Karm tõde on, et Brasiilia kaotuses polnud süüdi Barbosa ega ükski teine mängija. Zizinho sõnul oli kogu see triumfaalne jutt ajalehtedes ja mujal „võimsaim relv, mida saab vastasele anda”. Kõige paremini võttis asja kokku peatreener Costa, omistades kaotuse põhjuse „ „Me oleme juba võitnud!” õhkkonnale, mis valitses fännide, ajakirjanduse ja koondise juhtkonna seas”. Brasiilia meeskonna hävitas ootusi üles kütnud meediakära. Kaotuses olid süüdi kõik, kes üritasid jalgpalli enda huvides ära kasutada, eriti poliitikud. Nad tekitasid ebarealistlikke ootusi, ning hetkel, kui selgus, et neid pole võimalik täita, oli Brasiilia meeskond määratud hukule.
„Meid ei purustanud vastase teine värav,” ütles Costa, „vaid esimene.”
Sellest hoolimata ei lepi paljud inimesed kunagi taoliste vabandustega. Ning kurval kombel pole Maracanã viirastused meid ikka veel täielikult rahule jätnud, isegi mitte praegu. Barbosa rääkis, et kõige halvem päev tema elus polnud 16. juuli 1950, vaid täiesti tavaline õhtupoolik umbes kakskümmend aastat hiljem, kui teda silmasid kaupluses üks naine ja tema väike poeg.
„Vaata teda,” ütles naine, osutades Barbosale ja rääkides piisavalt valjusti, et viimane kuuleks. „See ongi mees, kes pani terve Brasiilia nutma.”
16
Kuid oodake – kas ma mitte ei öelnud, et kaotus 1950. aasta MMi otsustavas mängus tegi Brasiiliale head?
Kannatage pisut.
Tõsi, sellel oli terve hulk kohutavaid tagajärgi. Barbosa ja väga paljude teiste inimeste jaoks ei selginenud taevas enam iialgi. Kuid meie, ülejäänute, jaoks oli see päev Rios suureks õppetunniks – millekski, mis aitas meid rahvana ühte liita ning mis jäi positiivsel viisil kajama veel aastakümneteks.
Raadio ümber seismine ja üheskoos kannatamine andis brasiillastele jagatud kogemuse. Esimest korda ajaloos oli rikastel ja vaestel brasiillastel midagi ühist, midagi, mida sai pagariäris, tänavanurgal või kontoris ükskõik kellega arutada, ja polnud vahet, kas Rios, Baurús, São Paulos või sügaval Amazonases. Praegu tundub see meile iseenesestmõistetavana; kuid tollal oli see äärmiselt oluline, luues sellega ühise narratiivi, mida tähendab olla brasiillane. Me polnud enam üksteisele võõrad. Ning ma arvan, et me polnud seda tegelikult enam kunagi.
Täpselt sama olulisena vabanes Brasiilia osaliselt sellest sinisilmsest süütusest, sellest lapselikkusest – võite seda nimetada isegi kergeusklikkuseks –, mis oli olnud nii ilmne tol juulikuu õhtupoolikul ning sellele eelnenud kuudel. See ei kadunud mingil juhul täielikult. Kuid pärastpoole olime me kõik pisut küpsemad ning pisut vähem varmad uskuma kõike, mida poliitikud või meedia meile rääkida püüdsid. Sellel olid järgnevatel aastatel väga olulised tagajärjed meie poliitika ja kultuuri jaoks.
Ja lõpuks – terve põlvkonna edasipürgivate noorte jalgpallurite jaoks, nagu mina, oli 16. juulil 1950. aastal selline motiveeriv jõud, mida pole võimalik üle hinnata. Kui ma nägin, kuidas isa nuttis ja ema teda lohutada üritas, lipsasin vanemate tuppa. Selle seinal rippus pilt Jeesus Kristusest. Purskasin Kristuse poole pöördudes nutma.
„Miks see nii juhtuma pidi?” nuuksusin. „Miks meiega nii juhtuma pidi? Miks, armas Jeesus, miks meid niimoodi karistatakse?”
Vastust loomulikult ei tulnud. Ent kui mu meeleheide vaibus, asendus see millegi muuga – millegi sügavama ja küpsemaga. Kuivatasin pisarad, läksin elutuppa, ning haarasin isal käest.
See, mis ma nüüd laususin – ausõna, mul pole aimugi, kust see mul pähe tuli. Võib-olla oli see vaid üheksa-aastase poisi viis oma isa lohutada. Kuid arvestades kõike, mis hiljem aset leidis, oli see kahtlemata tähelepanuväärne.
„Pole midagi, isa,” ütlesin Dondinhole. „Ma tõotan, et ükskord tulen sinu nimel maailmameistriks.”
TEINE OSA
Rootsi, 1958
1
Meie buss popsutas musta tossu välja röhitsedes mäest üles, iga käiguvahetusega end viimse piirini pingutades. Hetkeks tundusime tagasi veerevat ning palvetasin siis: „Armas jumal, aita meil palun sellest sõidust eluga pääseda, palun!” Surusin näo vastu akent, lootuses näha lopsakat aasa või midagi muud pehmet ja meeldivat, mis leevendaks meie kukkumist, kui buss uppi peaks lendama. Ei midagi taolist – ainult ererohelise tihnikuga kaetud kaljud. Selle taga oli silmapiiril veel vaid vaevu näha São Paulo pilvelõhkujaid ja vabrikuid. Olime need nüüd selja taha jätnud, et suunduda Atlandi ookeani rannikule.
Hingasin sügavalt sisse. Juba ilma äkksurmaohuta oli see päev piisavalt hirmuäratav. Olin teel katsetele Santos FC meeskonda, küllalt väikesesse, ent samas edukasse klubisse samanimelises sadamalinnas. Viimastel aastatel olin mänginud noortemeeskonnas, mis tegutses BACi – Dondinho koduklubi Baurú linnas – juures. Selle noortetreener Waldemar de Brito, tunnustatud jalgpallivirtuoos, oli mänginud Brasiilia koondises 1934. aasta MMil. Waldemar oli veendunud, et ma olen ebatavaliselt andekas. Nii oligi ta oma Santose tutvuste kaudu mulle seal katsed organiseerinud. Hommikul olime koos Dondinhoga rongiga Baurúst São Paulosse sõitnud, kus kohtusime Waldemariga ning lõunatasime. Nüüd olime kolmekesi bussi peal, mis suundus Santosesse.
Baurúst lahkumine oli olnud südantlõhestav. Kõigepealt pidin jätma hüvasti kõigi oma sõpradega ümbruskonnas – poistega, kellega olin aastaid koos jalgpalli mänginud. Ning seejärel tuli terve perekond minekueelsel õhtul minu teelesaatmiseks veel viimast korda kokku. Minu vanaema doña Ambrosina nuttis lohutamatult. Kõik ülejäänud, kaasa arvatud mõneti üllatuslikult minu ema, hoidsid end siiski üsna hästi vaos. Emal olid jalgpalli osas endiselt sügavad kahtlused, kuid Waldemar oli talle meie pool tundide kaupa seletanud, et mul on tõepoolest ebatavalised võimed, kingitus jumalalt, nagu ka Dondinho oli alati rääkinud. Waldemar oli ema veenda püüdes isegi nuuksuma hakanud ja kinnitanud, et oleks tõeline patt minusugust mängijat vägisi Baurús kinni hoida. Ning öelnud, et kui ma kuuajalist katseaega ei läbi, tulen võib-olla üldse koju tagasi.
Ilmselt olid Waldemari argumendid piisavalt veenvad. Vahetult enne ärasõitu andis ema mulle üle kaks paari pikki pükse, mis ta mulle just reisi jaoks õmmelnud oli. Need olid esimesed pikad püksid, mis mul kunagi olnud olid. Kuni selle hetkeni oli mul Baurús ringi joostes läinud vaja vaid lühikesi pükse.
„Olen kindel, et paned meid enda üle uhkust tundma, Dico,” lausus ta. „Kui pead meeles, mis sulle õpetanud oleme, ja hoidud pahandustest, pole mingit põhjust muretseda.”
Kahtlesin selles siiski. Ning kõigepealt tuli mäest üle saada.
Buss roomas edasi, tehes piinarikkaid järske pöördeid ning sõites üle sildade, mis paistsid hõljuvat pilvede peal. Tundus ebaloomulik, lausa jumala tahte vastane, et nii kõrgel taevas sõidame. Kartsin, et Kõikvõimas võib meelt muuta ning meid mäest tagurpidi alla tagasi lennutada – kuni Baurúni välja.
Kogu selle aja, samas kui meie taga istuv isa magas, oli Waldemar, ilmselt nähes, kui närviline ma olin, mulle kõrva nõuandeid sosistanud.
„Ära ajakirjanikega suhtle – nad lihtsalt üritavad sind tobuna näidata.”
„Hoidu suitsetamisest. See mõjub su jooksukiirusele.”
„Naised – need on üks nuhtlus!”
Kahjuks lasin kõrvust mööda poole sellest, mida Waldemar rääkis, kuigi tema nõuannetest oleks kindlasti kasu olnud. Mõtlesin selleks juba liiga palju meie reisi sihtpunktile – ning eriti millelegi, mis tekitas minus rohkem elevust kui miski muu.
Enne, kui arugi sain, olime jõudnud Santose linna ja suundusime bussijaama poole. Möödusime vaksaliterritooriumist, mäenõlvadel asetsevatest punaste katustega villadest ning all-linna kitsast tänavatelabürindist. Lõpuks, olles ühel linna paljudest pikkadest sirgetest bulvaritest, silmasin seda, mida olin kõige rohkem näha ihaldanud.