„Minu kaastunne; te kõik saite lüüa.”
See vallandas nördimushüüded ja oiged. Üks mängijatest, Eusebio Tejera, kelle emotsionaalsus oli hästi teada, tõusis püsti ja virutas rusikaga vastu seina.
„Ei, ei, ei! Nad ei ole maailmameistrid!” kriiskas ta. „Me veel vaatame, kes tuleb maailmameistriks!”
Ühe teise allika järgi viis Uruguay meeskonna kapten Obdulio Varela seejärel need ajalehed hotellis mängijate pesuruumi. Ta laotas lehed põrandale laiali, ning mehed urineerisid Brasiilia mängijate fotodele.
Kui Uruguay mängijad mõne tunni pärast Maracanãl väljakule joostes veel ka pisut närvilisust tundsid, hajus see, kui esimene poolaeg väravateta lõppes. Tunne, et Brasiilia on võitmatu, oli lõplikult kadunud. Isegi kui meie teise poolaja alguses värava lõime, tõstis see vaid uruguaylaste võitlustahet. Obdulio haaras väravavõrgust palli ja karjus minut aega kõigi – kohtuniku, publiku – peale. Seda tehes ei lasknud ta palli käest. Kui Obdulio nahkkera murule tagasi asetas, lubades mängul sellega jätkuda, karjus ta oma meeskonnakaaslastele:
„Me võidame selle mängu, või nad tapavad meid!”
Noh, see oli pisut üle pakutud, kuid ta polnud tol päeval ainus inimene Brasiilia pinnal, kes liialdas. Ülejäänud Uruguay meeskond vastaski kiirusega, mida Obdulio lootis, ning varsti tuli viigivärav. Pärast seda oli mängu võti Alcides Ghiggia, suurepärase paremääre käes, kes umbes kümme minutit enne kohtumise lõppu leidis end peaaegu üksi Brasiilia värava lähedalt.
13
Raadioreportaaž ütles kõik ära:
„Ghiggia annab palli tagasi… Julio Perez söödab selle jälle paremäärele… Ghiggia sööstab värava poole… ja lööb peale. See on värav. Uruguay värav! Ghiggia! Uruguay teine värav! Uruguay juhib mängu 2:1… Kolmkümmend kolm minutit teisest poolajast mängitud…”
14
Võib-olla lähenevat kaotust tunnetades, võib-olla ärakohutatuna meie elutoas valitsevast vaikusest või lihtsalt sellepärast, et olin vaid laps, läksin sõpradega välja mängima juba enne, kui Uruguay selle teise värava lõi. Toksisime loiult palli ja rõõmustasime mõne löödud värava üle. Kuid saime aru, et toas ei lähe asjad sugugi hästi.
Veidi aja pärast hakkasid mu isa sõbrad aegamisi majast välja venima, jalgu järele vedades, nägudel ahastus. Sel hetkel ma mõistagi juba teadsin. Panin palli maha, hingasin sügavalt sisse, ja läksin tagasi tuppa.
Dondinho seisis seljaga minu poole, põrnitsedes aknast välja.
„Isa?”
Ta pööras end ringi – mööda tema põski voolasid pisarad.
Olin rabatud. Ma polnud oma isa kunagi varem nutmas näinud.
„Brasiilia kaotas,” krooksatas ta kähedalt, justkui vaevu suutes sõnu kuuldavale tuua. „Brasiilia kaotas.”
15
„Oma elu jooksul pole ma enam kunagi näinud nii löödud inimesi, nagu olid brasiillased pärast seda kaotust,” meenutas võiduvärava löönud Alcides Ghiggia aastaid hiljem. Juba väiksema empaatiaga lisas ta: „Ajaloo vältel on vaid kolm inimest suutnud Maracanã ainsa liigutusega vaigistada – paavst, Frank Sinatra ja mina.”
Lõpuvile kõlades hakkasid tuhanded inimesed tribüünidel nutma. Ainult jumal teab, kui paljud järgisid nende eeskuju üle kogu Brasiilia. Meeleolu oli nii sünge, et kui uruguaylased ootasid Jules Rimet’, FIFA presidendi ja jalgpalli MMile alusepanija väljakuletulekut, et tema käest vastu võtta auga välja teenitud võidukarikas, soovisid mõned neist lihtsalt riietusruumi põgeneda. „Nutsin kõvemini kui brasiillased,” rääkis Schiaffino, kes oli löönud Uruguay esimese värava, „sest nägin, kuidas nad kannatavad.”
Maracanã ümber panid vihased rahvahulgad tule otsa ajalehevirnadele – sealhulgas eeldatavasti ka nendele numbritele, mis olid Brasiilia enneaegselt maailmameistriks kuulutanud. Staadion maha ei põlenud, kuid kuju, mille linnapea oli iseendast lasknud paigaldada staadioniuste ette, lükati pikali, ning selle mahalöödud pea visati lähedalasuvasse Maracanã jõkke. Mõne tunni pärast astusid staadionilt sihitult välja Brasiilia koondise juhmistunud mängijad. Paljud neist tuikusid ümbruskonna baaridesse, mõned jäid sinna mitmeks päevaks. Brasiilia ainsa värava autori Friaça tundis ära rühm fänne, kes hakkas hüüdma võiduka Uruguay meeskonna mängijate nimesid: „Obdulio!” „Ghiggia!” Friaça rääkis: „Mõistsin, et need hüüded hakkavad mind jälitama kogu mu ülejäänud elu.”
Ja tõepoolest, järgnevatel nädalatel ja kuudel muutus kurvastus vaid ägedamaks. Kui ülesköetud ootused olid enne mängu olnud tugevad, siis lein ja enesessesüüvimine pärast mängu olid veelgi tugevamad. See oli nagu sõja lõpp, mille Brasiilia oli kaotanud, ja hulk inimesi langenud. Kaotust ei kirjutatud üheteistkümne väljakul viibinud mängija vigade, vaid kogu riigi nõrkuste arvele, tõendusena, et Brasiilia on määratud igavesele mahajäämusele ja arengupeetusele. Hakati torisema, et Brasiilia ei tule kunagi maailmameistriks ega suuda kunagi maailma juhtivate riikidega milleski võistelda.
Selle seisukoha võtsid omaks isegi mõned väga tõsiseltvõetavad inimesed. Tuntud antropoloog Roberto DaMatta ütles, et see kaotus oli võib-olla suurim tragöödia Brasiilia lähiajaloos, sest see veenis kõiki, et oleme hädavareste rahvus. Veel hullem, kaotus tuli täpselt sel hetkel, kui meie maa oli hakanud unistama millegi saavutamisest, seda nii spordis kui ülemaailmse maine seisukohast – olime riskinud, sirutanud kaelad välja, ning kõik oli läinud kohutavalt viltu. Möödus aastaid, enne kui meie rahvuslik eneseaustus taastus. „Igal riigil on oma parandamatu rahvuslik katastroof, umbes nagu Hiroshima,” kirjutas Brasiilia spordiajakirjanik Nelson Rodrigues. „Meie katastroof, meie Hiroshima, oli kaotus Uruguayle 1950. aastal.” Teine ajakirjanik, Roberto Muylaert, võrdles teralist mustvalget filmilõiku Ghiggia võiduväravast kaadritega president John F. Kennedy mõrvamisest, öeldes, et neis mõlemas on „samasugune pinge… samasugune liikumine ja rütm… samasugune halastamatu trajektoori täpsus.”
Mitut mängijat Brasiilia 1950. aasta MM-koondisest ootas ees edukas klubikarjäär. Kuid kurbusega tuleb öelda, et mitte ükski neist ei tulnud kunagi maailmameistriks. Mõned mõtlesid veel oma surivoodil selle käestlastud võimaluse peale. Zizinho, minu lemmikmängija sellest meeskonnast, rääkis, et hoidis MMi hõbemedalit peidetuna ühe auhinnakasti nurka, lastes sellel mustaks tuhmuda. „Ma ei puhasta seda,” tunnistas ta aastaid hiljem. „Brasiilias on teine koht väärtusetu. Parem on kaotada enne finaali.” Ent isegi, kui ta oleks püüdnud unustada, poleks inimesed seda lasknud. Veel aastakümneid oli Zizinho sunnitud igal 16. juulil telefonitoru hargilt maha tõstma. „Vastasel juhul heliseb see päev otsa,” nurises ta, „inimesed üle kogu Brasiilia küsivad, miks me maailmameistritiitlist ilma jäime.”
See kõik kõlas üsna karmilt, kuid oli üks kategooria mängijaid, kes sai tunda rohkem valu, kui teised – mustanahalised. Tunnustatud ajakirjanik Mário Filho kirjutas oma kuulsas raamatus „Neeger Brasiilia jalgpallis” (El negro en el fútbol brasileño) , et paljud brasiillased süüdistasid kaotuses riigi „rassilist alaväärsust” – et mustanahaline rahvus mustanahaliste mängijatega pidigi ebaõnnestuma. See oli mõistagi juba vana ja tülgastav teooria, kuid asja tegi hullemaks tõsiasi – kokkusattumus –, et kaks Brasiilia koondise kõige „mustemat” mängijat olid mõlemad seotud Uruguay löödud väravatega. Bigodet, kaitsjat, kellele oli usaldatud Schiaffino katmine esimese värava toonud olukorras, mõnitati veel aastaid hiljem kui „argpüksi”. Temast sai erak, kes ei soovinud enam suhelda sõpradega 1950. aasta MM-koondisest kartuses, et keegi võib seda mängu mainida. Ning väravavaht Barbosa… tont võtaks, tema pidi taluma kõige hullemat.
Kohtusin Barbosaga hilisematel aastatel korduvalt. Ta elas Rios ning mängis klubimeeskondade eest kuni 1962. aastani, lõpetades mängimise soliidses vanuses neljakümne ühe aastasena, olles saavutanud karjääri jooksul palju võitusid. Kuid hoolimata kõigist pingutustest ei pääsenud