Tunnistan, et esmakordselt tehti mulle ettepanek kirjutada kas oma mälestused või pikem autobiograafiline raamat juba 2004. aastal. Olin selleks ajaks juba ligi aasta veetnud vanglas.
Pärast mõningast mõtlemist ma keeldusin. Põhjus oli selles, et minu jaoks on mälestuste kirjapanek esmaselt kokkuvõtete tegemine käidud eluteest ja see on paratamatult seotud (kui ma iseenda ees ausaks jään) teatava pühaduse avamisega, mida ma olen kogu elu endas kandnud. Mulle näis, et aeg selleks ei olnud veel saabunud.
Jukose töötajate vahistamine, mitmete partnerite ja paljude lähedaste sõprade sunnitud lahkumine Venemaalt, mõistusevastased maksunõuded, mis kokkuvõttes viisid Jukose pankroti ja hävimiseni – see kõik oli minu jaoks liiga värske ja mulle näis, et minu avameelsus võib kahjustada neid, kes veel vabaduses viibisid. Mistahes reeturlikkust vihkan ma aga elus kõige enam.
Mind ei sidunud ühegi inimesega mingid lubadused vaikida mingitest kokkulepetest, vestlustest, jutuajamistest vms. Lihtsalt olles siis sukeldunud reaalpoliitikasse, olin ma küllaltki naiivne ning avastasin enda jaoks üllatusega, et selles keskkonnas puudub igasugune moraal; et poliitikas pole kohta isegi elementaarsel korralikkusel. Samas on seal kõige tavalisemaks käitumisnormiks reeturlikkus ja valetamine. Vale on poliitikas sedavõrd levinud, et valetatakse isegi põhjuseta – valetatakse, sest „nii on vaja“. Mida kõrgemal võimu redelipulgal isik on, seda enam on ta end mässinud niisuguste valede üha kasvavasse keerisesse.
Isegi praegu, kandes siin Karjala koloonias üheksandat aastat oma karistust ja vaadates televiisorist neid nn valimisi, näen ma selgelt seda valede müüri – valet ruudus, isegi valet kuubis –, mille traagelniidid on märgatavad isegi vangile, kel puudub kõige elementaarsem taustinfo olgu või interneti kaudu.
Riigiduuma saadikud kuulavad targa näoga riigi valitsejate esinemist, kus nad räägivad korruptsioonist, samas ise suurepäraselt teades, et korruptsioon on levinud meie elu kõikides valdkondades ja et isegi kõige kõrgemate ametnike sõnavõtud ei muuda riigis mitte midagi seni, kuni ei vahetu võim ja ei kao Venemaal välja kujunenud juhtimissüsteem.
Ka riigiduuma kõrgelt tribüünilt esineja ise teab väga hästi nii riigis lokkavat korruptsiooni kui ka seda, et saadikud saalis ei usu teda ja teevad lihtsalt tarka nägu. Televaatajatel, kes jälgivad seda valede kuhjumist, saab mingil hetkel aga sellest kõigest villand, nad vahetavad kanalit ning hakkavad vaatama hoopis mistahes seebiseriaali suvalist osa.
Kõige hullem on see, et tribüünil esinev lokkava korruptsiooniga „leppimatu võitleja“ ise, kõik riigiduuma saadikud, kogu valitsus tervikuna ja igaüks eraldi teavad väga hästi, et ükski televaataja ei usu neid ja et tegelikult ei taha rahvas seda kõike näha. Ning et keegi ei arva, nagu oleks sellisel „korruptsiooniga võitlemisel“ ka mingi tulemus. Kuid kõik selle näitemängu osalised lohutavad end teadmisega, et vale on lihtsalt poliitika paratamatu osa ja et ilma selleta ei saagi.
Valetamine äris oli minu jaoks võimatu. Levisid kuulujutud, nagu poleks minuga võimalik ega isegi mõtet milleski kokku leppida (see on muuseas üks Kremli lemmikmüüte). Jah, kõik, kellega ma oma äritegevuses kokku puutusin, teadsid, et olen läbirääkimistel tõsine vastane ja võin läbirääkimiste laua taga istuda nii kaua, kui on vaja. Kuid kõik teadsid samas hästi, et mitte kunagi – mitte kunagi! – ei rikkunud ma kohustusi, mis ma olin täita võtnud. Ma isegi ei oska kujutleda, kuidas üldse oleks võimalik äriga tegeleda, kui sa lubadustest kinni ei pea. Kui valida äris valetamine, siis jäädki äri tegemise asemel lõputult kohtute vahet käima… või lihtsalt sured liiga noorelt ja liiga äkki. Kui kokkuvõtvalt öelda, siis olin tõsiselt vapustatud, kui poliitikasse sukeldusin: poliitikud andsid lubadusi ja võtsid kohustusi sama kergelt, kui nad neid hiljem rikkusid.
Nagu ma juba eespool ütlesin, mul ei olnud mingit kohustust varjata mingeid sõlmitud kokkuleppeid vms. Ma juhindusin ja juhindun ka praegu põhimõttest, et enne kui teise inimese kohta midagi avalikustada (mälestustes pole seda võimalik vältida), tuleb kõigepealt saada selle isiku nõusolek, kellest juttu tuleb – kas ta tahab, et temast räägitakse või on selleks veel liiga vara.
Teine põhjus, miks ma polnud 2004. aastal valmis oma mälestusi kirja panema või avaldama autobiograafiat, seisnes selles, et hakkasin kirjutamisega tegelema alles vanglas. Alguses oli kirjatöö mulle väga raske. Artikli kirjutamine on midagi täiesti muud kui anda intervjuud – artiklis on vaja iga sõna ja iga fraas läbi mõelda. Arvestades oma olukorra erilisust, mõistsin, et mu mälestusi ei hakka lugema mitte üksnes minu sõbrad – on nii mõnigi, kes hakkab mu kirjutatust mingeid võimalikke nõrku kohti otsima, et saaks mulle pärast vaid suuremat valu teha. Pärast mu esimesi ajakirjanduses ilmunud artikleid oli lugejatel igasuguseid kahtlusi: kas ma ikka kirjutan ise, miks ma üldse kirjutan jms. Minu artiklid tekitasid palju küsimusi. Seda väärtuslikum oli mulle nende väljaannete toetus, kes mind esimestena usaldasid ja mu tekste avaldama hakkasid (Vedomosti, Novaja Gazeta).
Ka mu lähedaste ja heade sõprade hulgas oli küllalt palju kahtlejaid, sest see ennast avav ja oma nimel kirjutav Hodorkovski minu artiklites ei vastanud kaugeltki sellele Hodorkovskile, keda ajakirjandus oli avalikkusele reklaaminud ning millisena seesama ajakirjandus oli mind kujutanud enne, kui mind vahistati. Polnud just kerge lugeda ja kuulda seda kõike, mida tol ajal minu kohta öeldi…
Just siis, 2004. aastal, tegin enda jaoks otsuse, et aeg mälestuste ja elulooraamatu jaoks pole veel saabunud. Siinkohal pean aga, head lugejad, teid kurvastama, või ka rõõmustama: see aeg pole tegelikult veel ka praegu saabunud.
Mul on praegu raske öelda, millal ma olen valmis oma elu ja lugu kirja panema. Kõige enam sõltub minu otsus praegusest olukorrast. Ning kindlasti sellest, et ma ei arva, nagu mu praegune eluperiood olekski aeg, millal on õige oma elust hakata kokkuvõtteid tegema. Ma elan siiski tuleviku nimel!
Selle raamatu kirjutamise kasuks otsustasin ma seepärast, et tunnen selle kaasautorit Nataša Gevorkjani kui suurepärast inimest, ausat ajakirjanikku ja lihtsalt head inimest juba 15 aastat. Nataša, kes on üks neist ajakirjanikest, kelle arvamus on minu jaoks eriti oluline, kahtles alguses, kas see olen ikka tõesti mina, kes kirjutas oma esimesed ajalehes Vedomosti ilmunud artiklid. Kremli propagandistid kasutavad seniajani oma huvides ära tema 2004. aasta kriitilist hoiakut nii minu kirjandusliku ande kui ka autorluse osas. Seega, kui ta pöördus minu poole ettepanekuga kirjutada koos ühine raamat, mõistsin, et kerge see meie ettevõtmine ei ole.
Sellel raamatul ongi kaks iseseisvat autorit, seepärast ei kattu kohati meie arusaamised mõnest sündmusest, nende sündmuste tõlgendused ja hinnangud neile. Kuid see on loomulik. Meil oli eriarvamusi ka selles osas, kuivõrd saab ühe või teise raamatu tegelase juttu uskuda. Kumbki meist aga vastutab ise oma peatükkides kirjutatu eest. Kirjutamise ajal olime Natašaga pidavas kirjavahetuses ja me vaidlesime päris palju. Raamat, mida lugeja käes hoiab, on meie vastastikuste kompromisside tulemus.
Peamine, mis meid kui autoreid ühendab, on meie ustavus samadele Euroopa tsivilisatsiooni alusväärtustele, mis on ühtlasi ka minu kodumaa lahutamatud alusväärtused, seda vaatamata eri ajastute ja tasandite suuremate ja väiksemate poliitikute ja politikaanide katsetele kallutada Venemaad tema valitud teelt kõrvale.
Praegu, kui te seda raamatut loete, oleme me koos Platon Lebedeviga täielikult ära kandnud oma esimese, kaheksa aasta pikkuse vanglakaristuse ja ootame teise karistusaja lõppu 2016. aastal. Me pole enam rikkad. Seevastu on Vladimir Putin taas ennast ise presidendi ametisse määranud. Meie firma peajurist ja advokaat Vasja Aleksanjan suri, andmata uurijatele nende nõutud tunnistusi. Prokurörid, kohtunikud ja uurijad, kes osalesid meie kriminaalasjas, on aga tehtu eest oma ametikõrgenduse, tärnid ja preemia kätte saanud. Venemaa Forbesi rikaste nimekiri pole eriti muutunud. Venemaa rikkad on saanud veel rikkamaks, vaesed aga jäänud veel vaesemaks.
Siinkohal aga veel üks tähelepanek, mida on näha isegi Siberi ja Karjala vanglakambrite väikesest aknast: ausaid, südametunnistusega inimesi, kes soovivad muutusi, on iga aasta, kuu ja päevaga üha rohkem. Muudatuste reaalne toimumine on vaid aja küsimus. Kuigi jah, tunnistan, et olen nende ettekuulutamiseks ise ilmselt nendest muudatustest liiga huvitatud isik.
Ma kavatsen ise pühenduda muutusi soovivate põlvkondade teenimisele, nende teenimisele, kes soovivad selliseid muudatusi; nende edule, kellega koos saabuvad uued väärtused ja uued lootused.
EESSÕNA ASEMEL
Natalja