Mõistagi ei koosnenud mu elu ainult mängimisest ja logelemisest. Perekonna kasina majandusliku olukorra tõttu hakkasin osalise ajaga tööl käima juba seitsmeaastaselt. Onu Jorge laenas mulle veidi raha ning ostsin endale kingapuhastuskomplekti – karbikese, mille sees olid mõned harjad ning mille küljes oli nahkrihm, millega seda kaasas kanda. Harjutasin alguses pereliikmete ja sõprade kingade peal ning kui olin puhastusvõtted selgeks saanud, läksin raudteejaama ja hakkasin seal kingi läikima hõõruma. Järgnenud aastatel töötasin ka kingavabrikus. Lühikest aega viisin kaubitsejale müügiks meie naabruses elanud süürialanna valmistatud pastel’e – need on maitsvad õlis praetud brasiilia pirukad, mille täidiseks on tavaliselt hakkliha, juust või palmisüdamikud. Kaubitseja müüs pastel’id maha rongides, mis läbi meie linna sõitsid.
Selle kõigega ei teeninud just palju – Baurú oli vaene, nagu ka ülejäänud Brasiilia. Sageli tundus, et linnas on liiga palju kingapuhastajaid ja liiga vähe kingi. Kuid kogu raha, mis mul õnnestus teenida, andsin kohusetundlikult emale, kes selle eest meile süüa ostis. Parematel aegadel andis ta mulle mõned mündid, et saaksin pühapäeval päevasele kinoseansile minna.
Ning lisaks oli veel kool. Kardan, et siin polnud mu esitus võrreldav sellega, mida saatsin korda jalgpalliplatsil. Eelkõige just minu kirg jalgpalli vastu tegi minust keerulise ning tihti mässumeelse õpilase. Mõnikord kõndisin lihtsalt klassiruumist välja ja hakkasin hoovi peal kokkukägardatud paberilehega triblama. Õpetajad andsid endast siiski parima – nad üritasid mind distsiplineerida, pannes mu põlvitama kuivatatud ubadele ning toppides mu suu täis kokkukortsutatud paberit, et ma rääkida ei saaks. Üks õpetaja pani mu nurka seisma, käed väljasirutatud, umbes nagu Lunastaja Kristuse kujul Rios. Mäletan, et ükskord sattusin suurde pahandusse, kui roomasin õpetaja laua alla ning tema jalge vahelt ülespoole piilusin.
Aja jooksul lasin end koolil heidutada. Oli nii palju muud, mida teha, ning pean kahetsusega tunnistama, et minu kooliskäimine muutus juhuslikuks. Kahjuks oli see tollel ajal tüüpiline – 1940. aastate lõpus käis üldse koolis vaid iga kolmas Brasiilia laps. Ainult üks kuuest jõudis keskkooli. See polnud siiski eriline vabandus. Kahetsesin hiljem, et polnud koolis õpetatavale rohkem tähelepanu pööranud, ning nägin selle korvamiseks kõvasti vaeva.
Oli, mis oli, igatahes keskendasin suurema osa oma rohkest energiast jalgpallile. Väljakul ei pidanud me mõtlema vaesusele, vanematele ega ammutoimunud tragöödiatele. Jalgpalliplatsil polnud keegi rikas ega vaene; see oli koht, kus saime lihtsalt mängida. Veetsime päevi, rääkides jalgpallist, sisse hingates jalgpalli ja elades jalgpallis. Meil polnud aimugi, et jalgpallist saab peagi foon suurimale sündmusele, mis Brasiilias eales aset oli leidnud.
6
Nagu praegu, nii ei tekitanud ka tollal inimestes üle kogu maailma miski enam elevust kui jalgpalli MM. See turniir toob iga nelja aasta järel jalgpallist, vaatemängust ja pidustustest tulvil kuuks ajaks kokku inimesed kõige erinevamatest maadest. See on justkui hiiglaslik pidu, kuhu on kutsutud terve planeet. Viimased 56 aastat olen kohal olnud kõigil neil mängudel, kas siis mängija, kaasaelaja või jalgpalli kui spordiala ametliku „suursaadikuna”. Selle kogemuse põhjal võin julgelt öelda, et midagi paremat pole olemas. Ka olümpiamängud on loomulikult suurepärane üritus, kuid minu maitse jaoks toimub seal erinevatel spordialadel ühekorraga liigagi palju. MMil on ainult jalgpall – turniir, mis üha kogub ja kogub pinget, kuni vaimustava haripunktini, finaalmänguni, millel pühitsetakse sisse uued maailmavalitsejad.
Praeguseks on jalgpalli MM nii väljakujunenud institutsioon, et tundub, nagu toimuks see juba mäletamatutest aegadest saati. Kuid 1950. aastal, kui seda turniiri esimest korda Brasiilias peeti, oli MM alles küllaltki uus nähtus – ning selle jalgealune oli mõneti ebakindel. Esimene MM oli toimunud vaid 20 aasta eest − 1930. aastal. Selle ürituse otsustas korraldada maailma jalgpalli juhtorgani FIFA president prantslane Jules Rimet, et populaarsust koguv spordiala enam tähelepanu pälviks. Tema plaan oli tuua koondised kokku iga nelja aasta tagant, vaheldumisi suveolümpiamängudega – lootuses, et see tõstab rahvusmeeskondade mainet, ning ühtlasi aitab leida riikidevahelist kooskõla. Kahjuks mängisid tookord vaid meeskonnad – möödus veel mitu aastakümmet, enne kui suure hilinemisega tuldi lõpuks ometi mõttele korraldada MM ka naiskondadele.
Esimestel MMidel osalesid ennast juba tõestanud jalgpalli suurvõimude, nagu Brasiilia ja Itaalia koondise, kõrval meeskonnad nii erinevatest riikidest, nagu Kuuba, Rumeenia ja Hollandi Ida-India (praegune Indoneesia). MM kogus üha prestiiži ja pealtvaatajaskonda, ning 1938. aastal peeti Prantsusmaal toimunud turniiri mängud juba suurtel staadionidel ja neid jälgisid kümned tuhanded huvilised. Seda 1938. aasta MMi varjutas aga ka mitu kurjakuulutavat seika – nagu Austria meeskonna sunnitud loobumine viimasel hetkel, kuna kolm kuud varem oli Saksamaa nende riigi alla neelanud. Mitu Austria paremat mängijat võeti Saksamaa koondisse, ent see langes Pariisis vaenulikult meelestatud ja pudeleid loopiva publiku ees turniirilt välja juba avaringis. Kahjuks polnud see viimane kord, kui jalgpalliväljakul toimuvasse sekkus poliitika.
Kui aasta hiljem puhkes Teine maailmasõda, peatus mõneks ajaks MM-turniiride – nagu ka väga paljude teiste ürituste – korraldamine. Sõda lõppes 1945. aastal, kuid suurem osa Euroopast oli sõjast purustatud ning keskendus oma linnade ja tehaste uuesti ülesehitamisele. Möödus veel aastaid, enne kui peeti taas võimalikuks ülemaailmse jalgpalliturniiri organiseerimist. 1950. aastaks tundus viimaks, et MM võiks jälle toimuda, kuid korraldajatel oli selle pidamiseks vaja sõjast puutumata jäänud riiki, mis suudaks ehitada staadione ja muid ürituseks vajalikke rajatisi. Siinkohal astuski mängu Brasiilia.
Isegi pärast seda, kui Brasiilia nõustus 1950. aasta MMi läbi viima, puudusid mitmel riigil ikka veel rahalised võimalused, et oma meeskonda Lõuna-Ameerikasse lähetada. Sel ajal polnud reaktiivlennukiga reisimine veel üldlevinud, ning Euroopast Brasiiliasse jõudmiseks võis kuluda 30 tundi, lisaks tuli teha vahemaandumised näiteks Roheneemesaartel ja Brasiilia kirderannikul Recifes. Endiselt liitlaste poolt okupatsioonitsoonideks jagatud Saksamaal osaleda ei lubatud. Sama kehtis Jaapani kohta. Viimasel hetkel loobusid Šotimaa ja Türgi. Lõpuks osales Euroopast, mis oli Lõuna-Ameerika kõrval maailmas teine jalgpallikants, vaid kuus riiki. Sellest oli kahju, ent Brasiiliale see sobis! Me ootasime ikka veel oma esimest MM-tiitlit ning leidsime, et oleks pidanud selle juba ammu saama. Kuidas me võiksime mitte võita vaid väheste konkurentidega turniiri, mis peetakse meie kodupinnal?
Baurús, nagu mujalgi Brasiilias, tabas meid kõiki jalgpallipalavik – isegi mitte niivõrd MMi enese tõttu, vaid seepärast, et olime täiesti kindlad, et meid kroonitakse maailmameistriteks. Olin vaid üheksaaastane, ent igatahes piisavalt vana, et sellest haaratud olla. Mäletan isa üha uuesti enesekindlalt kordamas: „Me võidame MMi!”, kui õhtuti raadiost turniiriettevalmistuste kohta uudiseid kuulasime. „Me tuleme maailmameistriks, Dico!”
Minu sõbrad rääkisid muudkui võiduparaadidest ning arutasid, kellel neist võiks õnnestuda MMi karikat oma silmaga näha. Mängisime omavahel tänavajalgpalli ning samal ajal kujutasime ette, et oleme maailmameistrid. Tegelikult oli täitsa hämmastav, et ükskõik kuhu ma ka ei läinud, ei leidnud ma kedagi, kes oleks isegi kaalunud võimalust, et Brasiilia ei võida seda turniiri.
7
Brasiiliasse oli jõudnud värske energiapuhang ning seda tunnetasid kõik. Isegi kõrvalistes kohtades