te régi szolgádra.
Hogy mind holtomig szüvem legyen víg,
téged magasztalván,
Mindenek előtt s mindenek fölött
szent nevedet áldván.
Ezeket írám az tenger partján
Oceanum mellett,
Kilencvenegyet mikor jedzettek
másfélezer felett.
/Anudes Jumalat, et see põgeniku eest armuliselt hoolt kannaks ja teda jälle õnnistaks
Armuline Jumal, kelle kätte ma olen oma elu andnud, kanna mu eest hoolt, juhi mind mu teel, sest mul oled ainult sina.
Lapseeast peale ainult sinult oodanud olen, nii nagu poeg isa käest, hüüdes su poole, anudes sind.
Ka praegu jääd mu ainsaks lootuseks sina, mu Jumal, olen andnud end sinu hoolde, olen sinule toetunud, sinu hoolekandele end andnud.
Mis kasu on Sul sellest, kui saan hukka meeleheitest? Mina, kelle sa oma Poja läbi oled lunastanud nagu oma kasupoja?
Kuula mind seepärast, sinu nimel, kuula mu anumist, näita oma headust, rohket õnnistust minu õnne läbi.
Anna mulle mu lootus, oma headust, lase tõusta mu peal, kes sinusse usub, kanna mu eest hoolt.
Nagu sa kauni kaste kevadel lased langeda lilledele, nii lase osaks saada oma headus minule, Su ammusele teenrile.
Et kuni surmani oleks mu süda tulvil rõõmu Sind ülistades, õnnistades su nime ennekõike ja üle kõige.
Need sõnad panin kirja mere kaldal ookeani ääres, siis kui üheksakümmend ühte märgiti pärast pooleteist tuhandet./
• armastusavaldused-monoloogid;
• armukonflikte lahkavad luuletused;
• armastust ja õnne oodina ülistavad värsid;
• psalmid;
• hümnilaadsed värsid Jumala ülistamiseks;
• epigrammid.
Oma luuletused on Bálint Balassi koondanud kaheks kogumikuks. Neist ühes, nn oma käega kirjutatud raamatus on peamiselt ilmalikud värsid. Vägagi teadlikult komponeeritud luuletsükkel sisaldab 233 luuletust. Teises kogumiks on religioossed värsid. Kuid poleks õige tõmmata selget piiri Bálint Balassi armastusluule ja religioosse luule vahele. Poeedi puhul moodustavad terviku kolm põhiväärtust – Jumal, armastus ja kangelaslikkus. Poeet kasutab ka armastusluules Jumala-värsside fraseoloogiat, kohati kasutab ta Júlia asemel Jumalat või Jumala asemel Júliat, armastusluuletusest saab religioosne värss ja vastupidi. Nii ongi Bálint Balassi luule üks olulisemaid jooni samane suhe Jumala ja armastatud naisega. Armastusluuletusest saab sümbol, mille tähendust pole võimalik ümber jutustada. Esiplaanil on tekst, üksikasjalikult väljatöötatud pilt, lause- ja foneetiline kompositsioon, mis muutub üha lühemaks ning selgepiirilisemaks.
Bálint Balassi sõnastas luules ka renessansiajastu Ungari poliitilise mõtlemisviisi ühe põhimotiivi – propugnaculum Christianitatis, kui kirjutas oma tuntud hüvastijätulaulus „Hüvastijätt kodumaaga” („Ó én édes hazám, te jó Magyarország”):
Oh én édes hazám, te jó Magyarország,
Ki keresztyénségnek viseled paizsát,
Viselsz pogány vérrel festett éles szablyát,
Vitézlő oskola, immár Isten hozzád.
/Oh, mu kallis kodumaa, sa hea Ungari, kes sa kannad ristirahva kilpi, kannad paganate verega määrdunud teravat mõõka, kangelaste kool, jumalaga nüüd/.
Oh ilus Ungari, mu kallis kodupind,
Kristuse kilpi sul kandmas on tore rind,
pagana verega on värvitud su piik,
jää jumalaga nüüd, sa sangarite riik!
(Ellen Niidu tõlge)
Humanismi ja reformatsiooni sajandil oli saanud poeetilise vormistuse veendumus, et Ungari on Euroopa kaitsja ja kilp islami jõudude vastu.
Bálint Balassi rolli ja renessansiaja poeedi saatuse Ungari kultuuriloos on summeerinud XX sajandi keskpaiku luuletaja Dezső Keresztury luuletuses „Kui ta Esztergomi all surma ootas”.
Mit mondhatok? Éltem
Hol bátran, hol féltem,
Kedvvel, búval, panasszal;
Hol méltó vadlásban,
Hol rágalmazással,
Mert egész föld él azzal.
Vétkömben röttögtem,
Jómban örvendöttem,
S vigadtam az igazzal.
(Balassi Bálint szavai Rímai János búcsúversében)
Mit mondhatok még? Lábam büdös csonk,
rossz felcser vágta eves hús, tört csont,
szívemig nyúl a halál;
éltem, elégtem mind tollal s karddal
de ki halált nyér hitért igaz harcban
irgalmat s jó hírt talál.
Hol bátran jártam virtusom hordván,
amim volt vesztém harcokban, kockán,
vággyal, pörrel, vitézül;
hol féltem, házam, hazám hogy rámgyúl,
s asszony szemétül, Isten haragjátul
veszem magam is végül.
Kedvvel mondottam szerelem dolgát,
tettem, köszöntem, mit fortunám ád
kétszínű ajándokul;
búval, panasszal, mert soha abban
boldog nem voltam mire vágyakoztam,
zuzattam vak malomtul.
Hol méltó társak közt kikeletkor
jártam pünköstben, ha sok madár szól,
fő lovakkal, víg tornán:
vadlásban is én magam nem hagytam,
csak Annám szerzett győzödelmet rajtam:
hattyu jégben vér-volkán.
Hol csak hallgatnom volna illendő,
mert számadásra vár a Teremtő,
szavam csöndes, emberi;
rágalmazással már nem vessződöm,
átlépek álnok vádon, lesen, tőrön,
ha Isten is engedi.
Mert egész föld él, ahogy élhet,
ki miben kezd, nem abban ér véget,
Isten veri vagy áldja;
azzal pöröm jó békességért; –
nem tudja, hol van sem a kerek, kék ég,
sem tenger morotvája.
Vétkömben én csak véröm vádolom,
mi pokol bennem, ki lát át azon?
Isten sem, nemhogy magam.
Röttögtem éjt-nap, dühödtem újra,
hálóba estem, belebonyolulva
eggyül, kiverten, vadan.
Jómban ragyogtam udvari módra,
nyíttam: