1988. aasta lõpuks tekkis probleem käibevahenditega. Tuleb aga öelda, et meil õnnestus luua kollektiiv, kes oli nõus paigutama kogu teenistuse meie arendustegevusse. Tol ajal kehtis seadus, et töökollektiiv võib oma ettevõtte riigilt või, nagu see meie puhul oli, ühiskondlikult organisatsioonilt (komsomolilt) välja osta. Meie tegime seda oma palgafondi rahadega.
Loomulikult polnud sel moel võimalik mõnd suurettevõtet välja osta, seda enam, et inflatsiooni suudeti siis veel ohjata. Kuid meil oli seda kerge teha, sest meil polnud mingit põhikirjalist algkapitali.
Palgafondi suuruse kehtestasin ma ise ja kui ma õigesti mäletan, siis saime me iseseisvaks 1989. aastal.
Kuid ma lähen korraks varasemasse aega tagasi. Kuna ma olin kokku saanud kollektiivi, mida ühendas üks idee, siis keegi meist ei nõudnud ka endale mingit meeletut palka. Ma ise teenisin 500 rubla kuus. Kontoris polnud mingit luksust, meil polnud mingeid kalleid autosid. 1988. aastal ostsin endale Moskvitš 412 ja see oli kogu meie keskuse peale ainus isiklik auto. Lisaks maksime kinni töötajate vajalikud taksosõidud.
Meie hulgas oli ilmselt ka neid, kellele selline kord ei meeldinud. Need olid peamiselt vanemad inimesed, kes vajasid stabiilset sissetulekut. Paljud teenisid lisatööga raha juurde. Me ei virelenud, aga raha tuulde ka ei loopinud.
1988. aastal oli meie käive 80 miljonit rubla. See oli tohutu summa. Arvuti maksis siis 40 000, auto 10 000 – 20 000 rubla.
Kui ärist rääkida, siis teenisingi oma esimese miljoni just sel perioodil. See oli veel enne „partei kulla omastamist“, mille kohta alles hiljem jutud tekkisid. Kompartei oli sel ajal ikka veel tohutu, kõikvõimas ja hiiglaslik masin – vähemasti minu teadvuses.
Kui aga rääkida esimesest miljonist, mille ma „oma taskusse pistsin“, siis selleni oli veel pikk maa minna. Ilmselt võin praegu, tagantjärele, oma rikkuse üle otsustada autode põhjal, millega sõitsin. Et millal ma endale esimese välismaise auto ostsin. See oli vist 1992. aastal ja auto oli Volvo 740. Täpselt ei mäletagi enam. 1988. aastal ei osanud ma sellise summa kulutamisest veel unistadagi.
Uued ideed vajavad uusi vahendeid. Vaatamata sellele, et meie äri oli pidevalt kasumis, oli meil käibevahendeid vähem kui häid ideid, millesse investeerida. Niisiis läksin ma panka. Loomulikult läksin oma panka, kus meil oli arve. See oli riigipanga Frunze rajooni osakond (või nimetati seda siis juba elamu- ja sotsiaalpangaks – ei mäleta). Juhataja juhtus olema minu suhtes eriti heatahtlik.
Ettevõtetele anti tol ajal krediiti ainult vastavalt nende jaoks kinnitatud krediteerimisplaanile. Meie firmat selles plaanis mõistagi polnud. Kuid raha asemel andis juhataja mulle väga hinnalise nõuande: „Kuulsin, et nüüd on lubatud asutada kommertspankasid. Kui te endale sellise panga loote, siis sellele ma saan krediiti anda küll.“ Jäi vaid küsimus, kelle poole pöörduda. Ta andis mulle ühe oma tuttava telefoninumbri. Läksin tema juurde. Ta selgitas: kõik on reaalselt võimalik, võite endale panga asutada. Ta andis mulle vajalikud asutamispaberid ja lubas aidata. Me täitsime kõik paberid ära (sellega tegeles 7–10 inimest) ja 1988 toodi mulle teaduslik-tehnilise progressi innovatsiooni kommertspanga (TTP IP) registreeritud põhikiri! Põhikirjajärgne algkapital oli 100 000 rubla. See oli reaalne raha ja see raha asus riigipangas. Asutajateks oli märgitud meie keskus, kooperatiiv Nigma ja elamu- ja sotsiaalpanga Frunze rajooni osakond.
Kusagilt läks liikvele legend, et Aleksei Golubovitši vanemad olevat töötanud keskpangas ja et see aitas meid tol perioodil. See pole õige. Ma ei mäleta, millal ma Golubovitšiga tutvusin, kuid panga loomisega polnud tal mingit pistmist. Panka aitas mul luua Krušinskaja riigipanga Frunze rajooni osakonnast, kes viis mind kokku elamu- ja sotsiaalpanga noormeestega.
Algas uus eluetapp, kuid ma ei saanud sellest ise korrapealt aru. See jõudis minuni ehk alles poole aasta või aasta pärast. Esialgu võtsin ma lihtsalt pakutud laenu ja kulutasin selle raha uue arvutipartii ostmiseks.
Uus krediteerimise võimalus avas tee paljudele uutele projektidele, mis otseselt enam meie keskust ei puudutanud. Sealhulgas oli ka projekt hakata importima kuulsat konjakit Napoleon hinnaga 1,5 dollarit pudel. Olin juba tol ajal seaduskuulekas, kuid majandamises ka veidi kaval. Selle kuulsa konjaki pudel oli mattklaasist pinnaga, sildil oli vaid nimetus Napoleon. Sõna konjak polnud ja isegi mitte brandy’t. Ma saatsin ühe inimese Prantsusmaa tehasesse, kus seda piiritusejooki pudelitesse villiti, et ta uuriks, mida nad meile õieti saadavad. Kõik oli aga korrektne ja mingit pettust polnud. Piiritus oli igati kvaliteetne ja pärit Prantsusmaalt.
Pean aga ausalt tunnistama, et konjakiäri polnud meie jaoks eriti edukas. Arvutitega läks palju paremini. Alkohoolsete jookidega saab head raha teenida, aga selleks on vaja, et riik kehtestaks piirangud… kõigile peale sinu äri (või et sa ei hooli riigi piirangutest). Kui meie konjakiga tegelesime, siis polnud kellelegi mingeid piiranguid kehtestatud. Ja toodang on lihtne – sellega pole vaja vaeva näha nagu arvutitega. Kuid teisalt oli konkurents tohutu ja kokkuvõttes polnud see kasumlik tegevus.
Me vajasime uusi ideid. Ja uued ideed tulid, kuid täiesti ootamatust allikast – ühelt naiselt.
See naine oli mu ammune tuttav ja töötas välismajanduspangas. Ta tõi mulle instruktsiooni, kuidas nende panga klient saab valuutaarve avada. Mõni päev hiljem olimegi välismajanduspanga kliendid ja meil oli seal oma valuutaarve. Olime esimesed, kes tulid mõttele hakata tegutsema kui pank, olles samas teise panga klient mitte korrespondentarve, vaid tavalise arvega. Korrespondentarvet poleks keegi meile avanud. Sel ajal ei väljastatud selleks veel litsentsi, kuid polnud ka keeldu töötada pangana, omades selleks tavalist kliendiarvet teises pangas. Keegi ei tulnud lihtsalt sellise võimaluse peale.
Ametlik valuutakurss oli 65 kopikat 1 dollari eest. Dollareid oli naftatööstuse, metsamajanduse ja mõnedel teistel ettevõtetel. Nad ostsid dollarite eest töötajatele importriietust, samas ei saanud nad kuidagi nende palka tõsta. Töölised läksid ja müüsid oma riided lihtsalt maha. Ja selles äris ei maksnud 1 dollar mitte enam 65 kopikat, vaid tervelt 2,8 rubla. Me olime aga juba olemas ja valmis tegutsema. Lõpp sellele riietega äritsemisele! Kandke meile oma valuuta üle ja võtke vastu 5 rubla 1 dollari eest. Võite isegi avanssi saada. Edaspidi dollari kurss aina tõusis ja see maksis peagi 8, 10, 12 rubla. Aasta hiljem oli aga turg tervikuna juba ise stabiliseerunud.
Kui palju me selle ühe aasta jooksul teenisime! Arvutid tõid sisse 40 rubla 1 dollari eest. Kui kulutused impordile, arvutite täiendamine-seadistamine ja kliendile toimetamine maha arvata, siis sai 1 dollari eest 30 rubla! Dollareid ostsime ise kursiga 1 dollar = 5–10 rubla. Fantastika! Puhast kullaauk! Ainult et kulda on Venemaal alati toodetud kaugel Siberis ja mitte kontorilaua taga. Tollal oli vaja lihtsalt olla väga aktiivne ja osata inimestega rääkida. Ja mitte kunagi mitte kedagi petta. Hea maine oli kõige tähtsam. Kui sul seda polnud, siis keegi sinuga asju ei ajanud.
Poole aasta pärast oli meie käive sedavõrd kasvanud, et seda märkas keskpanga esimees Viktor Geraštšenko. Ta kutsus mu enda juurde.
„Kes teile selleks õiguse andis!?” Vastuse asemel andsin talle instruktsiooni. Ta luges, otsis sealt keeldu. Ja sai kiiresti aru, kus seaduses lünk oli. „Mine.“ Kolme kuu pärast muudeti instruktsiooni. Meid aga kontrolliti ja avastati, et terve välismajanduspanga üks osakond töötas ainult meid teenindades. Saime seepeale valuutaoperatsioonide litsentsi. Ametlikult. See oli ilus žest Geraštšenkolt.
Ma pole kunagi Geraštšenko õpilane olnud, kuid ma jälgisin, mida ja kuidas ta teeb, kuidas ta käitub, alluvaid juhib ja inimestega suhtleb. Mulle räägiti, et kui ta Jukosesse tuli, siis märkasid paljud, et meil oli sarnane juhtimisstiil. Võtsin ta juba alates meie esimestest kohtumistest endale eeskujuks. Tänu temale suhtun ma nn vanasse kaardiväkke suure lugupidamisega. Volski ja Masljukov olid juba lahkunud. Samuti Baklanov, Razumovski ja Silajev.29 Neid, kes praegu veel alles on, ei hakka ma eespool nimetatud põhjusel nimetama. Mul õnnestus nendega pärast 1991. aastat koos töötada. Boriss Jeltsin tundis neid kõiki ja ta küll ei armastanud mõnda neist, kuid ei väljendanud mulle ka kunagi oma tegelikku suhtumist. Sain juhtimisalase kõrghariduse aga just tänu neile inimestele. Nad olid väga erinevad, mitmetahulised, igaüks omamoodi keerukas isiksus, kuid kõik olid väga