Selgitasin talle, et kui teda ei ähvarda Pariisis mingi oht, siis mind küll, sest mind tuntakse varem või hiljem ära ja pealegi võin siin uuesti sattuda õnnetusse, mis mulle kord juba on osaks saanud. Ta andis mõista, et tal oleks kahju Pariisist lahkuda. Kartsin teda nii väga kurvastada, et olin tema meeleheaks valmis kõigega riskima. Jõudsime siiski mõistlikule kokkuleppele, et tuleb üürida maja kusagil Pariisi lähistel, kust oleks soovi või vajaduse korral hõlpus linna pääseda. Valisime Chaillot’15, mis pole kuigi kaugel. Manon läks kohe koju, mina sõitsin Tuileries’ aia väikese värava juurde, et teda seal oodata.
Ta tuli tunni aja pärast üüritõllas, kaasas teenijatüdruk ja mõned kohvrid, mis sisaldasid rõivaid ja muud temale kuuluvat väärtuslikku.
Sõitsime viivitamatult Chaillot’sse. Esimese Öö veetsime võõrastemajas, et seejärel maja või vähemalt mugav korter osta. Juba järgmisel päeval leidsime peavarju, mis meile sobis.
Esialgu näis, et mu õnne ei varjuta miski. Manon oli õrnus ja lahkus ise. Tal jätkus mulle nii hõrke tähelepanuavaldusi, et ma tundsin kõik oma piinad küllaga hüvitatud olevat. Kuna meil mõlemal oh nüüd veidi elukogemusi, kaalusime läbi oma varandusliku olukorra. Meie kuuekümnest tuhandest frangist koosnev rikkus ei olnud sugugi küllaldane, et sellega elu lõpuni läbi ajada. Pealegi ei soovinud me oma kulutusi eriti piirata. Säästlikkus ei olnud Manoni ega minu tugev külg. Tegin talle järgmise ettepaneku:
“Kuuekümnest tuhandest frangist võib meile jätkuda kümneks aastaks. Kui Chaillofsse jääme, peaks kahest tuhandest eküüst16 aastas meile piisama. Elame siin lahedalt, ent lihtsalt. Ainukesed kulutused oleksid tõlla ülalpidamine ja teatrietendused. Peame sisse seadma mingi korra. Teile meeldib ooper. Seal käime kaks korda nädalas. Mis puutub mängu, siis piirame end nii, et meie kaotused ei ületaks kunagi kahte pistooli. Kümne aasta jooksul toimub mu perekonnas kindlasti mingeid muudatusi; mu isa on küllalt vana, ta võib surra. Ma saan varandust ja meil ei ole enam rahamuresid.”
See plaan poleks olnud sugugi halb, kui meil oleks jätkunud arukust seda täide viia. Ent meie otsused pidasid vastu ainult ühe kuu. Manon oli arust ära meelelahutuste, mina tema pärast. Igal sammul tekkis meil uusi põhjusi kulutusteks. Ja selle asemel, et tema mõnikord ohtralt raisatud raha taga kahetseda, olin vahel ise esimene muretsema kõike, mis talle minu meelest võis meeldida. Isegi meie elamine Chaillot’s hakkas teda tasapisi tüütama.
Lähenes talv, kõik pöördusid linna tagasi ja küla jäi tühjaks. Manon tegi mulle ettepaneku Pariisis uuesti maja soetada. Ma ei olnud sellega sugugi nõus; et talle vastu tulla, ütlesin, et võiksime linnas üürida möbleeritud korteri, kus saaksime ööbida, kui koosviibimised, kuhu me mitu korda nädalas sõitsime, väga hilja peale jäävad – just hilise kojutuleku ebamugavused olid ettekäändeks, miks ta Chaillot’st lahkuda tahtis. Niiviisi tekkis meile kaks eluaset, üks Pariisis, teine maal. See muutus tõi meie asjusse peagi suure segaduse ja oli põhjuseks kahele sündmusele, mis meid hukutasid.
Manonil oli vend, kes teenis kaardiväes. Õnnetuseks elas ta Pariisis meiega samal tänaval. Nähes ühel hommikul läbi akna Manoni, tundis ta õe ära ja ruttas kohe meie poole. See oli jõhker ja autu mees. Ta tormas majja kohutavalt vandudes, ja kuna ta oma õe seiklustest üht-teist teadis, külvas ta Manoni üle solvangute ja sõimuga.
Olin just hetk tagasi väljunud, kahtlemata nii kaardiväelase kui ka minu enda õnneks, sest ma poleks mingil juhul auhaavamist välja kannatanud. Jõudsin koju alles pärast tema lahkumist. Manoni kurva ilme järgi otsustasin, et on juhtunud midagi erakorralist. Ta rääkis äsja läbi elatud vahejuhtumist ja venna tooreist ähvardusist. Ärritusin nii, et oleksin jalamaid kätte maksma tõtanud, kui Manon poleks mind pisarsilmi tagasi hoidnud.
Sellal kui me Manoniga juhtumist kõnelesime, tuli kaardiväelane uuesti, ilma et oleks lasknud enesest ette teatada. Oleksin ma teadnud, kellega mul tegemist on, poleks ma teda nii viisakalt vastu võtnud. Meid lahkelt tervitanud, ruttas kaardiväelane Manonile ütlema, et tuli oma ägeduse pärast vabandust paluma; ta oli arvanud, et Manon elab ulaelu ja et see olevatki ta viha vallandanud; aga et pärast seda, kui ta oli ühelt meie teenijalt minu kohta teateid pärinud, olevat ta nii soodsaid asju kuulnud, et soovib nüüd meiega rahus ja sõpruses elada.
Kuigi selline teenijalt saadud teave oli mõnevõrra kummaline ja solvav, võtsin komplimendi viisakalt vastu. Arvasin, et teen nii Manonile heameelt. Manon näis kaardiväelase leppimissoovi üle väga rõõmustavat. Palusime ta endaga koos lõunat sööma.
Mõne hetke pärast muutus kaardiväelane nii pealetükkivaks, et tahtis ilmtingimata meiega kaasa tulla, kui kuulis, et läheme Chaillot’sse tagasi. Tuli talle tõllas ruumi teha. Nii sattusime tema mõjuvõimu alla. Varsti harjus ta meil nii meelsasti käima, et hakkas meie maja lausa omaks pidama ja sai mingil määral kõige meile kuuluva peremeheks. Ta kutsus mind vennnaks ja tavatses vennaliku sundimatuse sildi all tuua meie Chaillot’ majja kõiki oma sõpru ning kostitada neid meie kulul. Ta pani end meie arvel toredasti riidesse ja lasi isegi kõik oma võlad kinni maksta. Et Manoni mitte pahandada, sulgesin selle hirmuvalitseja suhtes silmad ja tegin näo, nagu ei märkaks, kuidas kaardiväelane Manonilt aeg-ajalt suuri rahasummasid sai. Tõsi küll, hasartmängijana maksis ta, kui õnne oli, osa ausalt tagasi; ent meie varandus oli selleks liiga kasin, et nii suurtele kulutustele kaua vastu pidada. Et neist tüütuist asjust lahti saada, olin just valmis temaga tõsiselt kõnelema, kui saatuslik juhus mind sellest vaevast vabastas, tuues meile selle asemel kaela hoopis hullema õnnetuse, mille tõttu täiesti rahata jäime.
Olime jälle kord Pariisis ööbinud, mida üsna sageli ette tuli. Teenijanna, kes neil puhkudel üksi Chaillot’sse jäi, tuli hommikul mulle teatama, et majas olla öösel tuli lahti läinud, mille kustutamine suurt vaeva olla nõudnud. Küsisin, kas meie asjad ka kannatada said. Ta vastas, et arvukate võõraste tõttu, kes kõik olid appi rutanud, oli seal olnud nii suur segadus, et ta ei oskavat midagi öelda. Kartsin meie raha pärast, mis ühte väiksesse laekasse oli jäänud. Kiirustasin Chaillot’sse, ent mu rutt oli asjatu – laegast polnud enam.
Sain siis tunda, et raha võib kallis olla ka inimesele, kes pole ihnur. Kaotus tabas mind nii valusasti, et kartsin mõistust kaotada. Sain kohe aru, mis uued hädad mind ees ootavad. Vaesus oli neist kõige väiksem. Ma tundsin Manoni: olin juba liiga hästi näinud, et olgu ta heal elujärjel olles nii truu ja kiindunud kui tahes, ei saa viletsuses tema peale sugugi loota. Küllus ja lõbud olid talle selleks liiga kallid, et neid minu pärast ohvriks tuua. “Ma jään temast ilma!” ahastasin. “Õnnetu ševaljee, jälle kaotad sa kõik, mis sulle kallis!” See mõte paiskas mu nii kohutavasse meeleheitesse, et kaalusin mõne hetke, kas mitte poleks õigem surma minnes kõik oma kannatused lõpetada.
Säilitasin siiski nii palju meelekindlust, et märkasin enne järele uurida, kas mulle mingit pääseteed pole jäänud. Taevas saatis mulle mõtte, mis minus lootusesädeme äratas: taipasin, et mul pole raske meie kaotust Manoni eest varjata ja et leidlikkuse või mõne õnneliku juhuse läbi võiksin üsna ausal viisil ta ülalpidamise eest hoolitseda, nii et ta millestki puudust ei tunneks.
“Arvestuste järgi oleks meile piisanud kahekümnest tuhandest eküüst,” lohutasin end. “Oletame, et need kümme aastat on möödas ja et mu perekonnas pole loodetud muutusi toimunud. Mis ma siis teeksin? Ei kujuta küll hästi ette, aga mis mul takistab seda, mis ma teeksin siis, tegemast täna? Kui palju on Pariisis inimesi, kel pole minu mõistust ega ka mu loomupäraseid eeldusi ja kes sellele vaatamata peavad ülalpidamist teenima nende vaimuannetega, mis neil on!”
“Kas pole Looja maailma asju siiski hästi korraldanud?” jätkasin erinevate elunähtuste üle mõtiskledes. “Enamik suursuguseid ja rikkaid on rumalad. See