Vaevalt kaks aastat hiljem kandsid meeskonnakaaslased pärast seda, kui olin just aidanud Brasiilial võita esimese MM-tiitli, mind oma õlgadel ümber väljaku.
2
Veel praegu hämmastab mind, kui kiiresti see kõik muutus.
Need kaks aastat möödusid nagu kosmoseraketis viibides – äärmiselt põnevalt, kuid toimuvat mitte täielikult ohjates; kogu aeg kõrgemale sihtides, kuid liikumas täiesti tundmatu sihtmärgi poole. Mitmel korral polnud mul teha eriti muud, kui sulgeda silmad ja nautida lendu.
Minu jaoks pole see aga lugu kuulsusesärast. See pole tegelikult isegi mitte spordist, per se. See on lugu mõistmisest, et olin milleski tõeliselt hea.
Ma usun, et igaühel on annet millegi peale. Mõnda inimest on õnnistatud isegi talendiga mitmes valdkonnas. See võib olla kunst või muusika. See võib olla matemaatika või haiguste ravimine. Oluline on oma anne avastada, see korralikult välja arendada, ning siis – loodetavasti – omada piisavalt õnne, et seda annet kasutada ja selle eest väärilist tunnustust leida. Suuta seda kõike teha suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul, perioodil 1956−1958, oli minu elu suurim ja enim rahuldust pakkuv seiklus.
Ma tean, et minu juhtum polnud mitmes mõttes tüüpiline. Kuid minu sõprade seas on arste, ärijuhte, õpetajaid ja haiglaõdesid, ning enese tundmaõppimisest rääkides kasutavad nad paljuski samu sõnu, mis mina. Rõõm millegi hästi oskamisest, milleski tõepoolest parim olemisest – seda peaks suutma tunda igaüks. Pole midagi sellega võrreldavat – ning pole mingit vahet, kas pealt vaatab kuuskümmend tuhat inimest või polegi kedagi. Kui suudate leida selle, milles tugev olete, mis teid õnnelikuks teeb, pakub see teile rahuldust seni, kuni siin maa peal kõnnite. Minu, nagu loendamatute miljonite poiste ja tüdrukute jaoks üle maailma, oli selleks jalgpall.
3
Kui ma tol esimesel päeval Santose staadionile astusin, ei meenutanud see küll kuidagi millegi suure algust. Tegelikult tundsin, nagu oleksin umbes meetripikkune.
Saabusime pühapäeval ning parasjagu käis mäng, Santos kohtus São Paulo osariigi meistrivõistlustel – see oli kõige olulisem liiga, kus mu uus koduklubi mängis – Comercialiga. Waldemar otsis meile kolmele istekohad ning vaatasin mängu aukartusega. Ma polnud sellisel tasemel mängu kunagi varem näinud, isegi pealtvaatajana mitte – ning televisiooni tollal mõistagi polnud. Tegevus väljakul toimus kiirusel, mis tundus ebareaalsena. Teadsin isegi mõnda mängijat, sealhulgas Jair da Rosa Pintot, kes oli kuulunud 1950. aastal sellesse kurva saatusega Brasiilia koondisse Maracanãl. Pilgutasin muudkui silmi, suutmata aduda, et peagi mängin nende meestega kõrvuti.
Mäng lõppes ning Waldemar juhatas Dondinho ja minu tribüünide all olevasse riietusruumi. Pärast seda, kui mind esitleti peatreenerile – Luis Alonsole, keda hüüti Lulaks –, oli esimene mängija, kellega tutvusin, Válter Vasconcelos, suurepärane ründav poolkaitsja, kes oma karjääri jooksul lõi Santose eest üle saja värava. Ta kandis särki numbriga 10 – traditsiooniliselt kuulub see meeskonna mängujuhile, mängijale, kes jagab söötusid üle kogu platsi, umbes nagu quarterback Ameerika jalgpallis.
Vasconcelos pani mulle käe ümber õlgade ja saatis isa poole laia naeratuse.
„Ära muretse,” kõmistas ta sügaval häälel. „Me hoolitseme poisi eest!”
Naeratasin ning üle minu valgus kergendustunne. Kuid see ei kestnud pikalt. Enne, kui täielikult taipasin, mis toimub, kallistas Dondinho mind hüvastijätuks.
„Kõik läheb hästi,” ütles ta vaikselt. „Sind saadab suur edu.”
Ning seejärel väljuski Dondinho koos Waldemariga lihtsalt riietusruumist ning sõitis tagasi Baurússe, ainsasse maailma, mida ma eales tundnud olin.
Seisin seal ja vaatasin minut aega ust, pooleldi lootes, et nad võivad sealt silmapilk uuesti sisse jalutada. Mu lapsepõlv oli nagu ainsa hetkega läbi saanud. Ning teatud mõttes see nii oligi.
Pean tunnistama, et esimesed ööd pärast Dondinho lahkumist olid lootusetult üksildased. Magasin staadioni ruumides, ühiselamutoas tribüünide all, kuhu Santos oli vallalistele mängijatele narivoodid paigaldanud. Teised mehed olid väga sõbralikud ja tegid kõik, et ma end hästi tunneksin. Kuid see polnud üldse kodu moodi – ruum oli kohutavalt hämar ning puudusid pildid seintel, sugulased ja kodus valmistatud riis ubadega. Mõtlesin ööd läbi oma vanematele, vennale ja õele, ning sõpradele vanast Sete de Setembro meeskonnast.
Ühel varahommikul üritasin tagasi Baurússe põgeneda. Jõudsin isegi staadionihoone peaukseni, kuid üks klubi töötajatest, Sabuzinho nimeline tore mees, pidas mu kinni. Ta teatas, et kuna olen alaealine, on mul majast lahkumiseks vaja kirjalikku luba. Ütlesin talle, et ärgu muretsegu, toon talle selle paberi hiljem. Jumal teab, mida ma mõtlesin – mul polnud üldse raha ega muid vahendeid, et kuhugi välja jõuda. Õnneks nägi Sabuzinho mu plaani läbi – noh, tõtt-öelda ei pidanud olema geenius, et taibata, mis mul teoksil oli – ning saatis mu tagasi oma tuppa, kuhu ka jäin.
Polnud kindlat ajahetke, mil asjad oleksid minu jaoks paremuse poole pööranud. Polnud mingit ilmutust ega suursaavutust. Jätkasin hoopis treenimist, harjutuste tegemist, keskendumist jalgpallile. Mõnel hommikul ärgates oli mu pea justkui uduga täidetud, mis tegi enese liigutamise füüsiliselt raskeks. Ent võitlesin end narilt alla ja sundisin minema treeningplatsile. Ning üsna varsti, niipea kui olime hakanud triblama, söötma ja peale lööma, udu hajus. Alati.
Santos kinnitas, et olen ikka veel liiga väike – sõna otseses mõttes liiga pisike, kuna kaalusin ainult umbes 55 kg –, et esindusmeeskonnas mängida. Algul saatsid vanemad mängijad mind neile kohvi, sigarette ja mineraalvett tooma – olin neile rohkem jooksupoiss kui meeskonnakaaslane. Kuid mul lasti meestega koos trenni teha. Ja ei läinud mööda kaua aega, kui taipasin, et suudan tõepoolest tippmängijate tempos püsida.
Ühel treeningul pani peatreener Lula mind katma mängija nimega Formiga (hüüdnimega Sipelgas) – tegu oli väga hea kaitsjaga, kes oli mõned korrad isegi Brasiilia koondises mänginud. Suutsin temast kaks korda mööda triblada ning hulga palle väravasse saata.
„Sinust hakkab asja saama, poiss,” ütles Lula. „Tööta edasi. Ja söö ometi! Jumal küll, sul on vaja suuremaks saada!”
Seda nõuannet polnud raske järgida. Kuna esimest korda elus olid minu jaoks pidevalt võtta sellised suurepärased valguallikad nagu kana- ja loomaliha, sõin ära kõik, mis vaatevälja sattus, jätkates samal ajal regulaarselt treenimist. Santosel oli võimla ja hakkasin õppima karated, mis osutus väga kasulikuks õppimisel, kuidas õigesti hüpata – ning, mis on jalgpallis sama oluline, kuidas kukkuda. Mu keha hakkas muutuma lihaselisemaks. Mu jalad muutusid nii jämedaks, et varsti oli reieümbermõõt sama, mis vööl. Vahepeal tegin neidsamu põhiharjutusi, mida olin Dondinho juhendamisel juba lapsest saadik treeninud. Veetsin treeningväljakul aega tundide viisi, toksides palli veel kaua pärast seda, kui teised mängijad lahkunud olid.
Mõistsin, et kuigi olin kodunt kaugel eemal, tegin just seda, mida armastasin.
Ma olin õnnelik.
Ja kuigi ma ei taibanud veel seda, olin teel tippu.
4
Dondinho rääkis mulle alati, et jalgpallis edu saavutamiseks on anne tähtis – kuid mitte piisav. Tema enda lugu tõestas seda ilmekalt. Lisaks mainis ta alati, et peab olema ka õnne. Need sõnad kumisesid mul kõrvus, kui 1956. aasta keskpaiku üritasin välja nuputada, kuidas Santose eest platsile pääseda.
Oma esimesed mängud pidasin Santose noortemeeskonnas. Lõin nii mõnegi värava, piisavalt, et klubi veenda, et katseaeg oli edukalt läbitud, ning minuga pärisleping sõlmida – kuigi see polnud täiesti seaduslik, sest olin alles alaealine. Pärast veel paari noortekohtumist saabus lõpuks minu võimalus suures mängus. Või noh, peaaegu. Santose meeskonnal oli treeningmäng – „sõpruskohtumine”, nagu neid kutsuti – lähedases Cubatão linnas.