Mul on tugev loogika, aga vähe emotsioone. Tunnen vastutust inimeste ees, kes on mind usaldanud, kuid mu vastutustunne pole emotsionaalne, vaid ma võtan seda materiaalses tähenduses. Mu naine kritiseerib mind seetõttu. Eks ma püüan end parandada. Vähemalt pereliikmete jaoks. Vahelduva eduga. Viimasel ajal olen naise käest kiita saanud… Võib-olla on tal minust lihtsalt kahju.
Mul pole kunagi olnud mingeid rahvuslikke probleeme (isiklike suhete tasandil). Aga kokkupõrkeid süsteemiga – neid on küll olnud. Kuna ma aga ei pööranud neile tähelepanu ja oskan neid teadvustada üksnes retrospektiivselt, siis need vastuolud süsteemiga pole mind suurt riivanud (psühholoogilises mõttes). Mõned heidavad mulle ette, et kui ma räägin, siis räägin nagu venelane. Mulle näib, et mõned peavad seda lausa reetmiseks, kui sa juudiks olemisest justkui taganed. Aga ma pole ennast ise kunagi juudina tajunud. Kui mul on olnud üldse mingi iseenda rahvusliku identifitseerimise periood (peale selle, et me olime ju kõik nõukogude rahvas), siis olen teadvustanud ennast venelasena. Ma pole kunagi mõelnud, et mu isa on mingist teisest rahvusest kui teised inimesed minu ümber. Minu meelest ei näinud ta end ka ise juudina. Mu isa on sõjajärgse Moskva kodutu laps. Mis juutlusest saab siin rääkida!
Mul on olnud väiksemaid probleeme, aga ma ei seosta neid oma rahvusega. Mind ju võeti vastu nn eriteaduskonda ja mulle anti kõik vajalikud eriload – ei mingeid probleeme. Olen töötanud koos tavaliste vene töölistega nii tehases kui ka ehitustel ja mul pole kunagi olnud mingeid konflikte rahvuslikul pinnal. Mu rahvusele pole isegi vihjatud.
Hiljem on mul aga olnud põhjust nende teemade üle mõtiskleda. Sõitsin isegi Iisraeli ja rääkisin seal ühe väga lugupeetud rabiga ning teistegi inimestega, kes tundsid ennast tõeliste juutidena. Minult küsiti, kas ma tunnen ennast Iisraelis kodus olevat.
See oli väga lihtne küsimus. Mulle ei meeldi palavus, soe meri ega ka kõrb. Minu lemmiklinn on Tomsk (peale Moskva), parim puhkepaik on minu jaoks Jokanga (Murmanski oblast, polaarjoone taga, 10 kilomeetri kaugusel Põhja Jäämerest. Metsad. Tundra. Kaljud.)
Mulle meeldib jääkülm viin, böfstrooganov, pelmeenid hapukoorega, kotletid, borš. Ma eelistan peenele intriigile ehtsat kaklust, sajanditepikkusele vinduvale konfliktile kiiret sõda ja sama kiiret rahu.
Pärast esimest külaskäiku Iisraeli jõudsin arusaamisele, et seal elavad head, huvitavad, kuid täiesti teistsugused inimesed. Teistsugused kui mina ja mu isa. Neil on teised harjumused ja teine kultuur. Sedavõrd teine, et isegi ameeriklased on mulle lähedasemad.
Mis puutub suhtumisse juutidesse Venemaal, siis siin näib olevat tegemist lausa topeltrumalusega. Esiteks on rumal otsustada inimese üle rahvuse alusel. Teiseks on rumal samas mitte märgata ohtu juudi rahvuslikule kultuurile, mille põhjuseid tuleks otsida eri kultuuride sisemistest ja omavahelistest konfliktidest.
On üks vägagi reaalne probleem, mis loob pingeid: Venemaal pole oma rahvusriigi loomine seniajani veel lõppenud ja selle praeguses etapis on eriliselt esile kerkinud just rahvuslik temaatika. Kuid neist praegu toimuvatest protsessidest tuleb olla lihtsalt teadlik ning pole vaja üritada võimatut.
See kõik ei vähenda kuidagi eliidi vastutust, kelle kohuseks on suunata ühiskond ja selles toimuvad sotsiaalsed protsessid tsiviliseeritud raamistikku ja mitte kasutada neid oma madalate omakasupüüdlike ambitsioonide teostamiseks. Minu suhtumise inimestesse määrab ära nende intellektuaalne potentsiaal. Kellele on rohkem antud, sellelt ka rohkem nõutakse.
Mis on rahvus? Märge passis või kultuur? Kas inimese loomus ja tema kultuur on kuidagi vastastikku seotud? Ma olen veendunud, et need kaks on seotud. Rahvus ongi peamiselt kultuur pluss organismi teatavad väikesed geneetiliselt piiritletud eripärad.
Mina olen venelane. Läbinisti. Tundsin end sellisena täiesti mugavalt, kui suhtlesin tavaliste venelastest miilitsameeste ja prokuröridega vanglas ja Tšita vangilaagris. Seda enam koolis ja instituudis. See on minu sees, see on mu olemus. Jah, mind nähakse kui intelligenti. Kui ma inimesega suhtlen, siis kasutan teie-vormi. Mu keelekasutus on korrektne… Võib-olla pole ma mõnede inimestega samal tasemel, aga nad on mulle omad. Nii, nagu paljud tuttavad ameeriklased on mulle omad. Lihtsalt mõned inimesed on omad ka siis, kui nad on kauged, mõned on aga võõrad isegi siis, kui nad on lähedal. Läksin siin vist selle seletamisega veidi sassi. Jah. Omadest on mul kahju. Nad on õnnetud ja mul on raske ilma Venemaata. Tunnen, et olen siin vajalik. Aga „seal“ on ilma minutagi kõik hästi. Kuigi mul oleks ka seal kerge palju raha teenida ja tuntuks saada. Ma tean seda. Olen saanud ennast nendega seal võrrelda.
Mulle on räägitud kellestki matemaatikust, juudist, kes on nördinud, et ma kulutasin oma jõudu ja võimeid Venemaal ja Venemaa hüvanguks. Ma ei taha temaga vaielda. Ta elab mõtteliselt teises maailmas, numbrite maailmas, globaalsete ideede maailmas. Mina olen aga kriisimänedžer. Minu armastus on inimesed ja raud. Ning ma armastan rauda rohkem kui kulda. Igas mõttes.
Ja kui juba jutuks tuli – ma ei ole miski askeet. Mul on lihtsalt teatud mõttes omapärased vajadused. Ma ei tunne end keset ainelist küllust mugavalt. Mu naine ka mitte. Kuid meile meeldib mööda poode käia. Kantseleitarbed, elektroonilised vidinad, mänguasjad. Ilmselt kuulub see rubriiki „raske lapsepõlv“. Ju me ei saanud siis piisavalt mängida.
Sõna kapitalist rikkuri tähenduses, nagu ma seda enne perestroika aega tundma õppisin, on minu jaoks igati selge tähendusega. Kuid sellisena on see sõna mulle võõras.
Sõna kapitalist aga peremehe, juhi või isiku tähenduses, kes teeb kullast rauda – see on mulle lähedane ja mõistetav. Raha, aktsiad on head mehhanismid, et selekteerida välja parimad – need, kes on võimelised midagi ära tegema.
Nüüd aga veidi NTTLK-st.21 Pange tähele – ma ei vaidle kunagi müütidega. See on lootusetu. Kui püüti fakte moonutada, siis ma läksin kohtusse ja võitsin vaidluse. Kui aga räägitakse millestki ähmasest, siis ma parem vaikin. Ma räägin asjadest nii, nagu need on. Kas keegi aga üldse vajab tõde, eks mõtelge ise. Ma olen proovinud tõtt rääkida – ei usuta. Kellegi veenmisel mingites asjades aga ei näe ma mõtet.
Kogu see lugu ei alanud NTTLK-st. Olin tööl komsomolikomitee organisatsioonilise töö osakonnas. Minu vastutada oli ka liikmemaksude korjamine. Minu naine tundis sealset arvepidamist. Ka tema vastutas liikmemaksude eest. Iga kuu oli vaja 5000 inimeselt kokku korjata liikmemaks, kokku umbes 500–700 rubla. Oli perestroika algus, distsipliin langes. Meil jäi iga kuu 100–200 rubla puudu. Rajoonikomitee pahandas. Aga minu iseloomu juures käia ja paluda: „Äkki ikka maksate…“ – küllap saate isegi aru.
Ega muud polnudki teha kui leida kuskilt raha ja maksta ise nende eest, kes maksmisega venitasid. Kust seda raha leida? Just sel hetkel ilmus valitsuse määrus „Noorte kohvikutest ja huviklubidest“. See määrus tuli veel enne kooperatiivide loomist lubavat seadust. Noortekohvik saigi mu esimeseks äriettevõtteks.
Rääkisime oma plaanist linna komsomolikomitees ja palusime abi linna noortekeskuse loomisel. Sealt anti lubadus: kui selline keskus luuakse, siis selle direktoriks määratakse mind. Mu sõbrad olid mulle noortekeskuse loomisel abiks. Meid kutsuti asja kinnitamiseks linnavalitsusse. Ooteruumis tuli üks instituudi päevilt tuttav noormees minu juurde. Ta töötas linnakomitee üliõpilasosakonnas. Ja ütles: sind direktoriks ei panda – sinust saab direktori asetäitja. Pöörasin ringi ja läksin minema. Mul on selline iseloom. Ma ei talu, kui