Joannes Bocatius (Johann Bock, 1569–1621) kirjutas esmajoones luulet, ajalootöödest ilmusid tema sulest ainult katkendid. Tõeliselt jääva väärtusega on tema kirjad ja päevik.
István Brodaricsi (1470?–1539) „Tõetruu kirjeldus ungarlaste võitlusest türklastega Mohácsis” („De conflicta hungarorum cum turcis ad Mohatz verissima descriptio”, 1527) annab üsna objektiivse ettekujutuse Mohácsi sündmustest.
Miklós Oláh (Nicolaus Olahus, 1493–1568) kirjutas aastatel 1536–1537 ajaloolis-geograafilise teose „Ungari ja Attila” („Hungaria et Attila”).
István Szamosközy (1565?–1612) sulest pärinevas ajalookäsitluses mainitakse Ungaris esimest korda ka sotsiaalmajanduslikke faktoreid.
János Zsámbokyt (Johannes Sambucus, 1531–1584) pidasid tema kaasaegsed oluliseks ladina keeles kirjutavaks luuletajaks, ta oli tuntud ka oma tõlgete poolest. János Zsámboky Padovas ja Antwerpenis ilmunud luule on olnud allikmaterjaliks W. Shakespeare’ile.
Selle, et humanism hakkas kõlama ka ungari keeles, tegi võimalikuks uue ja võimsa ideelise suundumuse ilmumine. Tegemist on Rotterdami Erasmuse mõjuga. Tema järgijate hulgas olid ka mitmed Ungari humanistid. Erasmuse uue testamendi tõlge oli eeskujuks ka pühakirja ungari keelde tõlkijatele. Nn ungari erasmusliku triaadi esindajad võtsid eeskujuks tema ladinakeelse teksti.
Benedek Komjáti õppis aastatel 1527–1529 Viinis, töötas Perényi perekonnas kasvatajana (muud pole temast eriti teada). Aadliproua Perényi, sündinud Katalin Frangepáni, palvel tõlkis ta Pauluse kirjad ungari keelde. Ta kasutas ka olemasolevat tõlget. Kirjad ilmusid 1533. aastal mainitud daami kulul Krakovi trükikojas pealkirjaga „Püha Pauluse kirjad ungari keeles” („Epistolae Pauli lingua hungarica donatae. Az szenth Pál levelei magyar nyelven”).
Gábor Pesti õppis samuti Viinis. Hiljem oli ta kuningas Lajos II ja kuningas Jánosi õukonnas, pööras kirikule selja ja töötas Transilvaania riigikantseleis. Viimane teade temast on aastast 1548. Tema tõlgitud uus testament („Uj Testamentum”, 1536 Viin) sisaldab ainult neli evangeeliumi. Ta kasutas tõlkides Erasmuse „Novum Testamentumit” ja ka varasemaid ungarikeelseid tõlkeid. Humanistina avastas ta mõned ungari keelele iseloomulikud nähtused, tõlkides pööras tähelepanu ka stiilile. Tema tõlge on juba ungari keelele omasem.
János Sylvester (1504? – ?) õppis Krakovi ülikoolis ja Wittenburgis. Alates aastast 1543 õpetas ta Viini ülikoolis heebrea ja kreeka keelt. 1541. aastal ilmus Újszigetis tema „Uus testament ungari keeles, mille oleme uuesti tõlkinud kreeka ja ladina keelest ungari rahva ristiusus arenemiseks” („Új Testamentum magyar nyelven, mellyet az görög és diák nyelvből, újonnan fordítánk, az magyar nípnek keresztén hütben való íppülísire”). Ka János Sylvester on kasutanud olemasolevaid tõlkeid, kuid ta on lähtunud siiski algsest kreekakeelsest variandist. Tõlge on väga täpne, kuid tänu peensuste tagaajamisele väga väsitav – tõlkija ei jätnud midagi lugeja hooleks. Stiil pole elegantne, ehkki on filoloogiliselt põhjalikum ja täpsem. Tõlketöö viis ta ungari keelehariduse programmi aluste rajamiseni. János Sylvester on ka esimese ungari keele grammatika autor. Teoses „Grammatica Hungarolatina”(1539), nagu pealkirjastki näha, on ungari keelt võrreldud ladina keelega. Sissejuhatuses on esimesed ungarikeelsed kirjandusteaduslikud arutlused. János Sylvester töötas välja hea ortograafiasüsteemi, näiteks sz ‘s’ on säilinud sellest süsteemist tänaseni. János Sylvester märkas, et ka ungari keeles saab kasutada antiigiajast tuntud kvantitatiivset värsisüsteemi. Viimane teade temast pärineb aastast 1551. 1574. aastal anti tema tõlgitud uus testament Viinis uuesti välja.
Religiooniuuenduse valdkonda kuuluvad 1559. aastal ilmunud István Székely „Maailma tähtsate asjade kroonikal” („Chronica ez világnak jeles dolgairól”), milles usupuhastust põhjendatakse maailma ajalooga, ja István Magyari 1602. aastal ilmunud „Riikide olukorra halvemaks muutumise põhjustest” („Az országokban való sok romlásoknak okairól”), milles autor andis juba ka programmi asjade paremaks muutmiseks.
1560. aastal ilmus Kassas esimene trükitud lauluraamat, nn Gál Huszári lauluraamat. Ungarikeelset luulet viljelesid ka András Batizi (u 1515 – pärast 1546) ja András Szkhárosi Horvát (?– pärast 1549).
Usupuhastusel on ulatuslik draamakirjandus. Mihály Sztaraylt ilmus 1550. aastal „Preestrite abieludest” („A papok házasságáról”) ja 1559. aastal „Preestrite tõeline peegel” („Az igaz papságnak tüköre”). Mõlemad on kantud teravast satiirist katoliikluse suunas.
Tundmatu autori loodud on „Debreceni dispuut” („Debreceni disputa”). 1572. aastal ilmunud teos edastab kalvinisti ja antitrinitaari vaidluse.
Nii nagu kogu Euroopas oli ka Ungaris XVI sajandi kõige olulisemaks faktoriks reformismiideede levik. Teatud määral Saksa ajaloo terminite ülevõtmise tõttu, teatud määral ka parema ülevaatliku nimetuse puudumise tõttu on Ungari kirjandusloos kombeks vaadelda reformatsiooni- ja vastureformatsioonikirjandust renessansikirjanduse ühe osana.
1570. aastateks oli 80–95 % elanikkonnast mõne protestantliku koguduse liige. Reformatsiooniliikumise perioodid Ungaris on järgmised:
• 1520–1540 ebakindel üleminekuperiood;
• 1550–1575 protestantismi kasvuperiood;
• 1620: vastureformatsiooni algus.
Kui 1520. aastal oli Ungaris 400–500 kloostrit 10 000 mungaga, siis 16. sajandi lõpuks oli 95 % neist kadunud. Roomakatoliku kirik kaotas ligi 95 % usklikest, kuid organisatsioonina säilis (Péter 1992: 13–16).
Reformatsioon sai alguse Buda kuninglikust õukonnast, levis sealt kaevanduslinnadesse Szebenisse ning Brassósse, veel hiljem Lääne-Ungarisse Pozsonyisse, Sopronisse, Nagyszombatisse. 1530. aastatel said protestantismi keskusteks Pápa, Debrecen ja Gyöngyös. Sajandi keskpaiku jõudis Ungarisse ka kalvinism. Nagu Saksamaal nii sulas humanism ka Ungaris ühte reformatsiooniga. Esile kerkis autonoomne isiksus, keda hoidis usu juures enam mitte autoriteet ja lugupidamine, vaid isiklik veendumus, julgus oma veendumuste nimel vastu hakata ühiskondlikus hierarhias kõrgemal paiknejatele. Reformatsioon seostub ungari keele, ungarikeelse kirjanduse ja ungarikeelse piibliga.
1590. aastal ilmus esimene terviklik piiblitõlge, selle autor on Gáspár Károly (1530–1591). Esimene täielik pühakirjatõlge kannab Ungaris nime Vizsolyi piibel. Wittenbergis õppinud ja ka Šveitsis elanud Gáspár Károlyi veetis põhiosa oma elust Göncis. Piiblit hakkas ta tõlkima 1586. aastal, teda abistasid veel vähemasti kolm meest. Ajad olid protestantidele keerulised: neid kiusati taga, keiser Rudolf oli äsja andnud välja kurikuulsa tsensuuriseaduse, mis ähvardas ühe erandiga kõigi protestantide trükikodade äravõtmisega. Tõlkimisel kasutati ladina- ja kreekakeelseid tekste, töö kestis neli aastat (enam kui 2400 lehekülge). Kindlasti on kasutatud ka István Székely ja Gáspár Heltai psalmitõlkeid. Tõlge on küll kirjandusliku keele tasemelt tagasihoidlikum kui mõned varasemad tõlked, kuid just sellest piiblist on saanud Ungaris piiblikeele ja – stiili musterkuju. Trükkimist alustati veel enne tõlke valmimist. Lõpuks sai 1590. aastal tõlge valmis ja ilmus juulikuus Vizsolys (siit ka nimetus). Võitluses katoliiklusega avaldati piiblitõlget üha uuesti ja uuesti (II maailmasõjani umbes 100 väljaannet). Tõlke arhailine stiil mõjutab tänaseni ja just Vizsoly piibel on ungarlaste tarvis a Biblia – piibel. Esimene täielik ungarikeelne piibel oli seega protestantlik piibel. Esimesest väljaandest (tiraaž oli tolle aja kohta korralik – 800 eksemplari) on säilinud teadaolevalt 52 eksemplari, neist 24 Ungaris.
1988. aastast pärinevas Attila Szepesi luuletekstis „Károli piiblile” („A Károli-bibliára”) on selle piiblitõlke tähendus leidnud