Käsikirjakogu, hüvasti, käes on lahkumistund, vanade kuulsuste head köited, juba Phoebus lahkunud on Patarast ja elab siin. Poeetide kaitseinglid muusad enam ei armasta Castaliat. Kiirustagem, mu kaaslased, et tee kiiremini lõpule jõuaks.
Jumal teid õnnistagu, kulda mähitud kuningad, kellele kurja ei teinud isegi tige tulekahju ega kokkuvarisev müür, kui tuleleek hävitas kindluses ja hall tuhk lendas nõgisesse taevasse. Kiirustagem, mu kaaslased, et tee kiiremini lõpule jõuaks.
Ja meie punakaspruuni relva kandev rüütelkuningas, kangelane, kes sa mõõka hoiad paremas käes, kord marmorsammastel puhates nii väga hõõgas su keha, meie teel, sa õilis rüütel, meid aita. Kiirustagem, mu kaaslased, et tee kiiremini lõpule jõuaks.
Janus Pannonius teadis, et ta toob oma rahvale kuulsust, seegi on uus ilming Ungari kultuuriloos. „Pannoonia kiituseks”(„Laus Pannoniae”) arvatakse pärinevat aastast 1464:
Seni Itaalia pinnal kasvasid raamatud vaid,
nüüd Pannooniamaal sünnib ilusaim laul.
Kõrgeks nad kiidavad mind, uhkust mu kodu võib tunda,
ülevaim üha mu hing, mu pärast kuulus see maa!
(Kairi Mesipuu tõlge)
Janus Pannoniuse epigrammide temaatiline skaala on väga lai ja ulatub religioonist erootikani (1990. aastatel ilmusid mõned Janus Pannoniuse värsid ka Ungari pornolehes), kunstiküsimustest üldinimlike probleemideni.
Epigrammis „Silviast”(„De Silvia”) tuletab narraator väidetavalt temalt last ootavale neiule meelde, et mööda okkaid käies on samuti tulutu väita, et jalad veritsevad just selle või teise okka pärast.
Epigrammis „Gryllusele” („In Gryllum”) soovitab luuletaja Gryllusel mitte laulda, vaid vaikida – et oleks kuulda rohutirtsude laulu.
Epigrammis „Paulusele” („Ad Paulum”) tagastab poeet talle saadetud värsid ilma ainsagi märkuseta – milleks parandada seal, kus kõik on rämps?
Epigrammis „Naerdes välja Rooma palverändureid” („Deridet euntes Romam ad jubilaeum”) tuletab luuletaja palveränduritele meelde, et need teevad üksnes itaallasi rikkaks.
Oma aja kohta julged oli ka epigrammid paavst Paulusest („De Paulo summo pontifice, De eadem”): poeet ei saa nimetada paavsti pühakuks, kuid isaks küll, sest paavsti tütar annab sellest tunnistust.
Ungari tolle ajastu epigrammižanri tipuks peetakse 1466. aasta märtsis kirjutatud eleegilist teksti „Pannoonia mandlipuust” („De amygdalo in Pannonia nata”), milles poeet imetleb varakevadel õitsevat mandlipuud. Luuletuseks arvatakse olevat andnud inspiratsiooni Pécsi piiskopiaias varakult õide puhkenud puu. Õitsev mandlipuu talvetuules, mis määrab õied hukule – see on luuletaja enda saatuse sümbol, temagi oli varajane ilming Ungari kultuuriruumis ja samuti määratud enneaegsele hukule. 2008. aasta ühe hinnatuma kirjandusauhinna pälvis János Térey poeetiline draama „Lauamuusika” („Asztalizene”). Vaataja/lugeja pilgule avaneb sotsiograafiline pilt kaasaegse Budapesti noorema keskea argipäevast. Paeluvaks teeb draama ka keel: kirjanik on suutnud leida kõige ootamatumaid lahendusi ühitamaks luuletraditsioonid ja oma aja temaatilised keelekihistused. Seda demonstreerib näiteks kasutatud Pannoniuse õitsva mandlipuu motiiv.
Győző: Mandlipuukene on puhkenud õide Püha Urbanuse väljakul? Sellisel ajal? Võimatu. Veebruari algul? Külm tuleb ju veel tagasi, kas pole?
Alma (mõõtes pilguga Delfini): Ilm on täitsa absurd.
Mitmes luuletuses väljendas Janus Pannonius oma rahulolematust Ungari kultuurisituatsiooniga, ta tundis selle Itaalia pulbitseva kultuurieluga võrreldes liiga tagasihoidliku olevat. See rahulolematus oli aga viljakas rahulolematus, mille viljad said küpseks alles hiljem, kui Janus Pannoniust enam ei olnud, kui pärast Mátyási surma levis ladinakeelne humanistlik kirjandus ikkagi edasi, ehkki teist nii silmapaistvat esindajat enam Ungaris sellel polnud.
Kuningas ja luuletaja, kaks humanisti. Kuningas Mátyási ja luuletaja Janus Pannoniuse suhted olid küllalt komplitseeritud. Võib-olla mitte ajalooliselt dokumenteeritavana, kuid siiski väga üldinimlikena, võimu ja vaimu vahekorda lahkavatena on neid kujutanud novellis „Kuningas ja luuletaja” („A király és a költő”,1977) Pál Bárdos.
Kui kirjanduslugu uskuda võib, siis olid nad head sõbrad. Janus oli eakam, mitte palju, kuid eakam, ja tal oli teeneid Mátyási troonile saamises, kas siis kui kuningas sai viieteistkümneaastaselt trooni ning Mihály Szilágyi tema asemel ohje enda käes hoidis, või siis kui kuningas proovis sobituda Euroopa valitsejate hulka ja suurendas oma õukonna sära haritud peadega, või mõni teine kord. Ühesõnaga, tal oli teeneid ja sellist asja pole kuningal viisakas unustada. Aga Mátyás oli olnud väljavalitud juba noorena. Suure Hunyadi poeg. Tõeline poliitik, kes alati teab, mida tuleb meeles pidada, mida mitte. Nende sõprust võis juba algusest peale varjutada see, et Janus kuulus nende hulka, kellele ta võimu eest tänu võlgu oli. Kas luuletaja võis tänu vanusevahele ja osutatud teenetele veidi üleolevaks muutuda? Võimalik. Aga kuidas Mátyás Corvin seda talus? Kindlasti halvasti. Ka seda ei saa enam praegu kindlaks teha.
On teatud faktid. Kui Janus tagasi kodumaale tuli, andis kuninglik heldus talle au ja kuulsust üksnes näpuotsaga. Suur mõjuvõim seda veel ei tasakaalustada. Kui poeedist sai hiljem Pécsi piiskop, siis sai ta mitte ainult hiigelvaranduse, vaid ka kõrge koha. Temast sai korraga asekantsler, kuninganna kantsler, kõrge kirikutegelane ja ka kuninganna kasvataja. Kas suur mõjuvõim jäi alles? See on juba küsitav. Ma ei tea. Kindel on see, et poeet sellest loobuda ei tahtnud.
Elu oli tegelikult Janus Pannoniuse ära hellitanud. Ta oli erakordseid võimeid ilmutanud juba väga noores eas ja ta oli kasvanud üles maailmas, kus taolised võimed tunnustust leidsid. Ta oli käinud heas koolis, tema imetlusväärne mälu oli temast teinud meistri alal, mida tema aeg kõige enam hindas. Kas kuningas võis teda kadestada? Tema endaga polnud elu algul just siidise käega ümber käinud. Venna koletu surm, tema enda vangistus … aga need on üldteada asjad. Igatahes ei saa öelda, et saatus oleks teda ära hellitanud. Kuid kadestada tal põhjust ei olnud. Tema oli ikkagi János Hunyadi poeg, ja peamine – kroon ehtis tema pead. Ehkki kadedus ei vasta alati meie igapäevasele ettekujutusele. Naabri oma on ikka etem, nagu on kombeks öelda. Aga ikkagi tundub välistatuna see, et ta oleks Janust kadestanud. Poeet oli põdur, tema terve. Poeet uskus oma surematusse, kuid tema võis selles kindel olla. Isegi kui ta midagi ei teeks, isa pärandusest oleks piisanud. Ja Janus oli alati rahulolematu, halvatujuline või vähemasti tujutu. Selline asi inimestele ei meeldi. Kuninga ümber oli sära ja hiilgus, kuningas jagas kõrgeid ameteid ja maid, ta võis oma populaarsuses kindel olla. Ja pealegi ei kartnud Janust mitte keegi, sest tema ainus relv oli terav sulg ja selle vastu on väga kerge end kaitsta. Polnud vaja lugema õppida. Kuningas pruukis valusamaid relvi. Nii et me võime selle arvatava kadeduse kui motiivi julgesti kõrvale jätta. Janus ei saanud kuningat kadestada. Ta mõtles teises dimensioonis. Abstraktsemas. Ta ei armastanud elu, igapäevast elu. Elu ja luule olid tema jaoks eri maailmad. Tema oli kiindunud mõttesse, mitte võimu. Aga kuidas saab ilma võimuta – ilma mingisuguse võimuta – mõtet ellu viia?
Janus Pannoniuse järgijad olid luuletajad Jakab Piso (1470?–1527), Stephan Stieröxel (u 1480–1519), kes kasutas pseudonüümi Taurinus – tema „Ristisõda ehk on ristisõdijate orjasõda” („Stauromachia, id est cruciatorum servile bellum”. 1519) käsitles György Dózsa ülestõusu; Christian Schesaeus (†1585) kirjutas Vergiliuse stiilis eepose „Pannoonia hukk” („Ruinae Pannonicae”).
Lisaks Marzio Galeottole ja Antonio Bonfinile kirjutasid mõni aeg hiljem humanismi vaimus ajalookirjeldusi veel teisedki autorid.
Miklós Istvánffy (1538–1615) teos „Ungarlaste ajaloo 34 raamatut” („Historiarium de rebus Ungaricis libri XXXIV”) ilmus Kölnis 1622. aastal.