Kui Brasiilia meeskond väljakule jooksis, nägid mängijad rõõmuga, et Maracanã on rahvast pilgeni täis – hinnanguliselt umbes kakssada tuhat inimest, mis on tänini kõigi aegade suurim jalgpallipublik ühel mängul. Enne kohtumise algust kingiti mängijatele kuldkäekellad graveeringuga: MAAILMAMEISTRITELE. Ning siis, juhuks, kui keegi veel asjast aru polnud saanud, pöördus meeskonna, publiku ja kogu rahva poole Rio de Janeiro osariigi kuberner:
„Teie, brasiillased, keda ma pean selle turniiri võitjateks… Teie, mängijad, keda vähem kui mõne tunni pärast tervitavad hõisates miljonid kaasmaalased… Teile ei leidu siin maailmas vastaseid… Teie, kes te olete kõigist oma vastastest nii palju üle… Teie, keda ma juba tervitan kui võitjaid!”
Keset kogu seda ülistuskoori oli vaid üks hääl, mis manitses ettevaatusele. Kuid see tuli üsna murettekitavast allikast.
„See pole näidismatš. See on mäng nagu iga teinegi, ainult raskem,” kõneles päev enne mängu ajakirjanikele Brasiilia peatreener Flávio Costa. „Kardan, et minu mängijad lähevad väljakule nii, nagu nende särkidele oleks juba õmmeldud maailmameistrikarikad.”
9
See kõik paneb küsima: Pagan küll, Brasiilia, millest selline ülespuhutud meediakära?
Kas me olime naiivsed? Rumalad?
Või oli tegu hoopis millegi muuga?
Üks, mille aastate jooksul selgeks olen saanud – mõnikord valusate kogemustega – on, et jalgpalliplatsil aset leidev ei jutusta peaaegu kunagi kogu tõde. See pole nii ainult Brasiilias, vaid kõikjal üle maailma. Saamaks aru, mis tegelikult toimub, tuleb alati vaadata väljaku piirjoontest väljapoole – mängijate elu, meeskondade probleeme, ning väga sageli ka riigi poliitilist olukorda.
1950. aasta MMil oli eriti ilmekalt näha, et sport oli ainult asja üks külg. Esimest, kuid kindlasti mitte viimast korda nägid Brasiilia poliitikud turniiris hiilgavat võimalust oma riigi – ning samuti nende endi – maine tõstmiseks. Tol ajal suhtusid Euroopas ja USAs paljud inimesed ikka veel Brasiiliasse kui troopilisse kolkasse, banaanivabariiki, kus möllavad sellised haigused, nagu koolera ja düsenteeria, ning kus elavad põhiliselt indiaanlased ja kirjaoskamatud endised orjad. Kui see kõlab karmilt või poliitiliselt ebakorrektselt… siis seetõttu, et seda see oligi. Kuid seda seisukohta väljendasid isegi paljud Brasiilia ametiisikud, sealhulgas Rio linnapea, kes kuulutas, et MM on soodne võimalus näidata maailmale, et me pole „metslased”, ning et Brasiilia suudab võistelda rikaste riikidega – ja neid võita.
See oli äärmiselt ühekülgne vaatenurk Brasiiliale, mis oli tegelikult juba aastasadu lummanud välismaalasi paljude meeldivate omadustega. Tegelikult on isegi meie iseseisvumise lugu seotud langemisega Brasiilia võlude kütkesse. Erinevalt enamusest Ladina-Ameerikast ei koloniseerinud Brasiiliat hispaanlased, vaid portugallased. 1808. aastal lahkus sissetungiva Napoleoni armee eest põgenev Portugali kuninglik perekond Lissabonist ja kolis õukonna ümber Rio de Janeirosse – ning sai sellega esimeseks Euroopa kuninglikuks pereks ajaloos, kes tõstis oma jala koloonia pinnale, rääkimata sinna ümberasumisest. Loo ilmekas külg on aga, et osa kuninglikust perekonnast – sealhulgas printsregendi poeg Pedro I – otsustas Brasiiliasse jääda isegi pärast seda, kui Napoleoni armee oli purustatud ega kujutanud endast enam ohtu.
Miks? Aga, vaadake – olen viibinud Lissabonis palju kordi, ning see on väga tore linn. Ent Rios on imepeenike rannaliiv, kuusirbikujulised lahesopid, lopsakad rohelised mäenõlvad ning kaunid, erisugused ja äärmiselt külalislahked inimesed. Pedro I võis igal hommikul väljuda oma paleest ning jalutada mööda datlipalmidega (täpsemalt Aleksandra punadatlipalmidega – toim) ääristatud lühikest tänavat Flamengo lahe äärde ja seal end merevette kasta, imetledes kogu selle aja vaadet Pão de Açúcari mäele. Ning kui ülejäänud kuninglik perekond saatis 1822. aastal Pedro I-le kirja, kus tal kästi tagasi Portugali pöörduda, käitus Pedro I igati mõistlikult – ja saatis nad põrgusse. „Fico!” teatas ta. „Ma jään siia!” Nii lihtsalt, ilma igasuguse verevalamiseta, saigi alguse iseseisev Brasiilia riik. Oli 7. september, seesama päev, mille järgi sai nime minu esimene jalgpallimeeskond – ning seda teatakse siiani kui „Fico” päeva.
See on kena lugu, ning vastab pealegi tõele – selleks, et Brasiilia võlusid nautida, ei pidanud sugugi kuningas olema. Peale Pedro I saabus siia miljoneid sisserändajaid kõikjalt maailmast, ka nemad sattusid siinsetest inimestest ja võimalustest vaimustusse, ning otsustasid jääda. Ent Pedro I lugu heidab ka valgust sellele, miks meie valitsusametnikud 1950. aastal nii närvilised olid – iseseisvumisest oli möödunud juba rohkem kui sajand, kuid Brasiilia poliitikas valitses endiselt paras segadus. Alates „Ficost” oli Brasiilia paisatud ühest kriisist teise, riiki ründasid vahetpidamata revolutsioonid, riigipöörded ja regionaalsed ülestõusud. Vaid kaks aastakümmet tagasi oli São Paulo osariik tõstnud ebaõnnestunult mässu Rios asuva valitsuse vastu. Teises maailmasõjas võitlesid Brasiilia sõdurid vapralt liitlaste poolel – demokraatia poolel –, et siis kodus valitseva diktatuuri võimu alla tagasi pöörduda. Hetkel, kui MM algas, oli Brasiilia tegemas kukesamme progressi suunas, kuid riigi koht kaasaegses maailmas oli endiselt täiesti ebaselge. „Brasiilia oli kuulsusetu riik, värskelt diktatuurist vabanenud, ent sattunud Dutra valitsuse all seisakuperioodi,” kirjutas Pedro Perdigão oma raamatus 1950. aasta MMi kohta. Teisisõnu – meie poliitikud tundsid, ning seda eriti 1950. aastal, et neil on midagi tõestada. Ning nad arvestasid, et seda aitab neil teha jalgpall.
1950. aastal terendas kõige kohal veel üks oluline probleem. See oli taas üks osake ajaloost, ning selline, millel oli eriline tähendus Nascimento pere jaoks.
Aastate jooksul ajakirjanike tehtud uuringute põhjal arvame, et meie esivanemad tulid algselt tänapäeva Nigeeria või Angola aladelt. Nascimento nimi pärineb tõenäoliselt ühelt Kirde-Brasiilia rantšoomanike perekonnalt. Meie esivanemateks oli tervelt 5,8 miljonit orja, kes aastate vältel Brasiiliasse toodi. Seda on mõne hinnangu kohaselt kakskümmend korda nii palju, kui orje USAsse saabus. Ühel ajahetkel oli Brasiilias orje arvatavasti isegi rohkem kui vabu inimesi! Brasiilia oli ühtlasi ka üks viimaseid riike maailmas, mis orjapidamise keelustas, alles 1888. aastal – rohkem kui kakskümmend aastat pärast USA Kodusõja lõppu.
Orjus on teisisõnu olnud äärmiselt oluline osa meie kodumaa ajaloost. Tuntud sotsioloog Fernando Henrique Cardoso, kellest sai 1990. aastatel Brasiilia president (ning mõneks aastaks ühtlasi minu ülemus!), nimetas seda kord „Brasiilias valitseva ebavõrdsuse algpõhjuseks”. On küll tõsi, et meil pole kunagi sisse viidud rassilist segregatsiooni, nagu tehti USAs – osaliselt seetõttu, et aastate vältel on Brasiilias olnud väga palju, kuidas nüüd öeldagi, segunemist. Selle tagajärjel tabaks igaühte, kes üritaks hakata otsustama, kes on valge ja kes must, paras peavalu. Samuti on meil olnud vähe vägivalda „mustade” ja „valgete” vahel. Sageli armastati öelda, eriti tollal, kui mina 1950. aastatel üles kasvasin, et Brasiilias valitseb „rassiline demokraatia”. Sports Illustrated kirjutas kord, et mina elasin „õnnekombel ühes vähestest kohtadest maailmas, kus nahavärvil puudus mõju inimeste elule”.
See oli aga vaid poolenisti tõsi. Vabaks lastud orjadel ja nende järeltulijatel oli Brasiilias elu raskem kui enamusel teistel inimestel. Kuigi ametlikku diskrimineerimist polnud, puudus mustanahalistel brasiillastel tegelikus elus sageli ligipääs haridusele, arstiabile ja paljule muule, mis oleks aidanud elus edasi jõuda. Kui mõtlen vaesusele, milles ma üles kasvasin, ning vaesusele, mida mu vanemad lastena kogesid, siis arvan, et selles pidi olema osa meie riigi ajalool, kuigi alati pole selge, kuidas täpselt. Orjus polnud meie perekonna jaoks sugugi kauge või abstraktne mõiste – minu vanaema doña Ambrosina, kes elas meie juures, oli orjade tütar. Meie perekond oli uhke edusammude üle, mida olime teinud, ning mina olin – ja olen – väga uhke,