/… kuna meil, Kristuse lambukeste kaitseks seatud isikutel pole õiguse poole hoidmine mitte nahas, vaid hinges, et me paneme vastu jumaliku teaduse ründamisele, võitleme lambanahka pugenud huntide vastu nii oma keele kui ka kirjutatuga; ka mina, pidades silmas oma kohustusi, mis mul on minu kirikuametist johtuvalt, ehkki ma ei ole kindel ei oma arukuses ega ka vähestes ja napiks jäänud oskustes, kuid ikkagi toetun ma tõe võitmatule sambale ning hea asja paigast liigutamatule tugevusele, nii astun ma välja tõe kaitseks: et lämmatada meie vastu suunatud rohketest valedest kubisevad sõnad, nii nagu Jumal mul seda teha laseb, et viia maailma silme ette vanadest tõdedest lahkulöönud väljamõeldiste sobimatus./
Péter Pázmányi loomingul on silmapaistev osa ungari kirjanduse keele väljakujunemisel. Sisuliselt kõik ungari kirjanikud on nõus väitega, mille kohaselt Péter Pázmány on ungari proosa isa (Szabó 2001: 61).
Barokse maitse teine silmapaistev esindaja oli György Káldi (1572–1634), kes avaldas 1626. aastal Viinis piibli esimese tervikliku katoliikliku ungarikeelse tõlke („Szent Biblia”). Sellel tõlkel on olnud märgatav mõju ungari kirjanduskeele kujunemisele. György Káldi on sündinud protestandi perekonnas, kuid temastki sai jesuiit. Piibel ilmus kümme aastat pärast tõlke valmimist. Stiililt on see parem kui Gáspár Károlyi tõlge, kuid ei ole nii värvikas. Tõlke eest austasid György Káldit isegi tema religioossed vastased. György Káldilt ilmus ka kolm köidet jutlusi. Huvitavad on tema jutlustes esinevad näited (exemplum). Üks ungari koloriidiga lugudest on käinud ungari kirjanduses hiljem läbi pika tee.
1569. aastal, kui sultan Mohamed II Ungarisse tuli, läksid Kecskeméti kodanikud talle vastu ja viisid sultanile kingitusi: 600 oinast, 100 härga ja 14 vankritäit leiba. Nad palusid, et sultan annaks neile vahtkonna tšaussidi, kes neid siis läbi linna minevate sõjameeste eest kaitseks. Sultan laskis linlastele anda 300 kuldnat ja kullatud rüü, ta käskinud neil koju minna ja siis, kui keegi neile liiga teeb, sõdalastele kullatud rüüd näidata. Kui siis aga Türgi väge nähti, pannud kohtunik rüü selga ja läinud vägedele vastu. Kui türklased rüüd näinud, hüpanud nad hobuse seljast maha, suudelnud rüü serva ja kui kohtunik lubanud, ööbinud linnas, selle eest linnakodanikele makstes. Kui kohtunik luba ei andnud, siis läinud sõdalased edasi.
György Káldi nentis, et sellist asja kohtab kristlaste ja ka ungarlaste puhul harva. Kuna ei säästeta vaeseid inimesi, kelle kaebed kerkivad taevani, siis jõuavad vaid vähesed hallpea-eani ja surevad heasse surma.
Mitmed kirjanikud on György Káldi seda näidet kasutanud. XIX sajandi keskel valmis loost János Szokolay Hartó (1781–1853) sule läbi luulevariant. Imre Vahóti (1820–1879) kaudu jõudis motiiv ka kirjanik Kálmán Mikszáthini (1847–1819), kes kirjutas selle alusel lühiromaani „Rääkiv rüü” („A beszélő köntös”).
Paljud teisedki kirjanikud aitasid oma teostega kaasa barokse mõtlemisviisi, visuaalse stiili jõudmisele ungari keelde. Katoliikliku kirjanduse esindajaks on 1629. aastast pärinev naistele mõeldud palveraamat „Raamatuke Jeesuse südant armastavatele südametele palvetamiseks” („A Jézus szívét szerető szíveknek ájtatosságára szíves képekkel kiformáltatott és azokrul való elmélkedésekkel és imádságokkal megmagyaráztatott könyvecske”), mille autor on Mátyás Hajnal (1578–1644). Kaheksateistkümne vaselõike juurde on autor koostanud mõtisklused. Raamatuke on pühendatud katoliiklikku usku läinud Krisztina Nyáryle, raamatu lisas on 19 kirikulaulu. Márton Kopcsányi (1579?–1637) tõi taas kasutusele keskaegsed elemendid mõtiskluste kogumikus „80 mõtisklust kümneks nädalaks kristlase täiuslikuks eluks” („A keresztyéni tökélletes életre intő tíz hétre rendeltetett nyolcvan elmélkedések”, 1634).
Luules kasutas barokset stiili esmakordselt Mátyás Nyéki Vörös (1575–1654). „Dialoog ehk patukahetsusele mõistetud rikka keha ja hinge kaebusi täis vestlused” („Dialogus, azaz egy kárhozatra szállott gazdag test és léleknek siralommal teljes egymással való keserves panaszolkodó beszélgetések”, 1623) on pühendatud keha ja vaimu võitlusele. „Tintinnabulum tripudiantium” (1636) vastandab mööduva ja jumaliku igavikulise. Mátyás Nyéki Vörösi mahukad luuletused mõistavad hukka rikkuses elava patuse inimese; renessansliku elurõõmu asemele on ilmunud põrgukoleduste maalimine, barokne surmtõsine usk. Domineerivad monumentaalsus ja tugevad värvid. Mátyás Nyéki Vörösi motiive kasutas ungari barokne laululooming edaspidigi. Need on esindatud ka Benedek Szőlősy (1609–1656) koostatud kogumikus „Katoliiklikud laulud, vanad ja uued, ladina- ja ungarikeelsed vagad laulud ja litaaniad” („Cantus catholici, régi és új, deák és magyar ájtatos énekek és litániák”, 1651). Transilvaanias koostas frantsiskaan János Kájoni (1629–1687) paarkümmend aastat hiljem ligi 800 laulust koosneva kogu „Katoliiklikud laulud, vanad ja uued, ladina- ja ungarikeelsed vagad kirikulaulud, ülistuslaulud, psalmid ja litaaniad” („Cantionale catholicum, régi és új, deák és magyar ájtatos egyházi énekek, dicséretek, zsoltárok és litániák”, 1676), mille tähtsus on suur omaaegse arhailise keele säilimise seisukohast, aga ka barokse kirikukirjanduse keele väljakujundamise aspektist.
Kiriku eeskujul puhkes barokne kultuur õitsele kõrgaadli lossides. Oma õukonna sära suurendamise huvides toetas kõrgaadel kirjanike püüdlusi, draamasid telliti ka perekondlikeks sündmusteks (näiteks laulatusteks). Katoliiklastest kõrgaadlikud andsid kirjandusteoseid välja Nagyszombati, Poszonyi ning Viini trükikodades, alates 1674. aastast töötas trükikoda ka Kassas jesuiitide õppeasutuse juures. Kirjanduse keeleks sai üha enam ungari keel.
Mõned kõrgaadli esindajad mitte lihtsalt ei toetanud kirjandust, vaid esinesid kirjanikena ka ise. Neist mitmete kirjavahetus on aidanud kaasa stiili arenemisele: Gábor Bethleni, György Rákóczi I, Miklós Esterházy jt kirjavahetus on suurepärane allikas stiili arengu uurimisel. Ungari baroki silmapaistvaim esindaja on poliitik, väepealik ja kirjanik Miklós Zrínyi.
Miklós Zrínyi (1620–1664) oli pärit horvaadi perekonnast. Oma päritolu kohta on Miklós Zrínyi ise öelnud järgmiselt: Az ember nemzetiségét nem a vér határozza meg, hanem az elszánás ‘inimese rahvuse määrab mitte tema veri, vaid tahe.’ Üks tema esivanematest oli 1566. aastal võidelnud Szigetváris türklaste vastu. Miklós Zrínyi õppis Austrias jesuiitide juures, käis Itaalias, kus õppis tundma kaasaegse poliitika praktikat, teooriaküsimustega tutvus Machiavelli tööde põhjal. Õige varakult sai temast väljapaistev sõjaväepealik: 26-aastaselt kindral, 27-aastaselt Horvaatia baan ja Lõuna-Ungari väepealik. Aastatel 1663–1664 osales ta sõjaretkedel türklaste vastu, kuid isegi see ei olnud piisav, et oma ajastu kõige andekam poliitik oleks valitud naadoriks. Tema surm 18. novembril 1664 on andnud ainet aastasadadeks – kas põhjustas selle metssiga või hoopis Austria salamõrvar?
Miklós Zrínyi oli korraga nii reaalpoliitik kui ka müstiliste taevaste visioonidega hing, kes pidas oma ülesandeks Jumala teenimist. Talle on iseloomulik müstiline patriotism, soov türklased Ungarist välja ajada. Konkreetsete eesmärkidena pidas ta silmas rahvuslikku autonoomiat, rahvusarmeed ja rahvuskuningriiki. Reaalpoliitikuna ta teadis, et türklased on juba kokku vajumas, kuid ta pidas silmas ka müstilist põhjust – ristisõda. Oma olemuselt oli Miklós Zrínyi fatalist, kelle vapiltki võis lugeda: Sors bona, nihil aliud.
Miklós Zrínyi kirjutas 1656. aastal esimese analüütilise uurimuse Ungari ajaloost – „Mõtisklused kuningas Mátyási elust”(„Mátyás király életéről való elmélkedések”). Kuningas Mátyási pidas Miklós Zrínyi eeskujuks, kuna tema tugevale keskvõimule orienteeritud riik oli eeskujuks anarhiasse kalduvale, end türklaste eest mitte kaitsta suutva XVII sajandi Ungari poliitilisele juhtkonnale. Tema teine kirjutis – „Ravim Türgi oopiumi vastu”(„A török áfium ellen való orvosság”) 1660. aastast käsitleb türklastest vabanemise tingimusi: Ungari saab vabaks ainult tänu iseendale, rahvuslikule kokkuleppele; selleks on