7. septembril 1956 – Brasiilia iseseisvuspäeval, selsamal päeval, mille järgi mu kodulinnaosa meeskond nime oli saanud – pääsesin Santose esindusmeeskonnas väljakule juba olulises mängus, Corinthiansi vastu. Tegu polnud küll hästituntud Corinthiansi meeskonnaga, vaid samanimelise väiksema klubiga Santo Andrést, ühest São Paulo tööstuslikust eeslinnast. Peaaegu kohe pärast seda, kui olin platsile saanud, lõi Pepe, üks Santose parimaid mängijaid, väravale. Väravavaht tõrjus, ning mul õnnestus tagasipõrkunud pall võrku saata – minu esimene värav elukutselise mängijana, esimene rohkem kui 1280 väravast, mille karjääri vältel lõin. Olin ülirõõmus ning jooksin mööda väljakut, ise heameelest rusikatega õhku tagudes. Kui mäng lõppes, tõusid Corinthiansi poolehoidjad püsti ja aplodeerisid meile. Ka mängijad olid väga sõbralikud ning tulid ja õnnitlesid mind.
See oli õnnestunud debüüt. Santose ajakirjandus hakkas klubilt avalikult nõudma, et ma rohkem mänguaega saaksin. Ka linna peal tundsid inimesed mu nüüd ära ja uurisid, millal hakkan sagedamini väljakule pääsema.
Ma olin valmis ootama. Olin Santoses alustanud armador’i, tagumise poolkaitsjana. Kuid nüüd kasutati mind peamiselt ründava poolkaitsjana – number kümne koha peal. Probleem oli siin selles, et Santosel oli juba kaks väga head ründavat poolkaitsjat – Del Vecchio ja Vasconcelos, sama mees, kes oli mulle esimesel päeval klubis käe ümber õlgade pannud ja mind nii soojalt tervitanud.
Oma perekonnaloo tõttu ei meeldi mulle üldse see, kuidas asjad lõpuks kujunesid. Kui Santos pidas ühel õhtupoolikul koduväljakul meistrivõistluste kohtumist São Paulo vastu, toimus Vasconcelosel kohutav kokkupõrge vastasmängijaga. Kui ta väljakul väänles, taipasime kõik, et asi on tõsine – ning oligi. Vasconcelos oli murdnud jalaluu.
Tema vigastus osutus aga minu jaoks soodsaks võimaluseks püsivalt platsile pääseda. Kui 1957. aasta alguses hooaeg taas algas ja Vasconcelos ikka veel täielikult paranenud polnud, võtsin tema koha väljakul sisse mina. Ma ei andnud seda tegelikult enam kunagi käest.
Kui ajakirjanikud aastaid hiljem Vasconceloselt uurisid, kuidas tema karjäär allamäge hakkas liikuma, oli ta oma vastuses tõeline härrasmees.
„Santose särk numbriga 10 kuulus kindlalt minule,” vastas ta, „kuni saabus keppjalgadega pisike mustanahaline poiss, kes läks ajalukku Peléna.”
5
Hüüdnime Pelé päritolu kohta on aastate jooksul olnud liikvel palju pööraseid teooriaid. Üks neist väidab, et see tuli gaelikeelsest sõnast jalgpalli kohta – mis on ju kena, kuid ei seleta, miks Baurúst pärit poissi peaks nii kutsutama. Samuti tähendab Pelé heebrea keeles „ime”, ent ka see hüpotees langeb samal põhjusel ära. Üks keerukamaid teooriaid on, et ükskord nägi Baurús rühm türgi kaupmehi mind sõpradega jalgpalli mängimas, ning et ma puudutasin tookord kogemata kätega palli. Selle peale ütlesid nad „Pé” – mis tähendab portugali keeles „jalg” – ja „le”, mis võib, aga samas ka ei pruugi, tähendada türgi keeles „loll”. Tegelikult pole sel teoorial tõega vähimatki pistmist, kuid uskuge või mitte, seda on mainitud minu kohta varem kirjutatud raamatutes, seetõttu ma lihtsalt toon selle siin ära, et näidata kogu segaduse ulatust, mis aastate vältel antud küsimuses valitsenud on.
Nii, aga kuidas siis lood päriselt on?
Tõde võib tegelikult pisikese pettumuse valmistada – keegi ei tea täpselt, kust Pelé tulnud on. Sest see hüüdnimi on täiesti sisutühi ega tähenda portugali keeles absoluutselt mitte midagi. Siiski ON üks teooria – selle autoriks on minu onu Jorge –, mis on ülejäänutest palju usutavam ning mis seostub nende omavaheliste tänavavuti lahingutega, mida kunagi Baurús pidasime.
Nagu olen juba rääkinud, mängisin tollal palju väravas, sest vastasel juhul, kui ma terve mängu ründajana tegutsesin, võitis meie meeskond liiga suurelt, ning vastastel kippus siis mängu vastu huvi kaduma. Neil ammustel aegadel oli Dondinho poolelukutselise meeskonna väravavahiks mees hüüdnimega Bilé. Niisiis, kui ma väravas mängisin, kommenteerisid ümbruskonna poisid: „Hei, ta arvab, et on Bilé!” „Vaadake, Bilé tõrjus jälle löögi!” Kuna me olime nii väikesed, siis väänasime seda nime ja moonutasime veidi täis- ja kaashäälikuid. Bilést sai Pelé. Ning peagi sai sellest hüüdnimi, mis hakkas minuga jalgpalliväljakutel kaasa käima.
Pisut vanemaks saades hakkasin seda neetud hüüdnime vihkama. Lõpuks oli see ju mõttetu sõna, mis ei tähendanud midagi. Pealegi olin äärmiselt uhke oma nime Edson üle, leides, et nii kuulsa leiutaja järgi nime saada on suur au. Asi läks isegi nii kaugele, et kaklesin poistega, kes mind Peléks kutsusid. Kui nad soovisid kasutada hüüdnime, siis polnud mul midagi Dico vastu, ning mõnda aega kutsuti mind jalgpalliväljakul Gasolinaks („bensiin”) – arvan, et minu kiiruse tõttu. Kuid mida ma ka ei teinud, Pelést lahti ma ei saanud.
Santosesse minnes aga miski muutus. Hakkasin hüüdnimesse Pelé suhtuma hoopis teisel moel.
Seda on keeruline seletada. Kuid üritan: kui mu karjäär hakkas hoogu sisse saama, hakkasin peaaegu mõtlema Pelést kui eraldiseisvast isikust. Edson oli vaene jõnglane Baurúst, Dondinho ja doña Celeste poeg; poiss, kes igatses meeleheitlikult oma pere ja kodu järele. Pelé oli aga tõusev täht, kellest veel teismelisena sai spordiikoon ning võib-olla isegi maailma kõige kuulsam sportlane. Edson oli sageli kinnine ja uje. Pelé pani aga publiku hulluma ja saatis kaamerasse säravaid naeratusi. Nad olid sama inimene, kuid esindasid kahte erinevat reaalsust – ühte, mis oli mulle tuttav, ning teist, mis oli uus, pidevalt muutuv ning mõnikord pisut hirmutav.
Kõlab pööraselt? Võib-olla tõesti. Arvestage aga, et olin Santose põhikoosseisu pääsedes napilt kuueteistkümneaastane. Äratasin kohe suurt tähelepanu – olin selsamal esimesel hooajal São Paulo osariigi liiga suurim väravakütt. See oli just sel ajal, 1950. aastate lõpus, kui Brasiilias hakkasid laiemalt levima raadio ja muu massimeedia. Esimest korda oli tekkinud popkultuur ning mind paisati selle keskmesse. Üleöö olin ümbritsetud ajakirjanike, fännide ning inimestega, kes kinnitasid, et soovivad olla mu sõbrad. Praeguseks on meie ühiskond kuulsustega harjunud ning selles osas isegi küüniliseks muutunud, kuid sel ajal polnud mitte keegi veel midagi taolist läbi teinud. Minusuguse poisi jaoks oli see küllalt suur koorem. Mitte väljakul – seal tulin ma alati toime –, kuid sellest eemal. Seega oli enda kuvand, mille omaks võtsin, omamoodi kaitsemehhanismiks, teatav barjäär minu ja maailma vahel. See võimaldas mul inimesena kahe jalaga maa peale jääda. Pelé olemasolu aitas Edsonil terve mõistuse säilitada.
Aastate vältel olen pannud inimesi kulme kergitama Pelést mõnikord kolmandas isikus rääkides. „Pelé lõi täna kaks väravat, kuid tundis end…” „Pelél on suur rõõm siin Berliinis viibida.” Sageli oli see tingitud vajadusest. Peléks olemises oli külgi, mida oli peaaegu võimatu mõista, isegi – või eriti – mul endal. Olla nii tohutu hulga armastuse objektiks on olnud tõeline au – kõikjalt maailmast mulle edastatud parimad soovid on pannud mind end alandlikuna tundma. Ajakirjanik Norman Cutler kirjutas kord: „Poole tunni jooksul külvatakse ta üle rohkemate auavaldustega, kui tavaline mängija neid kogu karjääri vältel teenib.” Ma ei suhtu sellesse kergemeelselt. Jumal õnnistas mind erakordse andega, ning olen alati tundnud, et minu püha kohus tema ees on olnud kasutada seda annet, et teha õnnelikuks nii palju inimesi kui võimalik. See on üks põhjus, miks ma siiani ei keeldu kunagi andmast autogrammi või laskmast end koos kellegagi pildistada.
Olen aastate jooksul kogenud hämmastavaid juhtumeid – juhtumeid, mis väljuvad sportlase ja fänni tavapäraste suhete raamidest. Olen näinud, kuidas täiskasvanud mehed mind nähes nutma purskuvad; suveniire jahtivad fännid on pärast otsustavaid mänge minult sõna otseses mõttes kõik riided seljast rebinud; mind on massina ümbritsenud kiljuvad ja nuuksuvad naised; väidetavalt olevat Aafrikas isegi ükskord kodusõjas vaherahu tehtud, et saaksin seal jalgpallikohtumises kaasa teha.
1970. aastatel New Yorgis elades külastasin sageli lastehaiglaid. Kui ma palatisse sisenesin, tõusid näiliselt