Hilisematel aastatel tundsime omajagu piinlikkust selle pärast, kuidas me 1950. aastal end ülal pidasime. Kuid usun, et kui Dondinho ütles selliseid asju, nagu „Me võidame MMi!”, kordas ta arvatavasti lihtsalt fraase, mida oli kuulnud raadiost. Ning need pärinesid omakorda poliitikutelt – mõnikord otseste korraldustena ajakirjandusele. Selle propaganda ohvriks langes kogu Brasiilia, ning see tungis kõige õnnetumal moel ka jalgpalliväljakule. Seda nägin ma oma elu jooksul kordumas veel, ja veel, ja veel, ja veel.
10
Kui meie sõbrad ja pereliikmed majja astusid, oli mul veel viimane küsimus.
„Isa?”
„Jah, Dico?”
„Kas ma võin koos sinuga kesklinna võitu tähistama tulla?”
Nägin silmanurgast, kuidas ema ägedalt pead raputab. Kuid isa tegi, nagu ta ei näeks seda.
„Olgu,” ütles ta naeratades. „Mitte kauaks, ainult veidikeseks ajaks.”
Õnnejoovastuses hõljusin raadio juurde, et toimuvat võimalikult lähedalt kuulata. Tohutu rahvahulk Maracanãl möirgas erutusest. Raadiodiktorid tutvustasid ühekaupa Brasiilia koondise mängijaid. Nad moodustasid hirmuäratava meeskonna – segu kogenud mängijatest ja eredatest isiksustest. Nende seas oli Zizinho, minu lemmikmängija Brasiilia rahvuskoondises, keda tema loomingulise mängu tõttu võrreldi sageli Leonardo da Vinciga. Barbosa, staarväravavaht, kes oli kuue mänguga väravasse lasknud vaid neli palli. Ademir – Lõug! Ning Bigode, vasakkaitsja, kes mängis tollal Flamengos, ühes Rio suurklubidest, ning teenis väljakule joostes tormilised kiiduavaldused.
Viimasena kuulutas raadiodiktor välja 1950. aasta MM-koondise kapteni nime. Ta oli kardetud kaitsja ning meeskonna vaimne liider, kes paistis olevat immuunne tähtsate mängudega kaasneva surve suhtes. Võimalik, et selle põhjuseks oli tema minevik – enne jalgpallurikarjääri oli ta olnud Brasiilia föderaalpolitsei agent. Ta polnud suurem asi väravalööja, isegi kaitsja kohta – kahesaja üheksakümne seitsmes Vasco da Gama klubi eest peetud mängus lõi ta täpselt null väravat. Kuid kaitses oli ta kaljukindel, ning tema väljakulolek mõjus meeskonnakaaslastele rahustavalt – ideaalne mängija MMi otsustava kohtumise jaoks.
Kapteni nimi? Augusto.
See oli seesama Augusto, kes oli kaheksa aastat tagasi tollel Minas Geraisi väljakul minu isaga kokku põrganud.
Vaat see ongi õnn – üks mees taastub vigastusest ja saab Brasiilia koondise kapteniks, ning teine läheb purustatud põlvega tagasi Baurússe, et mängu ülekannet raadiost kuulata.
Kui isa tol päeval ka kadedust tundis, ei öelnud ta seda. Ma arvan, et ta soovis lihtsalt Brasiilia võitu.
11
Kohtumise esimest poolaega iseloomustas aktiivne mäng, kusjuures Brasiilia oli kogu aeg üritavaks pooleks. Meie viiest ründajast koosnenud imeline edurivi, mida juhtis hirmuäratav Lõug, pommitas Uruguay väravat ühe löögiga teise järel. Mängu näinud inimeste sõnul oleks seis juba esimese poolaja lõpuks võinud olla 2:0 või isegi 3:0 Brasiilia kasuks. Ometi õnnestus Uruguay väravavahil Roque Máspolil mingil moel peatada kõik pallid, mis tema värava poole tulid. Mõned tema tõrjed olevat küll olnud õnnega pooleks, nagu räägitakse. Ning tõepoolest omandas Roque järgnevatel aastatel äärmiselt õnneliku käega mehe maine – kaks korda oma elu jooksul juhtus ta olema Uruguay rahvusliku loterii võidupileti omanik. Seega arvan, et 16. juuli 1950 polnud ainus päev Roque elus, mil pall temale soodsalt põrkas.
Kui algas teine poolaeg, saatis Friaça lõpuks palli Roquest mööda väravasse. Sellal, kui ema ja isa üksteist embasid, spurtisime sõpradega majast välja, vaatama, mis ümbruskonnas toimub. Kõikjal lendasid taevasse ilutulestikuraketid, ning mu kõrvad pinisesid õndsaliku suminaga. Maracanãl pildus publik konfette ja lasi samuti õhku ilutulestikurakette. Lõpuks ometi vallandus rõõmujoovastus; üldrahvalikud pidustused olid alanud.
Kui poistega tagasi sisse läksime, oli tähistamine juba täies hoos. Isa ja tema sõbrad jõid õlut ning rääkisid oma BAC klubi mängudest, pööramata enam isegi erilist tähelepanu raadiost kostvale jutule.
Ning siis, peaaegu järelmõttena kuulsime, kuidas Rahvusraadio kommentaator pahvatas:
„Uruguay lõi värava!”
Oot – mis?
„Uruguay lõi värava!”
Kommentaator tunnistas hiljem, et oli seda kaks korda öelnud sellepärast, et teadis, et rahvas ei jää teda esimesel korral uskuma.
Kui kuulasime kordust värava toonud mänguolukorrast, jäi tuba vaikseks.
„Suurepärane kombinatsioon Uruguay ründeliinilt, ning see lõpeb viigiväravaga,” teatas kommentaator, kõlades korraga alistunult. „Bigode kaotab kahevõitluse Ghiggiale. Ghiggia annab madala tsenderduse… ilusa tsenderduse… Vasakult tuleb Schiaffino ja lööb värava!”
Brasiilia−Uruguay 1:1.
Tegelikult puudus paanikaks absoluutselt igasugune põhjus. Eeskätt väikese arvu meeskondade tõttu turniiril peeti 1950. aasta MMil ka otsustavad mängud ringsüsteemis. Selle tõttu piisas Brasiilial viimases mängus Uruguay vastu ka viigist, et ikkagi saada kroonitud maailmameistriks. Samal ajal oli mängu lõpuni jäänud ainult kakskümmend minutit – meie meeskond oli turniiri jooksul lasknud endale lüüa keskmiselt vähem kui ühe värava mängus. Kindlasti ei lase meie kaitseliin lüüa veel teist väravat?
Ent hetkel, kui Uruguay selle palli võrku saatis, juhtus midagi veidrat. Seda tundis publik Maracanãl, ning samuti meie, isegi kaugel Baurús. Tundus, nagu kogu enesekindlus ja kõik ülesköetud ootused oleksid ühtäkki pahupidi pööratud, nagu õhk oleks korraga ruumist välja voolanud. Olime vaimusilmas nii kõrgele roninud, et kukkumine oleks olnud hukatuslik. Ning äkitselt tundis terve Brasiilia, et põrnitseb eesavanevat kuristikku.
Heitsin pilgu Dondinho poole, kes oli nüüd raskelt toolile vajunud, silmad pärani.
Maracanãl muutus kahesajast tuhandest inimesest koosnev publik – mingil viisil – haudvaikseks.
See vaikus, nagu Brasiilia peatreener Costa hiljem ütles, „kohutas meie mängijaid”.
Ning tilluke Uruguay, vastu enda tahtmist autsaider, hakkas tundma vere lõhna.
12
Jalgpallil pole absoluutselt mitte mingit pistmist ei riigi suuruseega mängijate kasvuga. Loevad vaid mängutahe, oskused ja kõva töö.
Jumal küll, mina oleksin pidanud seda teadma paremini kui keegi teine.
Olime millegipärast unustanud, et Uruguay jalgpallitraditsioon oli vähemalt sama tugev kui meie oma. Nende meeskonda tunti üle maailma selle garra charrúa – kohalik väljend visaduse ja võitlusvaimu kohta – poolest. Samuti olid nad tuntud selle poolest, et olid juba 1910. aastatel võtnud meeskonda Aafrika päritolu mängijaid – palju varem, kui teised Lõuna-Ameerika riigid, sealhulgas Brasiilia. Uruguay oli juba võitnud kaks kuldmedalit olümpiamängude jalgpalliturniiridelt, ning neil oli isegi olemas üks MM-tiitel – aastast 1930, päris esimeselt MMilt, mis mängiti Uruguay pinnal! Toda MMi, nagu ka 1950. aasta oma, iseloomustas samas mitme tugeva koondise eemalejäämine. Maailm oli keset suurt majanduskriisi ning paljudel Euroopa meeskondadel polnud võimalik seda reisi ette võtta. Selle tõttu väideti ka, et Uruguay võit 1930. aastal oli olnud juhuslik õnn. Kuid see oli eksiarvamus.
Kui uruguaylased saabusid otsustavaks mänguks Riosse ja taipasid, et neisse suhtutakse nagu Brasiilia maailmameistriks kroonimise juures viibivatesse toladesse, tegid nad täpselt seda, mida võis oodata ka ise MM-tiitli pälvinud meeskonnalt – nad hakkasid vastu. Mängijad olid äärmiselt vihased