4. peatükk
„KOHUTAVALT NOOR!“
Natalja Gevorkjan
„Kõik algas 1987. aastal, kui ma Hodorkovskiga esimest korda kohtusin. Me rääkisime minu tööle asumisest Hodorkovski juhitud keskusesse. Meenub, et ta ei istunud sel kohtumisel mitte laua taga, vaid laua peal. Ja esimene, mis mulle silma torkas, oli see, et ta oli kohutavalt noor! Samas oli kogu tema olek igati ülemusele kohane. Ta oli siis vaid 24-aastane! Ja ta polnud riides nagu ülemus: jalas olid tal teksased ja seljas mingi jope, mille all oli miski karvane sviiter,“ jutustab Leonid Nevzlin, Menatepi grupi aktsionär, kes ei meenutanud mulle meie kohtumisel Herzliyas oma riietusega (õhuke särk, lühikesed püksid, kerged suvised jalanõud) eriti väga jõukat Iisraeli ärimeest, kelleks ta sai pärast Venemaalt lahkumist 2003. aastal.
„Miša tõusis püsti. Surus mul kätt. Ta vältis silmkontakti tekkimist meie vahel – vaatas mujale… Mõistsin, et ta tegeleb oma peas hinnangu andmisega mulle. Olin temast vanem (Nevzlin oli 1987. aastal 28-aastane. NG) ja mõistsin juba paljutki. Hodorkovski jättis mulle mulje kui inimene, kellega on raske suhelda.
Ta oli väga viisakas. Tööalastes vestlustes kasutas ta alati teie-vormi, kui teda ei sidunud just kellegagi ammused sõbrasuhted. Aga naistega oli ta lausa viisakus ise: kui ta nende poole pöördus, siis alati palve, mitte käsu vormis. Ta esitas palve küll alati väga pehmelt, kuid seda võeti kui selget korraldust. Seda ta oskas. Ta ei tõstnud kunagi häält ega arutanud isiklikke probleeme kollektiivi või kõrvaliste inimeste juuresolekul. Kui ta oli juba kogenum ja kõrge ülemus, siis oskas ta vajadusel häält tõstmata inimese aga nii maatasa teha, et vaeseke oli lausa halvatud. Arvan, et selline kontrollitud käitumine oli talle iseloomulik juhtimisstiil. Näis, et ta ei analüüsi mitte ainult kõike enda ümber toimuvat, vaid sama tähelepanuga ka iseennast.
Temas oli soliidsust ja ta oli tulevikule keskendunud – seda oli lausa õhust tunda. Ta viibis alati nagu natuke eemal. Kui teda vähem tunda, siis jättis ta äärmiselt soliidse inimese mulje, kes seisis väga kindlalt oma jalgadel.
Mihhail Hodorkovski on Johnny Deppi eakaaslane. Ma ei saa ise ka aru miks, aga see fakt hämmastab mind. Võimalik, et vanglaelu on Hodorkovskile oma märgi jätnud ja seepärast näib ta vanem kui see tema eakaaslasest näitleja. Hodorkovski on ühtlasi kaks aastat vanem kui Venemaa ekspresident Medvedev ja 11 aastat noorem kui Venemaa president Putin.
Hodorkovski sündis 1963. aastal, samal aastal, kui tapeti president Kennedy, valmisid Fellini „8½“, Jean-Luc Godardi „Põlgus“, Hitchcocki „Linnud” ja Stanley Crameri „Meeletu, meeletu, meeletu maailm“.
Venemaa naeris sel aastal juba Hruštšovi üle, kelle tagandamiseni jäi veel aasta. Aasta parimad filmid olid muretud komöödiad „Kolm pluss kaks“ ja „Ma kõnnin Moskva tänavail“ (Nikita Mihhalkovi esimene roll). Just hakkasid lõppema imelise satiirilise komöödia „Tere tulemast ehk võõrastele sissepääs keelatud“ võtted, mis ei halastanud ei Hruštšovi ega sotsialismileeri peale. Näitlejanna Natalja Fatejeva, kes sai kuulsaks pärast filmi „Kolm pluss kaks“, tuli vaatamata oma 76 eluaastale Hamovniki rajoonikohtusse, et toetada Hodorkovskit ja tema vanemaid.
Tulevane Venemaa kõige rikkam inimene sündis Hruštšovi sula ajal, kasvas Brežnevi seisaku aastatel, teenis esimese suure raha Gorbatšovi perestroika päevil, sai miljonäriks Jeltsini ajal ja miljardäriks 2000. aastatel. Siis aga kaotas vabaduse, firma ja äri.
Ta elas nagu miljonid teised nõukogude lapsed tavalises kommunaalkorteris. Minu kommunaalkorteris oli kuus või seitse tuba ja meie naabrid olid suurepärased inimesed. Meil vedas. Olin viiene, kui me eraldi korterisse kolisime. Hodorkovski oli seitsmene, kui tema perele anti 1970. aastatel omaette kahetoaline korter. Miša läks siis teise klassi.
Hodorkovskite ühiskorter oli väike. Nende kõrval elas peast segi läinud vana bolševiku perekond. Bolševiku poeg jõi ja tema tütar oli noor neiu, kes põdes mingit õhu kaudu levivat nakkushaigust, millest ta ise aga sugugi ei hoolinud. Neiu isa kaldus vanas eas ekstravagantsusele. Ta võis näiteks püksata esikusse ilmuda, mis hirmutas omajagu Mihhaili ema, noort Marina Hodorkovskajat. Ema Marina ei rääkinud sellest oma mehele. Isa Boriss oli päevade viisi tehases tööl ja õppis paralleelselt. Marina kartis, et mees lööb naabri lihtsalt maha. Siis aga leppis Marina piirkonna inspektoriga kokku ja kui vanal bolševikul taas lustimise tuju tekkis, astus inspektor justkui juhuslikult sisse. Kui miilitsamees oli muuga hõivatud, siis piisas sellest, kui ta jättis oma sineli esikunagisse. Sinel mõjus vanale bolševikule rahustavalt ja ta loobus oma tempudest.
Aktiivne naabrimees polnud aga perekonna suurim probleem. Palju suurem mure oli naabri tütre haigus. Kui arvestada, et mitme pere peale oli kasutada üks köök, tualettruum ja vannituba, siis võib noore ema hirme mõista.
Marina Hodorkovskaja: Ma kartsin väga poja pärast. Nakkus võis levida juba sellest, kui pisikud lihtsalt nahale sattusid. Kui ma toitu tegin ja keegi aevastas ühisköögis, siis tuli kogu toit ära visata. Me ei lubanud Mišal vannituba ja tualetti kasutada. Saime kuidagi hakkama… käisime sõprade pool ennast pesemas.
Boriss Hodorkovski meenutab, et alati, kui Miša korterisse sisenes, sai ta korralduse „Käed!“ Isa Hodorkovski naljatleb veidi nukralt: „Ta oli harjunud olema käed selja taga,“ pidades silmas Venemaa vanglates kinnipeetavatele kehtestatud korda.
Isa töötas korraga kahel kohal. Ema ei käinud pärast poja sündi tööl – ta tegi kodus õmblustööd. „Õmblesin Mišale isegi palitu valmis.“ Ema meenutab, kuidas väike Miša teda kaitsma tormas, kui naabrite purjus poeg üritas nende tuppa sisse tungida. „Miša haaras plastmassist mõõga ja kilbi, mina aga käärid ja triikraua,“ naerab ta.
Miša oli igati iseseisev juba esimesest klassist alates. Korterivõti oli paelaga kaelas, uksel seisis suur silt: „Kas lülitasid gaasi ja valguse välja?“ Kui ta koolist tuli, ootas toit termoses. Kui ta ei saanud termost lahti, siis läks ta mõne sõbra poole ja palus temalt abi.
Marina Hodorkovskaja: Miša oli lapsena terve. Ta polnud toidu suhtes valiv ja oskas kõike, mida oli vaja, nii pesu kui ka põrandat pesta. Üks tema vangla kambrikaaslane kirjutas hiljem raamatu ja seal oli üks lõik, kus ta ütles, et oli samas kongis koos Hodorkovskiga, kes polevat tahtnud seal koristada ega põrandaid pesta… Ma ei tea, aga see ei saanud lihtsalt nii olla. Ta tegi juba lapsena kõike ise. Võimalik, et ta lihtsalt püüdis algatada kambri ühiskoristamist.
Hodorkovski lapsepõlvest oli vangla-aastate ajaks palju aega mööda läinud ning tema viimase aja elamistingimused olid hoopis teistsugused kui lapsena.
Marina Hodorkovskaja: Mis sellest, et ta oli vahepeal rikkaks saanud – ta polnud ikka nõudlik. Mäletan, kord tuli minu juurde meie majateenija, kui Miša elas Rubljovkal, ja küsis: millist tualettpaberit tuleb osta? Mõtlesin: „Mida, Mihhail on peast põrunud või?“ Küsisin siis Mihhaililt: „Räägi, millist tualettpaberit sulle peab ostma?“ Ta oli üllatunud: „Ilmselt seda, mida lähimas majapidamistarvete poes müüakse…“ See kallite asjade tagaajamine ei saanudki talle omaseks. Hommikusöögiks oli tavaliselt puder. Ei mingeid pretensioone. Ja nii nagu ta lapsena armastas küüslauku, armastab ta seda siiamaani. Talle maitsevad saiakesed kaneeliga. Panin talle õhtul neid ikka kabinetti. Tema aga hakkas riidlema: „Jäta ometi nende kakukeste tegemine, muidu söön veel vastu ööd ja lähen paksuks.“ Ja tead, mis naljakas lugu juhtus? Neil olid suvilas hiired. Mihhail otsustas, et tuleb kass võtta. Aga Innal, Miša naisel, oli kassiallergia. Mulle öeldi, et on olemas kassid, kes allergiat ei põhjusta. Sõitsin näitusele ja mulle näidati üht kassi, kellel pidid varsti pojad tulema. Oli täiesti tavaline vene hall kass ja suurepärane hiirte püüdja. Kui tal pojad tulid, läksime Mišaga neid vaatama. Ja mis Mišal seljas oli? Jope, teksad, kootud müts, nagu tavaliselt. Valisime kassipoja välja, ostsime ära. Ta küsis selle naise, müüja käest: „Rääkige, millega teda toitma peab.“ Kükitas sinnasamasse naise kõrvale ja hakkas märkmeid tegema. Naine aga muudkui seletas. Ja ütles siis: „Tead,