Räägin veidi lähemalt, kuidas tollane nõukogude majandus töötas. See töötas väga oskamatult. Rahal oli nõukogude majanduses teisejärguline roll, sest kõiki materiaalseid ressursse jagati riikliku plaanikomitee allorganite kaudu. Enamgi veel – ka kõik tootmisvahendid jaotati ettevõtete vahel riikliku plaani alusel. Isegi kui sul oli raha, et osta uus tööpink, oli vaja saada jaotusluba riiklikust varustuskomiteest.
Tööpingi saamisel ei saanud maksta hankijale ei rohkem ega vähem, kui oli ette nähtud. Sa maksid hinna, mille määras sulle ette riiklik varustuskomitee. Vähe sellest – ilma varustuskomitee loata ei tohtinud hankija sulle seda uut tööpinki isegi kätte anda. Kui tööpinkide tootja tahtis toota mõne tööpingi rohkem, kui plaan ette nägi, siis oli ka selleks vaja varustuskomitee luba.
Selline süsteem oli aeglane ja ebaefektiivne. Sageli juhtus, et sama kaupa saadeti teise riigi otsa, selle asemel et kasutada seda kohapeal, kus seda vajati, või siis jäid hädavajalikud saadetised mingisse lattu lihtsalt tolmu korjama. Igal ametkonnal oli oma plaan ja need rohked plaanid polnud omavahel üldse kooskõlas. Kannatasid aga need, kellel vajalik kaup saamata jäi.
Loomulikud olid selles kaubaringluse süsteemis ka omad kaupade n-ö vabamad alaliigid, nimelt laiatarbekaubad. Ka neid jagati poodide vahel vastavalt plaanile, kuid keegi ei käskinud enam konkreetsel poe juhatajal mingit kindlat kaupa oma poodi tellida (nagu see oli tööstustoodangu puhul).
Aja jooksul tekkisid disproportsioon, mittevõrdelisus. Sageli juhtus, et ettevõttel oli raha olemas, kuid ta ei saanud osta seda, mida vajas, kuna polnud vastavat jaotuskava. Lahendus oli silmanähtav – seega tuli selle raha eest osta midagi muud või leida võimalus maksta see raha töötajatele töötasuks.
Sellist raha ärakulutamise praktikat soodustas kord, et kui ettevõtte polnud mingit raha aasta lõpuks ära kulutanud, siis vähenes järgmisel aastal selle finantseerimine, sest riik rahaliste jääkidega ettevõtte fondidesse enam uut raha ei eraldanud.
Sedamööda, kuidas varises selline nn liigsete ettevõtete majandus, millele ei jätkunud materiaal-tehnilisi vahendeid, kasvas nendel ettevõtetel tagavaraks oleva raha hulk.
Seda raha polnudki kokkuvõttes nii palju (ehk umbes 20 % finantseerimise üldmahust), kuid seda oli ikkagi väga palju võrreldes sellega, mida väga kesisel tarbekaupade turult selle eest reaalselt osta sai.
Riik ei püüdnud liigset raha kelleltki ära võtta, kuid ta üritas vältida igati sellise üleliigse raha sattumist tarbekaupade turule ja käibesse. Tekkis olukord, kus üleliigse raha eest oli lihtsam osta endale ebavajalik kraana kui näiteks vajalik televiisor.
Loomulikult leidsid inimesed võimalusi seadusest mööda minna. Riigiettevõtete seadus püüdis küll reguleerida nii kooperatiive kui ka NTTLK-sid ning luua ühtset turgu, kuid kogu majandus oli käest lastud.
Inflatsiooni tempo kiirenes, töö tootlikkuse kasv ja tootmismahtude suurenemine ei jõudnud kuidagi järele vaba raha hulga suurenemisele. Suured tööstusgigandid raiskasid oma vahendeid mittetootlikel eesmärkidel.
Näiteks ei vähenenud tankide tootmine ja ka kulutused mõttetult suure, 5-miljonilise armee ülalpidamisele. Suures ja globaliseeruvas maailmas üritati lootusetult üles ehitada oma autonoomset majandust.
Kooperatiivide ja teiste uute majandusüksuste tähtsust hinnati nende suurte, lausa tektooniliste protsesside taustal kõvasti üle. Uute ettevõtete osakaal majanduses moodustas riigi SKT-st vaid tühised paar protsenti. Võimalik, et isegi vähem kui ühe protsendi.
Tulen tagasi selle juurde, mida ma juba eespool ütlesin: kogu majanduse laev oli vaja pöörata uuele kursile ja seda uut kurssi igati soodustada, mitte loota, et mõned tuhanded hakkajad suudavad midagi terves suures riigis muuta. Neile hakkajatele ei antud ju isegi aere, et seda suurt laeva liikuma panna. Selle asemel levitati hiljem aastaid legendi, nagu oleks majandus seepärast kokku varisenud, et kooperatiividel lubati ülekannetega arvelduste kõrval ka sularahaga arveldamist, mistõttu raha liikus majandusest välja.
See on puhas mõttetus. Nii suurt raha äravoolu majandusest ei saanud tol ajal lihtsalt olla ja kui midagi sellist olekski toimunud, siis oleks neid protsesse saanud väga lihtsalt peatada. Piisanuks ühest riigipanga instruktsioonist ja see äravool oleks lõppenud. Sellised põhjendused mõeldi välja hiljem ja need ei rajanenud millelgi. Selliste legendide levitamine pidi vaid varjama kogu tollase juhtimissüsteemi saamatust ja oskamatust.
Tollastel majandusprotsessidel olid hoopis teised, poliitilised juured, mis on samalaadsed nendega, mida me praegu Venemaal näeme.
Veel kord: teoreetiliselt oli Gaidaril õigus, kui ta ütles, et kaubadefitsiidi tingimustes on rahamassi suurendamisel hukatuslikud tagajärjed ja see üksnes kiirendab majanduse kokkuvarisemist. Meie NTTLK teenis 1988. aastal umbes 80 miljonit rubla. Loomingulistele kollektiividele maksime sellest rahast umbes 10 %. See 10 % raha liikus reaalsele kaubaturule, läks käibesse. Umbes 30 % maksime tehnilise sisseseade eest, mille me ostsime rahvatarbekaupade turult (arvutid). 10–15 % kulus tehnikute, programmeerijate ja juhtivtöötajate palkadeks. 20 % kulutasime sularahata maksetele ja meie puhaskasum oli umbes 30 %. See kogunes meie arvetele ja me saime selle rahaga arveldada vaid ülekannete teel. Seega läks kogu meile laekunud rahast sularahana tagasi raharinglusse umbes 50–55 %. Kui arvestada, et normatiivide kohaselt moodustas palgafond meie rahast 25–40 %, siis 1988. aastal me n-ö emiteerisime juurde 20 miljonit rubla.
Olime terves NSV Liidus kõige suurem NTTLK (ja ma olen selle üle uhke). Oli veel üks analoogne kooperatiiv (Tehnik). Kui võtta kokku kõikide kooperatiivide ja NTTLK-de kasum, siis me emiteerisime kõik kokku riigile juurde ehk 1–2 miljardit katteta rubla! Seejuures olgu võrdluseks öeldud: ainuüksi kogu riikliku sektori palgafond oli samal ajal 300 miljardit rubla!
Ma ei saa selle näite puhul garanteerida arvude täpsust, kuid proportsioonid on õiged. On ilmselge, et riigi majanduse varisemise põhjus polnud ei kooperatiivid ega NTTLK-d. Ning veel üks võrdlus: meie 80 miljonit rubla oli tollase musta turu kursi järgi 20 miljonit dollarit.
Frunze rajoon on õppeasutusi tihedal täis. Kohe meie kõrval asusid Moskva lennundusinstituut, Moskva lennunduse tehnoloogia instituut, Hrunitševinimeline kosmoseinstituut ja Iljušini MIG-i konstrutoribüroo. Oli, kuhu n-ö areneda. Meie personal kasvas. Kolisime Gottwaldi tänavale poolkeldriruumidesse, hiljem üürisime veel samasuguse poolkeldrikorruse juurde.
Aja jooksul kristalliseerus välja meie tegevuse põhiisuund – arvutid. Hakkasime riiete asemel tehnikat sisse tooma. Meil oli neli peamist probleemi: leida inimesed, kes tooks meile arvuteid; leida inimesi, kes ostaksid meilt arvuteid, komplekteerida ise arvutite nn raud vastavalt tellija soovile ja installeerida sinna programmid, mida ostja seal näha tahtis.
Mida aga tellija tahab? Ta tahab oma arvutil kirjutada vene keeles. Leidsin noormehe, kes töötas välja ühe esimese venekeelse tekstiprogrammi „Leksikon“. Maksin talle selle eest ära ja me panime selle kõikidele arvutitele. Leidsin ka hea riistvaraspetsialisti. Hakkasime ka arvuteid remontima (see oli tohutu probleem tollal). Ja meil olid oma loomingulised grupid, kes tootsid tarkvara konkreetsete tellijale, kellel olid spetsiifilised vajadused. Kogu meie töö ja tegevus oli maksimaalselt automatiseeritud.
1988. aasta keskpaigast alates hakkas meie keskus täisvõimsusel töötama. Meiega liitusid Nevzlin, Brudno ja Dubov. Lõime kooperatiivid Nigma ja Totem. Keskuses töötas täiskohaga üle 150 inimese, kokku oli meil aga 5000 töötajat! Tekkisid uued võimalused. Ostsime sisse suuri arvutipartiisid ja loobusime ettemaksetest, mis oli selle ajani klientide jaoks üks meiega arveldamise tingimus. Leidsime mõned tuleviku mõttes perspektiivsed tarkvaralahendused. Näiteks tellisime ja saime endale tehnoloogia, mis lubas