hogy jelenidő csupán a szenvedés gyakorlótere?
Az égi tisztaság ára a földi büdös vég?
A lenti méltóság nélkül mit ér a fenti üdvösség?
Ki s miért híreli,
nemesít, ha megtagadjuk a porhüvelyt, ami szintén isteni?
Mulandó, igaz, de egy csecsemő teste nem megunt lom,
az Ember sejtekből fölépített templom,
bár leroskad, s eltűnik alant,
katonát nevelünk a halálból is: urna a rohamsisakja, bornyúja hant.
Istent-kísértő kaland volt, Margit, az életed,
amikor hitted, világrajöttöddel az ősbűnt megszüntetheted,
és nem bír veled erő, mely eltérítsen:
csak az, ha egyszer nem érettünk, hozzánk imádkozik az Isten.
/Kuidas saab ohverdada ette mälestust tuhastavateks aegadeks kedagi sellist, kes elab veel ema südame all, on jalgupidi lootevees, kelle vennad-õed on delfiinid, kes saab teda enne elu surematusega piirata?
Sünnikanalis tallab teda seitsmepenikoormane kaugus pikalt ja kui ta verd ning kõntsa higistava süütusega libiseb välja, ehkki tal pole mõistusega haaratavat pattu, on ta saatus juba määratud karistuseks, Selle sisenduseks, kelle ennast mitmekordistav tegusõna pööramine on: nad on.
Kes võib otsustada nii rahva eest või ehk rahva nimel, kes või missugusest paradiisist minema löödud kuningapaar, ehmunud võõrastest rahvamassidest, leidnud nii põhjuse, et lunastusena üht lunastatavat heita käest, tahtes pahandavat Jumalat lepitada, kel tavaks on ilmuda nii saladuslikult? Ja ta on istutanud enda õnnistuseks hinge-eoga peotäie muda, ehkki teadis hästi: keda ta sellise suure armulisusega on õnnistanud, see kannatab, kannatab ja elab tabamatus teispoolsuse uimas, minestades kas sellesse mudakompu või eksistentsist väljapoole.
Tabust-saladusest nagu kookonist areneb idee: väljavalitul on keelatud nähtumusena eemalduda inimmassi hingetust hulgast, mis Kaini ja Aabelit jätkates korskab, haiseb, kardab ning tapab, ta ei saa paista silma uhke ja edevana, seda ei luba Isale pühendatud loobumishäbi.
Mis on see instinkti halvav, rahulduv tasasus, mis lubab, et teda aheldatakse, piiratakse? Kas on see halastamatu tõde või tige pettus, elu-inspiratsiooni sünnitav, eluks elatud pulmad, psalm hõbetab kõntsa, ainult sedasi saab oluliseks see, mis on labane? Miks need liiliasüütusse poogitud, kulunuks põlvitatud palvepinkide plekid? Hing otsa saab, jääb alles söövitatud mark, mille läbi kõige sureva närust pisikest saatusemäng saab kontrollida.
Püha Margit, sinu alandlikkusest on vähem mõistetav sinu mäss ja pime lootus, et väisamatu usk aitab kustutada, teha olematuks igisüü, et saaksime vabanenult, ilma süütundeta järgida Teda. Oh, millise sandistava raskusena on langenud meile kaela sinu vaga unelm – vabadus ilma kartuseta!
Mina kiidan Issandat nõrkuse patuga ning mu patukahetsuslik valu on siinmaal, et mul pole peale oma ema ja Isa mitte kedagi, ikkagi otsin ma kedagi, ma ootan, et suur halastus näitab teed, samal ajal kui Sina, halastamatult-karm, lubasid, et sügelised, täid, ussid katsid su keha. Miks olid Sa nõus, miks jäid sa nõusse, et olevik on ainult kannatuste harjutusväljak?
Kas taevase puhtuse hind on maine haisev lõpp? Kas ilma alumise väärikuseta pole midagi väärt ülemine lunastus? Kes ja miks annab teada, muudab õilsaks, kui me eitame oma maist kesta, mis on samuti jumala loodud? Tõsi, see on mööduv, kuid rinnalapse keha pole tüütu rämps, see on Inimese rakkudest ülesehitatud kirik, ehkki lagunev ning kaduv, sõdurit kasvatame ka surmast – urn on rünnakukiiver, sõduriranits hauaküngas.
Margit, su elu oli Jumalat proovile panev seiklus, kui uskusid, et suudad oma ilmaletulekuga likvideerida igipatu ja sinust jagu ei saa jõud, mis muudaks su mõtet – ainult see, kui kord Jumal mitte meie eest, vaid meie poole palvetab./
Kõnealusest kolmest keskaegsest tekstist on saanud läbi muundumiste kaasaegse ungari kultuuri lahutamatu koostisosa.
RENESSANSIAJA KIRJANDUS
Ungari renessanss on veidi hilisem kui Lääne-Euroopas ja ka rõhuasetused olid Ungari puhul veidi teised: optimismi oli vähem ja religiooni eituseni ei jõutud. Luuletaja Janus Pannonius olevat öelnud: „Luuletaja ja usklik ei mahu ühe katuse alla.” Küllap Janus Pannonius teadis – ta oli piiskop …
Renessansiaja kultuurikeskus oli Ungaris eelkõige kuningakoda. Ungari kuningakoja kõrged ametnikud olid traditsiooniliselt õppinud kuulsates välismaistes ülikoolides, nii jõudsid humanismiideed vahetult Põhja-Itaalia (alates XV sajandist ka Viini ja Krakovi) ülikoolidest Ungarisse. Tõsi, see kitsas ringkond ei leidnud kodumaale tagasi saabudes eriti palju võimalusi oma ajastu ideoloogia rakendamiseks, Ungari oli Lääne-Euroopaga võrreldes siiski maha jäänud. Olukord muutus plahvatuslikult alles kuningas Mátyási (1443. aastal sündinud Mátyás valitses Ungaris aastatel 1458–1490) troonile astumisega. Mátyási välispoliitika oli orienteeritud just Itaaliale (selle üheks väljendusvormiks oli ka abielu Napoli kuningatütre Beatrixiga), renessanslik oli ka tema meelelaad. Kui varem oli humanismivaimu esindanud Ungaris eelkõige käsikirju koguv, humanistidega suhtlev ja metseenina tuntud Váradi piiskop János Vitéz, siis XV sajandi teisel poolel oli tee humanismi ees valla ka kuningakojas. Mátyás soovis kujundada oma õukonna Itaalia hertsogite eeskujul, seepärast toetas ta humanismi esindajaid, kelle kaudu Ungaril pidi avanema võimalus ka kultuuriliselt Euroopa vereringega ühinemiseks. Renessanss on paljuski Ungaris tänu võlgu kuningale: tema pani aluse Bibliotheca Corviniana’le, tema valitsemisajal rajati Budas esimene trükikoda, kuninglikku õukonda kutsuti Itaaliast humaniste jne.
Tänu humanist Antonio Bonfini (1427–1503) teosele „Ungari ajaloo neli ja pool raamatut” („Hungaricarum rerum decades IV et dimidia”,1488–1497) sai Ungari ajalugu Euroopas kodanikuõigused. Neljakümne viiest peatükist koosnev teos, mis valmis kuninga tellimusel, nägi ilmavalgust alles pärast kuningas Mátyási surma 1496. aastal. Bonfini teose keskmes oli loomulikult Mátyás Hunyadi ise, renessansiajastu idealiseeritud valitseja. Nii jäädvustas teos mitte ainult minevikusündmused, vaid avaldas olulist mõju ka järgnevate aastasadade poliitilisele mõtlemisele Ungaris (ungari keeles ilmus see küll alles Gáspár Heltai tõlkes kaheksakümmend aastat hiljem). Humanist Marzio Galeotto (1427–1497) jäädvustas kuningas Mátyási igapäevased tööd ja tegemised anekdoodikogumikus „Kuningas Mátyási suurepärastest, tarkadest, naljakatest ütlustest ning tegudest” („De egregie, sapienter, jocose dictis ac factis regis Matthiae”) 1485. aastal. Marzio Galeotto keskendus igapäevaste sündmuste kirjeldamisele. Tänu temale teame, et kuninglikel söömaaegadel kõlas ka laul: Lastakse laulda kangelaste tegudest kodumaa keeles. Kõige enam on jutuks kangelasteod võitluses türklaste vastu, alati koos sobiva lauluga. Sest ungarlased, ükskõik, kas nad on aadlikud või talupojad, kasutavad rääkides samu sõnu, nende kõnes pole vahet. Siit johtub, et ungari keeles kirjutatud laulu mõistavad nii talumehed, kodanlased kui ka ülikud. (Nemeskürty 2000: 44). Marzio Galeotto objektiivsust kinnitavad ka teised allikad. Tema kirjapandu väärtust tõstab seegi, et Ungari renessansi mälestusmärkidest on väga palju hävinenud, palju teame ainult rekonstruktsioonide kaudu. Instrumendi saatel esitatud ungarikeelsest ajaloolisest eepikast teame suures osas ainult tänu Marzio Galeottole. Nii Marzio Galeotto kui ka aadliseisusse tõstetud Antonio Bonfini mõju edasisele ungari kirjandusele on vaieldamatu.
Ehkki Marzio Galeotto andmetel lauldi armastuslaule pidusöökidel harva, olid sellised laulud siiski olemas. Seda tõendab fragment, millele ungari kirjanduslugu on andnud nimeks „Soproni lillelaul” („Soproni virágének”, 1490. aasta paiku). Kaks rida on sule proovimiseks pannud kirja Soproni notar:
Wÿrag th(u)dÿad, theuled el kel mennem,
Es the ÿrethed kel gÿazba ewlteznem.
/Lilleõis,