Balassi-stroof:
Väike Balassi-stroof:
Bálint Balassi keeles domineerivad renessansiajastu õukonnaga seotud väljendid. Suurem osa tema loomingust on armastusluule. Kujundites on kasutatud kõige rohkem järgmisi objekte: tuli, leek, piin, kurbus, surm, lilled, taimed, loomad, loodusnähtused. Vähem esineb sõjandusega, lahingutegevusega seotud kujundeid: tegemist on Bálint Balassile iseloomuliku ilminguga, mida näiteks tšehhide ja slovakkide renessansiperioodi luules ei esine. Luuletaja kasutab tegusõna väga tihti metafoorses tähenduses, mis on suur samm edasi võrreldes keskaja luule staatiliste kujunditega. Lisaks metafooridele kasutatakse rohkesti personifitseerimist, metonüümiat, sünekdohhi, allegooriat ja sümboleid. Vanasõnu esineb ainult „Kaunis ungari komöödias” („Szép magyar komédia”), mis on kirjutatud itaallase Cristoforo Castelletti karjaseidülli „Amarilli” eeskujul ninjag tähendab ungarikeelse armastusteemalise õukonnadraama sündi. Bálint Balassi vahetas kangelanna nime oma armastatu varjunime vastu Júliaks ja kirjutas ka oma armastuse ja põgenemise loo komöödiasse sisse (ainult komöödia õnnelik lõpp jäi luuletajale unistuseks). Pärast Péter Bornemissza „Elektrat” on „Kaunis ungari komöödia” ungari draama teine väljapaistev teos.
Komöödia sisu on järgmine. Tyrsis on kangelane, kes elab Candias ja on põgenenud luulemaailma, sest arvab oma armastatu Angelica surnud olevat. Imekauni tütarlapse kätt taotlev alatu mees „ravib” mürgitatud tütarlapse terveks, kuid tütarlaps põgeneb pealesunnitud abielu eest. Ta muudab oma nime Júliaks ja elab armastatu tagasitulemist oodates juba kümme aastat seal, kuhu tema armastatu Tyrsis Creduluse nime kandes saabub. Armunud ei tunne teineteist ära, mees armub Júliasse, sest see tuletab talle meelde Angelicat, kuid armastusele truu Angelica-Júlia lükkab tema armastuse tagasi. Tyrsis-Creduluse sõber Sylvanus on oma armastatuga tülli läinud, ta teab küll Credulus-Tyrsise tunnetest, kuid hakkab ikkagi Júliale külge lööma (paraku edutult). Alles siis, kui mees kibestunult enesetapuks valmistub, hakkab Júlial temast kahju ja nad hakkavad vestlema. Sylvanuse juhib tema karjus Dienes tagasi endise armastatu juurde. Mõistatus laheneb, armunud tunnevad teineteise viimaks ära ja saavad õnnelikuks.
Lihtsustades võib öelda, et Bálint Balassi tahtis oma luulega eelkõige avaldada mõju daamidele. Võrdlusena olgu öeldud, et näiteks poola luulekeele looja Jan Kochanowskiga luule on kantud pigem moraliseerivast alatoonist (Csanda 1973: 346). XVII sajandil matkiti Bálint Balassi kujundeid väga tihti, kuid ühendada ungari traditsioone euroopa traditsioonidega samal tasemel teistel enam ei õnnestunud. Ungari luulekeele uuendajad János Rimay ja Mátyás Nyéki Vörös olid juba teise orientatsiooniga.
Tavapäraselt käsitleb ungari kirjanduslugu (Kelecsényi 1991: 55–57) Bálint Balassi luulet järgmiste rühmadena:
• piirikindluste luule,
• religioossed värsid,
• Júlia-värsid (inspireeritud Anna Losonczyst),
• põgenikuvärsid (kirjutatud pärast 1589. aastat, kui Bálint Balassi oli Poolas),
• Coelia-värsid (inspireeritud proua Wesselényist, Anna Szárkándist) ja
• Fulvia-värsid.
Sander Liivakul on õnnestunud säilitada ühes Coelia-värsi tõlkes praktiliselt kõik kujundid:
Mely keserven kiált fülemile, fiát
hogyha elszedi pásztor,
Röpes ide-s-tova, kesereg csattogva
bánattal szegény akkor,
Oly keservesképpen Celia, s oly szépen
sírt öccse halálakor.
Mint tavasz harmatja reggel ha áztatja
szépen jól nem nyílt rózsát,
Mert gyenge harmattul tisztul s ugyan újul,
kiterjeszti pirosát,
Celia szinte oly, hogyha szeméből foly
könyve, mossa orcáját.
Mint szép liliomszál, ha félbe metszve áll,
fejét földhöz bocsátja,
Úgy Celia feje vagyon lefiggesztve,
mert vagyon nagy bánatja.
Drágalatos könyve hull, mint gyöngy, görögve,
vagy mint tavasz harmatja.
Hüüd nukker ööbikul, kui karjus kevadkuul
ta poja pesast võtab,
lend rahutu on siis ja laksutelev viis
ürgahastavalt kostab –
nii nukrameeli ja kaunilt Celia
nüüd venna kalmul nutab.
Kui kumab kevadkoit, õrn kaste roosiõit
on niisutama helde,
see õilme puhtaks teeb, mis peagi avaneb,
leekpunav, säravselge –
nii Celiagi näib, kui silmavetes käib,
mis pesevad ta palge.
Kui kaunil liilial on murdund vars, siis tal
pilk päiksega ei kohtu –
nii langetanud pea on Celia, ei tea,
kust leida leinas lohtu,
silm poetab pisara, mis kastepiisana
või pärlina jääb rohtu.
Tavapärane liigitus on siis puhtalt temaatiline. Sándor Csanda pakutud liigitus (Csanda 1973: 45–83) on mõnevõrra avaram:
• eepilis-lüürilised värsid (võrreldes teistega on neil selge narratiiv);
• dramaatilis-lüürilised värsid (õpetlikud lood, kus tegevus on dramaatiline ja õpetlik);
• võrdlusi lahtimõtestavad värsid (näiteks kingitustele lisatud luuletused, mis kinki nii ja teisiti lahkavad);
• anuvad, kokkuleppe saavutamist ihkavad värsid (näiteks lepitus Jumalaga);
Könyörg Istennek, hogy bújdosásában viselle kegyelmesen gondját s terjessze is reá ujobb áldását
Kegyelmes Isten, kinek kezében
életemet adtam,
Viseld gondomot, vezérld utamot,
mert csak rád maradtam.
Gyermekségemtűl fogván egyedül
csak tetőled vártam,
Mint Atya után fiú kiáltván
könyörögvén jártam.
Most is csak benned reménségemet,
Uram, helyezhettem,
Magam rád hattam s rád támaszkodtam,
te alád vetettem.
Mi hasznod benne, hogyha veszélre
jutok kétség miatt,
Kit fiad által hozzád váltottál
mint fogadott fiat?
Hallgass meg azért te nagy nevedért
én könyörgésemben,
Mutasd