Otsustasin võimaluse korral isaga lepitust otsida. Mu armsam oli nii kena ja ma ei kahelnud hetkegi, et ta meeldiks isale, kui mul vaid õnnestuks talle Manoni tarkust ja väärtusi tutvustada. Ühesõnaga, hellitasin lootust, et saan isalt loa abiellumiseks, kuna sellest pettekujutelmast, et võin Manoni naida ilma isa nõusolekuta, olin ma vabanenud. Teatasin Manonile oma kavatsusest ja seletasin, et peale armastuse ja kohusetunde on põhjus mingil määral ka rahapuuduses, sest meie varu oli väga kokku kuivanud ning ma hakkasin aru saama, et see polnud ammendamatu.
Manon kuulas mind väga jahedalt. Et vastuväited, mis ta esitas, näisid tulenevat ta hellusest minu vastu ja hirmust mind kaotada, kui isa meie pelgupaiga teada saab ja meie plaaniga kaasa ei tule, siis ei olnud mul vähimatki aimu halastamatust hoobist, mis mind ees ootas. Rahapuuduse kohta seletas Manon, et meil veel on, millest paar nädalat elada, ja et hiljem võiks ta maale mõnele temasse hästi suhtuvale sugulasele kirjutada ja sel moel lisa hankida. Ta mahendas oma vastuväiteid nii õrnade ja kirglike hellitustega, et mina, kes ma vaid temale elasin ja kel polnud ta armastuse suhtes vähimatki kahtlust, kiitsin kõik ta vastused ja otsused heaks.
Olin meie raha kasutamise ja igapäevaste arvete maksmise tema hooleks jätnud. Peagi märkasin, et me laud oli paremini kaetud ja et ta oli endale üht-teist hinnalist muretsenud. Kuna ma teadsin, et meile oli jäänud vaevalt kaksteist või viisteist pistooli, avaldasin ma meie jõukuse silmanähtava kasvu üle imestust.
Ta naeris ja palus mind mitte muretseda.
“Ma ju lubasin, et leian midagi,” ütles ta.
Armastasin teda liiga lihtsameelselt ega osanud midagi karta.
Ühel päeval, kui pärastlõunal välja minnes olin hoiatanud, et olen ära kauem kui tavaliselt, olin tagasi tulles väga üllatunud, kui mind ukse taga paar minutit oodata lasti. Meie ainsaks teenijaks oli umbes meievanune väike tüdruk. Kui ta avama tuli, küsisin, kus ta nii kaua oli. Ta vastas kimbatunult, et ei kuulnud koputamist. Olin vaid ühe korra koputanud ja ütlesin talle:
“Aga kui te ei kuulnud, miks te siis üldse avama tulite?”
See küsimus ajas ta nii segadusse, et ta ei osanud midagi vastata, puhkes nutma ja kinnitas siis, et tema pole süüdi, et proua pole lubanud ust enne lahti teha, kui härra B… on teise ukse kaudu väljunud. Olin nii hämmeldunud, et mul polnud jõudu sisse astuda. Otsustasin mingi asjatoimetuse ettekäändel uuesti välja minna ja käskisin teenijannal perenaisele öelda, et tulen kohe tagasi, aga palusin jätta ütlemata, et ta mulle härra B… kohta midagi oli rääkinud.
Mu jahmatus oli nii suur, et läksin trepist alla pisarais, teadmata veel, milline tunne nad esile kutsus. Astusin esimesse kohvikusse, istusin laua taha, toetasin pea kätele ning püüdsin oma südames selgust saada. Ma ei julgenud meenutada, mida olin äsja kuulnud; tahtsin seda pidada meelepetteks ja olin juba mitu korda valmis koju tagasi minema ning sellest tähelepanekust mitte märku andma. Mulle näis nii võimatu, et Manon mind petab, et kartsin teda kahtlustustega solvata. Ma jumaldasin teda, see oli kindel; ta polnud oma armastust mulle vähem tõendanud kui mina talle: miks pidin tema siiruses ja ustavuses kahtlema? Miks ta pidi mind petma? Vaid kolm tundi tagasi oli ta mind kõige kuumemate kallistustega üle külvanud ja minu õrnused vaimustusega vastu võtnud; tundsin tema südant sama hästi kui enda oma.
“Ei, ei!” kordasin. “Ei ole võimalik, et Manon mind petab. Ta ju teab, et ma elan vaid temale. Ta teab liiga hästi, kuidas ma teda jumaldan! Pole mingit põhjust, miks ta peaks mind vihkama.”
Ometi tegi härra B… külaskäik ja salajane põgenemine mulle meelehärmi. Ka meenusid mulle Manoni sisseostud, mis näisid meie võimalusi ületavat. Kas polnud siin uue armukese heldus mängus? Ja see veendumus, millega ta mulle tundmatutest tuluallikatest oli rääkinud! Nii paljudele mõistatustele oli raske sellist lahendust leida, et mu süda rahule oleks jäänud.
Teiselt poolt polnud ma Manoni kogu meie Pariisis viibimise ajal pea üldse silmist lasknud. Asjaajamistel, jalutuskäikudel, meelelahutustel – kogu aeg olime teineteise kõrval olnud. Mu Jumal! Üksainus lahusolekuhetk oleks meile piinaks olnud! Pidime kogu aeg kinnitama, et me teineteist armastame: muidu oleksime mure kätte surnud. Niisiis ei suutnud ma silme ette manada ühtki hetke, mil Manon oleks võinud peale minu veel kellegi teisega seotud olla.
Lõpuks arvasin, et olen saladusele jälile saanud. “Härra B… on ärimees, kel on palju sidemeid,” arutlesin. “Manoni sugulased kasutavad tema teeneid, et Manonile raha edasi toimetada. Ta on võib-olla härra B… käest juba üht-teist saanud, täna aga tuli härra B… lisa tooma. Ilmselt tahtis Manon seda minu eest varjata, et mind pärast meeldivalt üllatada. Oleksin ma siin vaevlemise asemel õigel ajal koju läinud, oleks ta mulle seda võib-olla juba rääkinud. Kui ma sellest ise juttu teen, ei varja ta minu eest kindlasti midagi.”
Olin sellest seletusest nii haaratud, et mu kurbus hakkas vähehaaval taanduma. Läksin jalamaid koju. Suudlesin Manoni endise õrnusega. Ta võttis mu väga sõbralikult vastu. Mul oli kiusatus talle kohe oma oletused, mille õigsuses ma enam ei kahelnud, välja laduda; hoidsin end siiski tagasi, lootes, et ta ehk jõuab minust ette ja annab juhtunust ise teada.
Serveeriti õhtusöök. Asusin üpris rõõmsal meelel lauda, aga meie vahel oleva küünla valgel arvasin täheldavat oma kalli väljavalitu näol ja silmis kurbust. Nukrus kandus ka minusse. Märkasin, et ta pilgud peatusid minul teisiti kui tavaliselt. Ma ei saanud aru, kas neis rääkis armastus või kaastunne, igatahes tundus mulle, et neis oli midagi õrna ja kurblikku. Uurisin teda samuti väga tähelepanelikult; ja võib-olla ei näinud tema vähem vaeva, et silmade järgi mu südames selgusele jõuda. Me ei tahtnud ei süüa ega vestelda. Lõpuks nägin ta ilusates silmades pisaraid, salakavalaid pisaraid!
“Mu Jumal! Manon, mu kallis, te nutate!” hüüatasin ma. “Te olete pisarateni kurb, kuid ei räägi mulle sõnagi oma muredest.”
Ta vastas vaid mõne ohkega, mis mind veel rahutumaks tegi. Tõusin värisedes lauast, anusin teda tormakalt, et ta mulle oma pisarate põhjuse avaldaks; tema silmi kuivatades tulid mul endal ka pisarad silma; olin pigem surnud kui elus. Minu valu ja hirm oleksid isegi metslase heldima pannud.
Sellal kui ma niiviisi temaga tegelesin, kuulsin inimesi trepist üles tulevat. Koputati tasakesi uksele. Manon suudles mind, libises mu käte vahelt välja ja lipsas magamistuppa, mille ukse ta kähku enda järel sulges. Kujutasin ette, et ta tahtis oma veidi korratut välimust võõraste pilkude eest varjata. Läksin ise avama.
Vaevalt olin ukse lahti teinud, kui minust haarasid kinni kolm meest, kelles ma isa teenrid ära tundsin. Nad ei kasutanud mingit vägivalda; kaks hoidsid mu käsi kinni, kuna kolmas soris taskutes, kust tõmbas välja väikese noa, mu ainukese relva. Nad palusid mult vabandust, et on sunnitud mu vastu lugupidamatust üles näitama; puhtsüdamlikult teatasid nad, et tegutsevad isa käsul ja et mu vanem vend ootab mind tõllas. Olin nii jahmunud, et lasin end vastupanu osutamata ja sõna lausumata ära viia. Vend ootas mind tõepoolest. Mind pandi tema kõrvale tõlda istuma ja venna korraldusel algas tuhatnelja kihutamine Saint-Denis’ poole. Vend embas mind hellalt, ent ei öelnud midagi, nii et mul oli küllalt jõudeaega, et oma õnnetuse üle mõtiskleda.
Esmalt ümbritses mind pilkane pimedus, kust ei tunginud läbi vähimatki oletusekiirt. Keegi oli mind julmalt reetnud. Aga kes? Esimesena tuli mulle meelde Tiberge. “Reetur!” mõtlesin. “Kui mu kahtlused õigeks osutuvad, on su päevad loetud!” Pikapeale aga jõudsin järeldusele, et kuna Tiberge mu elukohta ei teadnud, siis ei saanud ta ka kedagi mu jälile juhatada. Manoni süüdistamine tundus mulle kuriteona, mida ma ei saanud oma hingele võtta. See erakordne kurbus, mis teda minu meelest oli rusunud, õrn suudlus, mille ta mulle enne toast väljalipsamist oli andnud, ja pisarad näisid mulle küll üpris mõistatuslikud; ent ma seletasin seda meie ühise õnnetuse eelaimusega. Needsin õnnetut juhust, mis mind temast lahti oli rebinud, ja uskusin lihtsameelselt, et tema on veel palju haletsusväärsemas olukorras kui mina.
Mõtiskledes jõudsin veendumusele, et mõni tuttav oli mind Pariisi tänaval näinud ja sellest mu isale teada andnud.