mint lángban levét kiforró nyers fa:
tettem, versem számadás;
az igazzal én emberül jártam,
ami marad e magam áldozásban:
példa, jóhír, semmi más.
/Kui ta Esztergomi all surma ootas
Mida võin ma öelda? Elasin – kord julgesti, kord kartes, hea tujuga, kurbusega, kaeveldes. Kord õigesti süüdistatuna, kord laimatuna, sest kogu maakera teeb sedasi. Patus kartsin, headuses tundsin rõõmu ja lõbutsesin tõega. (Bálint Balassi sõnad János Rímai hüvastijätuluuletuses.)
Mida võin ma öelda veel? Mu jalg on haisev tomp, kehva velskri lõigatud mädanev liha, murtud kont, surm ulatub mu südameni. Elasin ja põlesin nii sule kui ka mõõgaga, kuid kes saab surma usu eest õiges lahingus, see leiab lunastuse ja kuulsuse.
Kord käisin julgesti oma kangelaslikkust näidates, mis mul oli, selle kaotasin lahingutes, täringumängus, iha ja protsessidega. Kord kartsin, et mu maja, mu kodumaa läheb põlema mu kohal ja lõpuks saan ma hukka läbi naise silmade ja Jumala viha.
Hea tujuga jutustasin armastusest, tegin, tänasin seda, mida mu õnnejumal andis kahepalgelise kingitusena. Kurbusega kaevates rääkisin, sest mida ma ihkasin, see mind kunagi õnnelikuks ei teinud, lasksin end hakkida pimedal veskil.
Kord käisin hobuste seljas vääriliste kaaslaste seas kevadel nelipühade aegu, kui paljud linnud laulsid, turniiril; ka süüdistustele oskasin vastu panna, minust võitu sai ainult Anna, luik jääs, verevulkaan.
Kord peaksin vaid kuulama, sest Looja ootab aruannet, mu sõnad on vaiksed, inimese omad; laimule ma enam tähelepanu ei pööra, astun üle alatust süüdistusest, varitsusest, pistodast, kui Jumal ka nii lubab.
Sest kogu maa elab nii, nagu elada saab, kes midagi alustab, ei sellega lõpeta. Jumal karistab või õnnistab, temaga vaidlen rahu nimel, ei tea tema, kus on taeva sinikumm või kohisev meri.
Oma patus süüdistan vaid oma verd, mis minus on põrgu, kes näeb läbi selle? Isegi Jumal mitte, mitte ainult mina. Olin hirmul öösel ja päeval, raev sai üha uuesti minust jagu, langesin võrku, üksinda, läbipekstuna, metsikuna.
Särasin õukonnas, kui läks mul hästi, putukana sumisesin, kui hädas olin, küllalt olen juba maailmas ringi rännanud. Tundsin rõõmu, ehkki patroonid ja pühakud jätsid mind üksi, sest mu kuulsate esiisade põrm kuhugi jõudis.
Lõbutsesin oma jõudu raisates nagu leekides mahla nirisev puu. Minu aruandeks on mu teod ja luuletused. Õigega käitusin inimese moodi, mis enda ohverdamisest jäänud on – see on eeskuju, hea nimi, ei midagi muud./
Kaua aega ilmusid trükis ainult Bálint Balassi religioossed värsid, tema armastusluule leiti üles alles 1874. aastal, komöödia aga 1958. aastal. Eesti keelde on tõlkinud Bálint Balassi luulet Ellen Niit („Oi taeva sinikumm”, „Hüvastijätt kodumaaga”. In: Looming 1973 nr 7 lk 1163–1167) ja juba mainitud Sander Liivak („VII luuletus Celiale”. In: Valik ungari kirjandust, Tartu 1996 lk 20–21).
Manerism on stiilisuund, mis esines alates renessansi õitseajast (u 1530) kuni XVI sajandi lõpuni ja läks lõpuks üle barokiks. Seda iseloomustavad:
• renessansile iseloomuliku rahu ja harmoonia kadumine;
• kompositsiooni dünaamilisus, otsitus;
• visuaalne rikkus, pompöössus, suuremõõtmelisus, ka hulljulgus ja liialdused;
• esiplaanile kerkiv vormiline virtuoossus;
• erakordse rõhutamine;
• erootilisus.
Manerism seostub renessansiaja inimese enesekindluse kõikumalöömisega. Põhjuseks võib olla XVI sajandi poliitiline kriis (religiooniprobleemid, türklaste sissetung), mis inimese koha selles maailmas küsitavaks muutis; vastureformatsiooniga muutus vaieldavaks usu ja teaduse suhe; absolutism tõi kaasa kahetise moraali.
Kirjanduses hakkab domineerima otsitus, see leiab avaldusvormi retooriliste ja stilistiliste vahendite kasutamises (otsitud metafoorid, vrdl W. Shakespeare’i „Romeo ja Juliaga”). Erinevus barokiajastu kirjandusest on pigem maailmavaateline, erinevus on ka kirjanduse eesmärkides. Ungari kirjanduses esineb manerismi Bálint Balassi loomingu viimasel perioodil ja eelkõige János Rimay loomingus.
János Rimay (1569?–1631) oli pärit keskaadlist, juba lapsepõlvest peale Bálint Balassi sõber, Bálint Balassi suhtus temasse kui kolleegi-luuletajasse ja oma õpilasesse. Ta osales sõjakäikudel, tegutses sekretäri ja saadikuna. Oluline on János Rimay roll Bálint Balassi loomingu jäädvustamisel järeltulevatele põlvedele.
János Rimay on ungari viimaseid humaniste, kes oma loominguga pani punkti ungari renessansikirjandusele. Tema luule oli pigem vaimne nauding – nauding tehnikast, tunded olid sellal juba tagaplaanil. Poeedi loomingus ilmnes juba tänapäevases mõttes rahvuslikkus ja poliitilised soovid. János Rimay loomingut iseloomustab hiilgav stiil, mis vahel segab mõistmast sõnumit, ehkki tema loomingus domineerib just filosoofilis-religioosne luule. Ja vahel oli see sõnum selline, mis lubab ehk rääkida esimesest poeetilisest uuest maailmakäsitlusest maailmakirjanduses. Nii jõudsid järgmised Koperniku ja Galilei maailmavaatest kantud read lugejani alles valgustusajastul:
Kerekdéd ez világ, gömbölyű, mint lapta …
Minthogy állhatatlan, nem szűnik forgása
Fénlik, setétlik is napja változása,
Nincs állapodása …
/Maakera on ümar nagu pall ja püsimatu, ta pöörlemast ei väsi, vaheldub valgus ja pimedus, seisma ta kunagi ei jää./
Bálint Balassi väga haritud õpilane oli kirjavahetuses Madalamaade kuulsa humanisti Justus Lipsiusega ja propageeris viimase ideid oma luules: ihadest ning kirgedest jagusaamist, õukonnaelu intriigidest üleolemist, resignatsiooni, vastupidavust. Tema oli esimene, kes sõnastas ka ungarikeelses luules türklastest vallutajate käes kannatava Hungaria allegoorilise kaebuse, hiljem sai sellest patriootilis-poliitilise luule korduvteema. Ka János Rimay hindas kangelaslikkust, kuid tema huulil kõlas ka pettumus ja lootusetus, frustratsioon. János Rimay luules jõudsid ungari keelde esimest korda manerismile omased veidrad sõnaühendid, vahel isegi mõistatuselaadsed metafoorid.
Ebben is könyörög Istennek,
okát adván, miért próbálja
s sujtolja Isten az ő híveit
Legyen jó idő csak, fecske száll házamra,
Nincs óldhatatlan nyüg vetvén nyavalyámra,
Ha gondja Istennek csak egy szál hajamra,
Inkább gondot visel lelkemre s magamra,
Hát miért ostoroz, s próbákkal mit sebhít?
Mert senkit magához kereszt nélkül nem hítt,
Fia is ez földön sok kísírtettel vítt,
Úgy szerzett lelkünknek jó örömmondó hírt.
Eső száraz földnek mit árt, ha meghinti?
Sovánságát hó is mert csak kövériti,
Úgy Isten vesszeje lelkünket enyhiti,
Mint Aranyat az tűz langjával szépiti.
Mint setét mutatja tűznek szép világát,
Tereh alatt viszi pálmafa fel ágát,
Így testünk sujtással tóldja okosságát,
Kereszti vezérli lelkünk boldogságát.
No hát én lelkem, tűrj, s tanulj reménleni,
Hogy tudhass Uradtul sok jót érdemleni,
Köd