Meie keskus oli ühisettevõte. See kuulus nii komsomoli keskkomiteele (ÜLKNÜ) kui riiklikule teaduse ja tehnika komiteele (RTTK), mis oli omakorda tihedalt seotud välisluurega, riikliku julgeolekukomitee esimese peavalitsusega (KGB EPV). Kuid kogu see suhete maailm oli meie jaoks kosmilises kõrguses.
1989. aastal tehti korruptsiooniga võitlemine KGB ülesandeks. Varustasime sel ajal arvutitega ka kaitsetööstuse ettevõtteid (olin kaitsetööstuse süsteemis kuni 1991. aastani). Neil asjaoludel olime oma keskusega Moskva linna Frunze rajooni KGB osakonna kontrolli all. Seal olid tegelikult toredad poisid, kes läksid pärast 1991. aastat kõik ärisse.
Allilm kutsus mind hotelli Izmailovskaja esimest ja ka viimast korda vestlusele. See oli kas 1988. või 1989. aastal. Kutsuja oli keegi Silvester, aga ma ei mäleta enam täpselt ta nime. Läksin kohtumisele koos sõbraga. Meid võtsid vastu nende kümmekond musklimeest. Vestlesime viisakalt, leppisime kokku, et helistame. Mulle jäi mulje, et nad ise ka ei teadnud, mida meiega peale hakata. Meil oli aga raudne sisekord: kohe pärast sellist kohtumist (spioonide, kurjategijate või muu arusaamatu seltskonnaga) läks ametlik teade selle kohta meid kureerivale organile (meie puhul siis rajooni KGB osakonnale).
Sellega oli kogu lugu lõppenud. Mingeid järgmisi kohtumisi allilmaga ei tulnud. Ma ei hakanud kellegi käest seda asja üle küsima. Hiljem, aastate pärast, sõlmisime me Rušailo30 valitsusega juba ametliku koostöölepingu.
Tol ajal oli see ametkond veel loomisel.
Paaril korral, kui meil oli bandiitidega tegemist, sõitsid Rušailo valitsuse mehed välja ja võtsid allilma tegelased vahi alla. Üks selline juhus oli hotellis Belgrad, kus võeti kinni kümmekond tšetšeenide grupeeringu liiget. Ilmselt oli veel sarnaseid episoode, kuid mina neis osaline ei olnud.
Kui loodi Venemaa riiklik julgeolekuteenistus, hiljem aga FSB, siis tuli mul oma firmas inimestele nende esindajat tutvustada. Ja seda tuli teha regulaarselt. Naljakas, aga Jukoses oli Muravlenko asetäitjaks Venemaa KGB esimene direktor Ivanenko. Ta oli meil see, kes Jukost kohtus esindas. Neil oli seal mingi vaidlus FSB esimese osakonnaga. Kontrollisid mingeid meie ärikontakte, vist kaitseministeeriumiga. Kuid mina sinna nina ei toppinud. Ma ei tahtnud lihtsalt liiga palju teada.
Riskid? Atentaadid? Ma polegi kunagi bandiitide peale tõsisemalt mõelnud. Nad tungisid nendesse struktuuridesse, mis olid juba ise kriminaalsed ja kus inimesed kartsid kontakte eriteenistustega. Mida minul karta oli? Parem oli maksta lepingu alusel Rušailo struktuuridele või abistada hiljem omasid, kes pidid Tšetšeeniasse sõitma (või sealt haavatutena tagasi saabusid), nagu me Tomskis tegime, kui et otsida bandiitidelt katust.
Olid mõned korrad, kui mind hoiatati, et „olukord on ebamäärane“. Kuid ma ei tundnud nende olukordade vastu huvi, et mitte oma närve kulutada. Sõitsin mõned kuud koos ihukaitsjatega, siis loobusin sellest.
Suurem oht varitses siis, kui toimusid 1991. ja 1993. aasta relvastatud konfliktid. Võtsin tollastest rahvaliikumistest osa. Risk oli ka siis, kui toimusid Inguššia ja Abhaasia sündmused. Kuid õnneks jäid need lokaalseks. Neil aegadel varitses oht just töölähetuses viibides. Kuid ma ei lasknud end häirida. Mida vähem tead, seda rahulikumalt magad.
On üks väga huvitav psühholoogiline omapära. Ma pole tegelikult kunagi eriti vapper olnud. Ma ei tikkunud kaklustesse ei koolis ega instituudis– hoidusin neist, kui see oli vähegi võimalik. Kuid samal ajal meeldib mulle ilma igasuguse julgestuseta mööda kaljusid ronida. Tsoonis löödi mind öösel noaga. Esialgu arvasin, et ma ei saa enam öösiti magada. Kuid järgmisel õhtul viskasin end samale veel verega määrdunud madratsile ja uinusin nagu lapsuke.
Imelik olend see inimene.
Küll aga kartsin ma oma lähedaste pärast, kui Forbes avaldas materjali, et ma olen rikas.
Kokkuvõttes: isegi kui keegi teab mingitest tollastest kallaletungidest, siis pole see mina. Keelasin oma töötajatel minuga neil teemadel rääkida.
Kõige selle taustal, mis 1980. aastatel toimus, ei muutunud mu eraelus suurt midagi. Kui olin esimesest naisest lahku läinud, elasin üürikorterites. Alguses Entusiastide maanteel, hiljem Paveletski raudteejaama lähedal. Need olid vananenud mööbliga kahetoalised korterid. Ostsin mõne mööblitüki juurde, et saaksin tööd teha. Minu Inka on tubli. Ma olen talle rohkem kui tänulik kõikide nende üleelamiste eest raskel ajal. Me elasime nagu mustlaslaagris ja meid oleks võidud isegi maha lüüa. Mitte mind – teda. Paljud asjad, mis ma tol perioodil ette võtsin, tulenesid mu naisest. Meie suhte juurde on alati kuulunud hea annus huumorit ja me püüdlesime selle poole, et see suhe oleks hea meile mõlemale. Viimase 10 aasta jooksul pole me tülitsenud, sest oleme paljus samastunud. Me hoolime teineteisest.
Materiaalses mõttes on mu naine ja meie lapsed oma osa meie rikkusest ausalt välja teeninud. Lihtsalt tavalise töö ja riskide kandmisega. Kusjuures rahalisi riske oli alati, aga lisaks ka teisi. Nad on oma osa välja teeninud sellega, et tegelesid kümne aasta kestel – ja seda vaatamata ühiskonnas toimuvale kontrollimatule priiskamisele – asjalike asjadega, said hakkama ja panustasid sellesse nii vaeva, raha kui ka isikliku edu. Mul on nendega väga vedanud.
Minu meeskond on suur. Üks siin, teine seal… mõni on eluga edasi liikunud, mõni elab sellest, mis ta on kõrvale pannud, mõnda peab abistama. Me ei ela heategevusest – see, mis meil on, on ka ausalt ära teenitud.
Kui ma praegu tagasi vaatan, siis mõtlen: me teenisime ju aastatel 1988–1989 (selle ajastu mõistes) väga suuri summasid (miljoneid dollareid), kuid ei läinud ometi priiskamise teed, vaid paigutasime kõik oma vahendid tootmisesse. Olime siis vaid 25–30 aastat vanad.
Mäletan, kuidas mulle pakuti 1989. aastal võimalust osta endale Alfa Romeo. Ma tahtsin tegelikult väga seda autot, kuid see ost näis mulle kuidagi sündsusetu.
Põhjus, miks ma keeldusin niimoodi rikkust kasutamast, polnud selles, et me oleksime mõtelnud täiega ja ainult oma äritegevusele. Jah, me mõtlesime ärile, kuid siin on ka teine aspekt.
1990. aastal pakuti mulle ja Leonid Nevzlinile võimalust osta Nikolina Goras maja. Elasime sel ajal üürisuvilas, kaks peret ühe katuse all. Leidsime, et me ei saa endale sellist ostu lubada.
Ilmselt oli meie keeldumise peamine põhjus taas see nn sündsusetus ja teadmine, et kui me kord hakkame luksust taga ajama, siis ei kao mitte ainult raha, vaid me kaotame ka aega. Kui su tööpäev kestab 12 tundi, siis pole aega mõelda mõnudele. Kui hakkad mõnudele mõtlema, siis ei jää enam aega töö tegemiseks.
Aga meil oli partnereid, kes mõtlesid teisiti. Just meist vanemad inimesed nagu Peredugov, Lagutin ja teised. Nad lahkusid meie juurest.
Kui aga tulla tagasi mineviku juurde, kus jutt pooleli jäi, siis jäin pärast panga loomist oma keskusesse veel aastaks või pooleteiseks, kui ma õigesti mäletan. Siis selgineski arusaam, et kauplemine on aeglane äri ja et tegelikult on võimalik kiiremini edasi liikuda. Sellest alates pöörasin kogu oma tähelepanu pangale.
Valuutavahetus, ühisettevõte Šveitsi firmaga, panga iseseisvate allüksuste loomine, mis tegelesid ettevõtetega esindusõiguse alusel (juhtisid firmasid klientide volitusel) – just see sai meie 1990. aastate tegevuse sisuks.
1989. aastal ühines meiega Platon Lebedev, kes tõi kaasa oma rahandusspetsialistide meeskonna. Tema panust on raske üle hinnata. Ta oli meile sama oluline kui Brudno kaubanduses, Nevzlin avalike suhete alal, Dubov turunduses ja Golubovitš investeerimisstrateegiate analüüsis.
Me olime oma aja kõige kõrgema tehnoloogilise tasemega pank. Olime seotud IT arenguga ja samas olime otseselt kaasatud väliskaubandusse ning tööstusesse.
Meid teadsid nii ettevõtjad, endiste aegade punadirektorid kui ka poliitikud. Olime spetsialiseerunud puhtalt oma tegevusvaldkonnale ja tegevuses väga edumeelsed. Selles on suur teene Surkovil, kes liitus minuga 1988. aastal ja kes leidis oma tõelise kutsumuse tehnoloogilises arendustöös.
Poliitikasse sattusin