Viimast korda viibis Hodorkovski oma kodus 19. oktoobril. Kui ta oleks siis jalutama läinud, oleks ta seal võinud kohata ainult kahte äripartnerit, kes olid veel vabaduses või kes polnud Venemaalt lahkunud. Need kaks olid Vassili Šahnovski ja Vladimir Dubov. Viimastel kuudel oli Õunapuuaed märgatavalt hõrenenud.
Hodorkovski sõit mööda Venemaad algas 20. oktoobril 2003. aastal: Lipetsk, Voronež, Belgorod, Tambov, Saratov, Nižni Novgorod… Kogu see ringreis pidi eeldatavasti kestma kaks nädalat.
Vestluste ja loengute teema pidi olema puhtalt majanduslik, aga Hodorkovskit kuulates märkas tähelepanelik üliõpilane, ärimees, lihtsalt kuulaja või televaataja, et ta ei räägi mitte üksnes majandusest, vaid pakub välja uue poliitilise strateegia terve riigi edasise arengu jaoks. Hodorkovski väitis, et arengu jaoks on vaja: 1) kõrgelt haritud inimesi, teiste sõnadega siis hariduse edendamist; 2) et neil inimestel oleks võimalik Venemaal efektiivselt oma tööd teha, teiste sõnadega rääkis ta Venemaa integreerumisest maailmaga; 3) et neil oleks soov jääda Venemaale, teiste sõnadega rääkis ta vajadusest luua Venemaal kodanikuühiskond.
Millega aga tegeles Hodorkovski, kui vaadata tema tegevust Kremli pilguga? Kremli meelest sõitis Hodorkovski mööda Venemaad ringi ja esitas oma valmiseelset programmi. Kremli jaoks klappis see arusaamine nende hirmuga justkui kavandatava oligarhide vandenõu ees, mille oli kas putinlike jõustruktuuride tellimusel või omal initsiatiivil 2003. aasta maikuus oma ettekandes välja toonud politoloog Stanislav Belkovski. Belkovski versiooni kohaselt kavatsesid oligarhid muuta Venemaa põhiseadust ja teha presidentaalsest riigist parlamentaarne vabariik, mida hakkaks loomulikult juhtima selle vandenõu peaideoloog Mihhail Hodorkovski. Näib, et Belkovski dokument puudutas Putini kõige hellemaid keeli: tema professionaalset usaldamatust, kiuslikkust, kadedust ja sisemist ebakindlust, et mitte öelda otse – see puudutas temale omast argust.
Ettekande autorid leidsid väga sobiva aja selle avaldamiseks – see toimus kaks nädalat pärast seda, kui ilmus avalik teade Jukose ja Sibnefti ühinemisest, mille tulemusena tekkiv uus firma oleks saanud Venemaa energeetikatööstuse turuliidriks. Samal ajal käisid läbirääkimised juba ühinenud JukosSibnefti ja Chevroni liitumisest. Tekkivas uues firmas oleks venemaalastele jäänud 30 % ühinenud ettevõtete aktsiatest (see oleks olnud suurim aktsiapakk). Ühinemine lääne gigandiga oleks uuele ettevõttele garanteerinud naftavarude poolest liidripositsiooni kogu maailmas. Teiseks oleks uus firma olnud naftatootmise mahtude ja kapitaliseerituse poolest maailma naftatootjate esiviisikus. Venemaal olid detsembris lähenemas parlamendivalimised, kus valitakse uut riigiduumat. Nagu ettekanne väitis, olevat Hodorkovskil, Venemaa rikkaimal mehel, riigiduumaga omad plaanid.
Arvestades kõiki neid reaalseid ja ka väljamõeldud asjaolusid, kujutas Hodorkovski endast Putini jaoks, kes tundis end sel ajal oma presidendiametis veel väga ebakindlalt, otsest ja väga suurt ohtu. Hodorkovski mõistis suurepäraselt, et tema ringreis mööda Venemaad võib vastased vihale ajada. Nagu väidavad Hodorkovski kolleegid, teadis ta hästi, et 2003. aasta sügiseks olid jõuvahekorrad presidendi lähikonnas kaldunud jõustruktuuride esindajate kasuks (presidendi administratsiooni ülema asetäitja Igor Setšin ja kogu tema Piiteri meeskond). Liberaalse tiiva esindajad eesotsas presidendi administratsiooni juhi Aleksander Vološiniga olid märksa nõrgemas seisus. Väga võimalik, et Hodorkovski lootis naiivselt, et suudab muuta ajaloo käiku. Või siis tegi ta lihtsalt vale panuse Vološinile. Ja see on kindel, et ta lootis Vološini peale, sest veidi enne vahistamist ütles ta mulle, et reaalseks ohusignaaliks oleks Aleksander Vološini lahkumine presidendi administratsioonist. „Siis on tõesti kõik, ja lootusetult.“ Vološin läks erru nädal pärast Hodorkovski vahistamist. Signaallambike ei hakanud tööle või tegi seda liiga hilja. Või siis kujunes kõik selliselt juhuse tahtel, kes teab.
Vassili Šahnovski ütles mulle, et ta püüdis Hodorkovskit ära rääkida, et ta seda reisi ette ei võtaks. Kuid teadagi, Hodorkovskit juba ära ei räägi…
MBH: Ehk olekski õige end varjata, mingeid skeeme välja haududa, põõsas istuda, aga mina nii elada ei oska ja ei taha. Esimestel putinlikel aastatel tundus mulle, et kuigi Putin erineb Jeltsinist, on ta siiski valmis avatud diskussiooniks ja arvestab ka teiste inimeste mõtetega. Seepärast püüdsin ma teda siiralt aidata ja asusin avalikult toetama riigi ladviku liberaalset tiiba.
Platoni vahistamine ütles mulle: me elame Putiniga eri maailmas. Ilmselt oleksin pidanud sellest varem aru saama. Ma ei tajunud seda, kuni see meie kahe erinevus polnud otse mu südant puudutanud, südamest läbi käinud.
Mõtlesime, mida edasi teha. Mulle seletati, et Platon on pantvang. Ja et võim võtab veel pantvange. Mida teha? Ära sõita? Ja sealt võõrsilt oma kodumaad sõimata? See polnud minu jaoks sobiv variant. Ega siis muud kui et aina edasi – tuleb minna poliitilisse opositsiooni. Avalikult. Väga väikese lootusega, et õnnestub veidigi leevendada Venemaa tagasipöördumist minevikku.
Kas ma arutasin oma otsust ka kolleegidega? Kaheldamatult. Ma hoiatasin kõiki riskide eest ja soovitasin neil Venemaalt lahkuda. Arutasin kõik võimalikud probleemid oma poliitiliste poolehoidjatega läbi. Keegi ei kurtnud, et ma ta tulejoonele sean, ja ei pakkunud ka mingit teist ja vastuvõetavamat lahendust.
Sealt edasi tegutsesin juba oma sisemisest veendumusest lähtudes.
Pärast vahistamist rääkisid paljud, nagu oleks Jukos muutunud nii suureks firmaks, et Hodorkovski kaotas reaalsustaju, tundes end elu peremehena, kellele on kõik lubatud ja kes on puutumatu staatuses. Et see olevat olnud tema peamine viga. Hodorkovski sellega ei nõustu.
MBH: Puutumatu? Pärast Gussinskit? Pärast Platonit? Te teete nalja! Ma kaalusin hoopis mõttes, et ega mind tappa ei kavatseta. Arvasin, et seda siiski ei juhtu.
Vladimir Dubov (Menatepi grupi aktsionär, endine riigiduuma saadik): Olin Moskvas. Kõigepealt helistas mulle meie dispetšer, kes vastutas Hodorkovskile renditud lennuki marsruudi eest. Ta teatas, et meie lennuk aeti Novosibirskis tagavarateele. Seejärel helistas lennufirma direktor, kellelt me lennukit rentisime. Siis helistas dispetšer uuesti ja teatas, et OMON on lennuki blokeerinud. Siis tuli advokaat Anton Dreli kõne: Hodorkovski on arreteeritud.
Kohtusime Mihhailiga viimast korda 19. oktoobris Moskva lähistel Korallovo mõisas. Seal tähistati Hodorkovski loodud lütseumi sünnipäeva. Tõin sinna kohale ka Aleksander Potšinoki (tollane töö ja sotsiaalse arengu minister. NG). Potšinok ütles veel, et pole teada, mida Putin talle homme selle visiidi kohta ütleb, kuid oli siiski nõus tulema. Siis veel nii palju ei kardetud. Rääkisime Mihhailiga tema isikliku abi võimalikust lahkumisest Venemaalt. Hodorkovski arvas, et lahkumine pole tingimata vajalik. Me teadsime, et Hodorkovski abi kuulatakse pealt ja et noormees kartis tegelikult ka ise. Hodorkovski jäi lõpuks nõusse ja tema abi lendas Küprosele, sealt aga juba Londonisse.
Mulle näib, et kogu vahistamiseni jäänud aja vältel elasime me kõik mingis lootuses, et küll kõik laabub kuidagi iseenesest. Kui olukorda seestpoolt vaatasime, siis ei paistnud kõik nii lootusetu: meiega suhtlesid ministrid ja kõrged ametnikud, meid võtsid hea meelega vastu piirkondade kubernerid. Tõsi, kaks päeva enne vahistamist tuli Surkovilt kõrvalisi kanaleid pidi info, et kuberneridel keelati meiega suhelda. Kuid teisalt, nende paari päeva sees enne äralendu tuli Vološin Hodorkovski poolt läbi ja nad olid laiali minnes mõlemad optimistlikud tuleviku suhtes.
20. oktoobril lendasime Hodorkovskiga Mordvasse. Sealt lendas ta edasi juba üksi. Mulle näis, et ta ei arvanud, et ta arreteeritakse. Mäletan, et küsisin