimõõdus luuletusi” („Az új mértékre vett külömb-külömb verseknek három könyvek”, 1777), kogu kirjutamisel oli kasutatud eranditult klassikalist värsimõõtu.
Kvantitatiivselt moodustavad tema loomingus suurema osa tõlked (Vergilius, Milton, Vanière), ungari luulelukku on ta siiski läinud eelkõige mainitud köitega. Ka tema luules tuleb esile ungari keele ohustatud olukord, ohu vastu pakub ta kirjanduse arendamist. Ise ta küll ei seostanud oma luule kirjutamise alustamist jesuiitide ordu laialisaatmisega 1773. aastal, kuid siiski on üllatav, et poeedina nii hilja alustas. Igas ungari luule antoloogias on tema luuletus „Murdunud pähklipuule” („Egy ledőlt diófához”), mida mõned kirjandusteadlased peavad küll valgustusaja vastaseks luuletuseks, kuid siiski ei saa teda läbi ja lõhki konservatiiviks pidada. Maailmavaatelis-poliitilised küsimused olid tema jaoks lihtsalt teisejärgulised – kirjandusest ja keelest joobumise kõrval. Ja see joobumine avaldas (ja avaldab) lugejale mõju. 1777. aastal pöördus ta noorte poole luuletusega „Ungari noorsoole” („A magyar ifjúsághoz”):
Serkenj fel, magyar ifjúság! ím, nemzeti nyelved,
Egy szép nemzetnek bélyege, veszni siet.
Fogj tollat; kezdj íráshoz; kezdj szóba vegyülni
Lantos Apollóval nemzeted ajka szerént.
Nincs s nem is lesz ennél tehetősebb eszköz: ezen kap
Minden eszesb ánglus, francia, német, olasz.
S mely szép versekkel telnek sajtói naponként!
Mint hordják hozzád!.. mely ragadozva veszed…
Mint telik a külsők szédítő kéncsivél honnod!
Mint pusztúl Árpád hajdani nyelve, neme!
Serkenj fel mély álmodból, és szánd meg hazádnak
Nyelvét, mely ha kihal, tudd meg, örökre kihalsz.
/Ärka üles, ungari noorus, su rahvuskeel, ühe kauni rahva tunnusmärk, kadumas on. Haara pihku sulepea, hakka kirjutama, sea sõnu ritta nagu lautoga Apollo – su oma rahva suu järgi. Pole ega saagi olema sellest paremat vahendit, seda kasutavad kõik targemad inglased, prantslased, sakslased, itaallased. Ja kui kaunite luuletustega täituvad päevast päeva lehed! … Kuidas hävib Árpádi iidne keel ja sugu! Ärka üles sügavast unest ja kanna hoolt keele eest, sest kui see sureb, sured igaveseks sinagi./
Miklós Révai (1750–1807) elu strateegia kujundas usk rahvusliku keele ja kirjanduse arengusse. Rahvusliku kirjandusega tegelemine võimaldas tal eemalduda kirikuringkondadest ilma suuremaid haavu saamata. Miklós Révai sulest pärineb Ungaris teine vältelist värsisüsteemi kasutav köide „Ungari distihhonide esimene raamat” („A magyar alagyáknak elsö könyvek”, 1778). Tema distihhonid koosnevad peamiselt epistlitest, mis on adresseeritud kirjanduslike kalduvustega sõpradele. Ehkki Rájnise-Baróti Szabó-Révai luuletajakolmikust polnud ta võib-olla kõige andekam luuletaja, on tal ikkagi selliseid ridu, mida võib tänapäevalgi naudinguga lugeda, näiteks järgnevat distihhoni:
Fecske sereg kis agyag fészkét rakogatja csevegve,
S ház fedelét gólyák már kerepelve ülik.
/Pääsuarmee sädistades pisikest savipesa rajab, majakatusel juba kurgede nokaklõbin./
Ungari kirjanduslugu peab teda rohkem teadlasetüübiks. Teadlane ta kahtlemata ka oli: ta õpetas arhitektuuri ja filosoofiat, kirjutas artikleid ning avaldas kommentaaridega ungari keelemälestise „Hauakõne”, toimetas ajalehte ning kirjutas kirjanduslugu. Kõige jäävama väärtusega on ilmselt tema keeleteaduslik tegevus, ta oli Euroopas üks esimesi, kes rõhutas ajaloolise analüüsi ning rahvakeele tundmaõppimise vajadust. Praktilise keelekorralduse küsimustes seostub tema nimega nn jottistade