Elu on raske, kui oled vaid pätt ja bandiit.
Uhkem on olla ideeline antisemiit.
Juuti ei päästa peksust ei riik ega seadus.
Kui peksjaid on miljon, siis kurjuse nimi on headus.
Paljud hakkasid juba instituudi päevil mõistma, et kõik see, mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud tavalisele nõukogude juudile. Juutidel oli palju raskem instituudi sisseastumiseksamitest läbi saada. Selleks ajaks, kui vanus ja haridus lubasid kõrgkooli sisseastumiseksamitele minna, oli juba selgeks saanud, et juudil on targem oma saatust mitte proovile panna ja oma nina Moskva riikliku ülikooli mehhaanika- ja matemaatikateaduskonda mitte toppida. Kuid mujale võis minna, seda enam, et paljudel juudi rahvusest noortel nagu ka Hodorkovskil oli passis rahvuseks märgitud venelane. Venemaal levis kurvavõitu nali, et kui pekstakse, siis ikka näo, mitte märke pärast passis.
Huvitav on märkida, et need, kes 1990. aastatel äris ja poliitikas tippu tõusid, on enamasti tehnilise kõrgharidusega inimesed: matemaatikud, füüsikud, keemikud, juhtimisspetsialistid… Võimalik, et nendes valdkondades tegeleti vähem ideoloogiaga ja inimesi hinnati adekvaatselt – võimete alusel.
Hodorkovski astus 1980. aastal Moskva Mendelejevi-nimelisse keemia-tehnoloogia instituuti ja lõpetas selle 1986. aastal kuldmedaliga. Ta abiellus üliõpilasena oma kursusekaaslasega. See juhtus küllalt vara – juba kolmandal kursusel. Marina Hodorkovskaja ei märganud, et tema pojal on romaan Leena-nimelise neiuga. Noorte suhe algas siis, kui Marina Hodorkovskaja lebas terve aasta haiglas. Tõsi, Mihhail ja Leena käisid koos teda haiglas vaatamas. Ema meenutab, et tema palatikaaslane, lihtne vene naine, vaatas noori ja kui nad lahkusid, raputas pead: „Ei need kaks kokku jää.“ Abielu jäigi lühikeseks, kestes kõigest kolm aastat. Pärast lahkuminekut elas Mihhail üürikorterites.
„Kuid selle eest tuli ilmale Paška,“ naeratab Marina Hodorkovskaja. Poeg Pavel sündis 1985. aasta suvel, kui Mihhail Hodorkovski ise oli vaid 22 aastat vana. Kui Pavel tahtis hiljem ise umbes sama vanana abielluda, ütles vanaema Marina talle: „Näe, isa abiellus sama noorelt ja vaata, mis sellest välja tuli.“ Kuid Pavelil oli vastuargument: „Aga vanaema, tänu sellele on sul pojapoeg olemas.“ Paveli pulmad peeti Prantsusmaal Angers’is. Prantsusmaa oli mugav koht Venemaa ja USA vahel, kuhu sugulastel oli lihtne kohale tulla ja kust oli sama lihtne edasi lennata Ameerikasse, kus Pavel ja tema abikaasa siiani elavad ja kus neil sündis tütar Diana, Mihhail Hodorkovski lapselaps.
Pavel Hodorkovski: Kui ma suuremaks sain ja hakkasin aru saama, mis meie perega juhtus, siis püüdsin meenutada, et mis ajast ma isa üldse mäletan. Kõige eredam mälestus lapsepõlvest on ajast, mil ma olin umbes neljane, aastast 1989. Mäletan: magasin juba peaaegu, kell oli 10 õhtul. Isa tuli külla. Ta käis üsna sageli meil, kui nad olid emaga lahku läinud. Kuulsin läbi une, et isa tuli. Ta võttis mu sülle ja ma mäletan siiani seda pooleldi unes lendamise tunnet, kui sind kätel hoitakse. Ta keerutas mind korra ja pani siis tagasi voodisse. See ongi vist mu esimene mälestus temast.
Me ei rääkinud lahutusest peres peaaegu üldse. Praegu mõistan, et see oli ema teadlik otsus, et ma ei märkaks ega mäletaks nende lahusolekut. Ta soovis, et mulle jääks mulje, et kõik on korras. Et isal on lihtsalt palju tööd ja et kui ma ei kohtu temaga eriti tihti, siis on selle põhjuseks isa töö, mitte midagi muud. Mu suhted isaga on väga heaks jäänud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.