Pärast seda kohtumist oli Hodorkovski rahulik ja isegi rõõmus selle vestluse üle. Ning ta täitis presidendi nõudmise. Ta lõpetas kommunistide valimiskampaania rahastamise, kuid jätkas liberaalsete parteide Jabloko ja Paremjõudude Liidu toetamist. Loomulikult toetas ta ka võimuparteid Ühtne Venemaa. Sellised on juba kord Venemaa poliitika paradoksid. Võimupartei rahastamine ongi see, kuidas äriringkonnad on tegelikult Venemaal võimust „lahutatud“.
Putin vaatas Hodorkovskile otse silma ja lausus: „Tegutsege. Mulle meeldivad teie plaanid.“ Kuid mingit Putini toetust või kaitset ei järgnenud, kui Platon Lebedevi tuldi kinni võtma. Nagu ka siis mitte, kui vahistati Hodorkovski. Hiljem selgus, et selleks ajaks, kui see presidendi ja ärimehe kohtumine toimus, tegelesid eriteenistused juba väga tõsiselt Jukosega. Oli moodustatud spetsiaalne grupp ja Jukose jalgealust õõnestati tegelikult juba alates 2002. aasta lõpust. Seda gruppi juhtis tolleaegne FSB direktori asetäitja, majandusjulgeoleku osakonna ülem Juri Zaostrovtsev. Ta oli juba varem silma paistnud seoses kahe teise oligarhiga. Need kaks olid Gussinski ja Berezovski. Esimest pidas Putin Venemaa vaenlaseks. Teist aga sõbraks, kes Putini reetis. Arvan, et kui Putin otsustab kellestki lihtsalt üle sõita, siis on selle taga alati mingi varjatud, kuid väga isiklik motiiv. Hodorkovski puhul kujundas Putini meelestatust tema enda lähima ümbruskonna suhtumine, kelle saamahimu oli tunduvalt kasvanud. Ma otsustan faktide alusel: suurem osa Jukose varast läks üle riiklikule firmale Rosneft, mille direktorite nõukogu eesotsas oli seesama Igor Setšin. Nad tahtsid Jukost endale. Selleks oli aga vaja veenda presidenti, et Hodorkovski on vaja tee pealt eest ära koristada.
MBH: Arvan, et alguses nägi Putin enda vastas lihtsalt inimest Hodorkovskit. Raske on öelda, millal tema lähikond ja ta ise hakkasid Hodorkovski taga nägema Hodorkovski firmat Jukos. Kuid ma arvan, just selles järjekorras arenes mõte Putini peas.
Millal nad panid Putinile pähe mõtte Jukosest? Näib, et pärast seda kohtumist. Vastasel juhul oleks Abramovitš teadlikult oma pea silmusesse pistnud, kui ta selle kohtumise organiseeris. Seda tehes riskeeris ta juba niigi.
Üldiselt aga pole intriigid minu eriala. Ma võin siin ka eksida.
Putinile sokutati ette kõikvõimalikke isiklikke motiive, miks mitte sallida Hodorkovskit. Milline neist just Putini hinge puudutas? Ma ei tea. Setšin on andekas inimene – ta kas tabas ära, mille peale Putin näkkab, või mõtles midagi välja. Ja pärast ei tea keegi midagi.
Kas Putin valetas Hodorkovskile, kui ütles, et tema plaanid meeldivad talle? Võimalik. Kuid võimalik on ka see, et selleks hetkeks polnud Putin veel mingit lõplikku otsust Hodorkovski suhtes teinud. Presidendile võis tehing Chevroniga meeldida, aga võis ka mitte meeldida. Seda võis käsitleda kui Venemaa firma suurt sammu ja astumist juba rahvusvahelisele areenile, mis oleks Venemaale igati kasulik olnud. Aga sama tehingut võis vaadelda ka kõige banaalsemal tasandil: et lääs püüab krahmata enda kätte Venemaa strateegilisi toorainevarusid; et Hodorkovski on liiga ameerikalikult meelestatud; et Jukos lahkub Venemaa võimude kontrolli alt…
Tegelikult hakkaski hiljem Venemaal riigi välis- ja majanduspoliitikas domineerima selline pseudopatriootlik või Vene riikluse huvidest lähtuv mõtteviis, nagu seda on Venemaal tavaks nimetada.
Venemaa presidendi administratsiooni endine ülem Aleksandr Vološin kinnitas mulle, et Putinile pigem meeldis eelseisev tehing Chevroniga, kuna Venemaa firma oleks saanud selle tehinguga endale juhtiva rolli selles lääne naftagigandis. Roman Abramovitš ütles mulle meie omavahelises jutuajamises, et kui arvestada Putini iseloomu ja vaateid, siis võis kavandatav tehing Chevroniga olla Putini silmis Hodorkovski saatuslik viga. Väga ootamatu oli kuulda sellist arvamust Hodorkovski endiselt firmade ühinemise partnerilt.
Jukose äriplaan oli sel ajal lausa grandioosne. Kaks järjestikust liitumist, projektid Ida-Siberis, mis on suuresti veel Venemaa majandusruumist väljas, kuid maavarade poolest rikkaim piirkond; plaanitavad tarned Hiinasse… Juhul, kui nad oleksid Chevroniga liitunud – ja selleni oli jäänud vaid üks sammuke –, oleksid Jukose juhid olnud meie ettearvamatus riigis palju enam kaitstud. Olen kindel, et need, kes Jukose kriminaalasja välja mõtlesid, teadsid seda väga hästi.
MBH: Peale nn Hiina toru ja IdaSiberi oli meil plaanis veel ka torujuhe Murmanskisse, kust oleksime alustanud kütuse vedamis tUSAsse. See suund oleks olnud teatav vastukaal tarnetele ida suunal, Hiinasse. Meil oli plaanis rajada GTLtehnoloogial rajanev tehas, mis toodab maagaasist diiselkütust, mida oleks saanud transportida torujuhtme kaudu. Lootsime sellise tehnoloogia saada Chevronilt. Lisaks oli meil kavas luua Moskvasse oma teaduslike uuringute keskus, mis pidi hakkama tegelema kõige uudsemate kütusetehnoloogia lahenduste väljatöötamisega.
Chevroni projekt andnuks meile Abramovitšiga kontrolli maailma suurima naftatootja üle, kelle käsutuses oli võimas tehnoloogiline potentsiaal, et hakata GTLmeetodil kontinentaalselt kütust tootma. See kõik oleks võinud saada strateegiliseks läbimurdeks energeetikas.
2006. aastal avastas Chevron suured leiukohad Mehhiko lahes. Praegu teeb Chevron suuri edusamme kildagaasi tootmises.
Ameeriklased oleksid selle lepingu kohaselt saanud garanteeritud hanked, Venemaa aga oleks saanud Ameerika turule, ja mitte ainult, vaid ka juurdepääsu tänapäevastele kütuse tootmise tehnoloogiatele ja maailma regioonide tohututele toorainevarudele, kus neid tehnoloogiaid kasutada.
Võimalik, et kõik poleks ühinemisel läänega just täpselt nii läinud, nagu me plaanisime, kuid see tähendab, et me oleksime leidnud mingid muud efektiivsed arenguvõimalused. Meie maa on piisavalt võimas, et kanda selliste uuendustega kaasnevaid riske.
Ma kahtlen, et võim kartis läänega ühinemist. Kui oleks kartnud, siis poleks olnud midagi kergemat kui see tehing mingite administratiivsete vahenditega peatada. Lepingu jaoks oli ju vaja saada Venemaa monopolivastase komitee nõusolek ja meil oleks pidanud olema kooskõlastus loodusressursside ministeeriumist jms. Tehingu peatamise võimalusi oli teisigi.
Veelgi lihtsam oleks olnud keelustada analoogsed tehingud välismaiste ettevõtetega. Arvan, et Putinile pigem meeldis meie ettevõtmine. Kuid nagu iga autokraatlik valitseja, oli ka Putin oma lähiümbrusest kergesti manipuleeritav.
See on üldteada, mida talle räägiti: talle jutustati kõikvõimalikke lugusid alates sellest, et „ta varastas kogu nafta ära“ ja et „ta käed on küünarnukkideni veres“, kuni selleni, et me kavatseme ameeriklastele Venemaa tuumapotentsiaali maha müüa.
Ma ei oska öelda, mida Putin neist juttudest lõpuks uskuma jäi. Aga ta pidas minu arreteerimist ja Jukose hävitamist Venemaale igati kasulikuks ettevõtmiseks, sest see lubas tal puhastada oma poliitiliste mängude välja sõltumatutest finantsjõududest.
Kõik meie sponsorid lõpetasid meile otsemaksed, kui need polnud Kremliga kooskõlastatud. See oli võimule loomulikult igati meeltmööda, kuid strateegilises plaanis läbimõtlemata otsus. See uus kord tõi endaga kaasa kiire korruptsiooni leviku, väärad otsused ja tootliku aktiivsuse langemise.
John Browne’i, endise Vene-Suurbritannia ettevõtte TNK-BP juhi hiljuti ilmunud raamatust15 võib leida kaudseid tõendeid selle kohta, et juba septembris, kuu enne Hodorkovski ringsõitu mööda Venemaad ja tema arreteerimist, kasvas Putini vastuseis Hodorkovskile selle piirini, et ta isegi ei varjanud seda enam. Ta tsiteerib sel perioodil peetud vestlust Putiniga. Kui uskuda Browne’i, siis lausus Putin Hodorkovski kohta: „Ma olen seda inimest liiga kaua kannatanud,“ pidades silmas, nagu Browne ise ütleb, et ärimees Hodorkovski hakkas tegelema poliitikaga, mida Putin pidas „andestamatuks“.
Hodorkovski kõndis terve tunni koos oma advokaadi Anton Dreliga piki prokuratuuri koridori. See oli tema viimane tund vabaduses. Ta ei kasutanud võimalust vabadusse jääda. Ta ootas, et talle esitatakse süüdistus. Advokaadil oli telefon, aga Hodorkovski ei helistanud kellelegi. Kui kõik sai läbi, palus ta Antonil helistada oma emale ja öelda, et ta asuks mõneks ajaks