Manon Lescaut. Abee Prévost

eesmärk, mida jumalik tarkus taotleb. Need inimesed saavad alati oma vaeva eest tasu, mis tähendabki elamist nende kulul, keda nad harivad. Ja ükskõik, kustpoolt asjale vaadata, ikka on rikaste ja suursuguste rumalus see oivaline allikas, kust väikesed inimesed tulu ammutavad.”

      Need mõtted rahustasid mõnevõrra mu südant ja pead.

      Otsustasin kõigepealt nõu pidada Manoni venna härra Lescaut’ga. Ta tundis suurepäraselt Pariisi ja mul oli olnud küllalt juhust märgata, et suurem osa tema tuludest ei tulnud olemasolevast varandusest ega ka kuninga kaardiväelase palgast. Mulle oli jäänud vaevalt sada pistooli, mis mul õnnekombel taskus olid olnud. Näitasin talle oma rahakotti ja, kõnelnud õnnetusest ning oma kartustest, küsisin, kas ta oskab mulle soovitada midagi muud kui nälga surra või meeleheitest kuul pähe lasta. Ta vastas, et kuuli lasevad pähe vaid lollid; et näljasurm seisab paljudel vaimuinimestel silme ees siis, kui nad ei soovi oma võimeid ära kasutada; et mul tuleb endale selgeks teha, milleks ma võimeline olen; et tema annab mulle nõu ja igakülgset abi kõigis mu ettevõtmistes.

      “See kõik on väga udune, härra Lescaut,” ütlesin. “Asjaolud nõuavad minult kiiremat tegutsemist, sest mis ma teie meelest peaksin Manonile ütlema?”

      “Manoni pärast ei maksa teil küll muretseda,” märkis tema. “Manon võiks teie mured paugupealt lõpetada, kui te seda ainult sooviksite. Temataoline tüdruk peaks meid kõiki üleval pidama – teid, teda ennast ja mind.”

      Ta ei lasknud mul sellele häbematusele väärikalt vastata ja jätkas lubadustega, et kui ma tema nõuannet järgin, kindlustab ta mulle õhtuks tuhat eküüd, mille võime omavahel ära jagada; et ta tunneb üht härrasmeest, kes oma lõbude eest nii heldesti maksab, et tema meelest polevat tollel küll tuhandest eküüst kahju, et Manoni-taolisele neiule vastutulelikkuse eest tasuda.

      “Mul oli teist parem arvamus,” katkestasin teda. “Ma oletasin, et oma sõpruse pakkumisel lähtusite te hoopis teistsugustest tunnetest.”

      Ta tunnistas mulle häbitult, et on alati niimoodi arvanud ja et kuna ta õde oli juba üks kord oma soo seadusi rikkunud, ehk küll inimese heaks, keda ta üle kõige armastas, leppis ta temaga vaid lootuses tema halvast eluviisist kasu lõigata.

      Sain nüüd aru, et ta oli meid kogu aeg lollitanud.

      Vaatamata tunnetele, mida see vestlus minus tekitas, sundis vajadus tema abi järele mind naerdes vastama, et see nõuanne on küll äärmine abinõu, mis tuleb viimaseks hädaks hoida. Palusin tal mõnd teist väljapääsu pakkuda.

      Ta soovitas mul ära kasutada oma noorust ja looduselt saadud head välimust, et sõlmida armusidemeid mõne vana ja helde daamiga. Ka see võimalus ei meeldinud mulle, sest oleksin pidanud Manonile truudust murdma.

      Rääkisin talle mängimisest kui kõige lihtsamast ja kõige sobilikumast minu olukorras. Ta ütles, et mäng on tõepoolest üks väljapääsuabinõu, aga et seda peab veidi oskama; et lihtsalt mängima hakates hukutaksin end korrapealt; et proovida üksi, ilma toetajateta väikesi vigureid, mida osav mees kasutab oma õnne suunamiseks, on liiga hädaohtlik; et on olemas ka kolmas tee – kokkumäng, aga et tema meelest on siin takistuseks mu noorus, mistõttu härrased liitlased võivad mind mitte oma ühingu vääriliseks pidada. Sellegipoolest lubas ta nende ja minu vahel vahetalitajaks olla ning, mida ma poleks temast oodanud, pakkus mulle raha, kui ma seda hädasti peaksin vajama. Ainuke teene, mida ma antud olukorras temalt palusin, oli, et ta ei räägiks Manonile mind tabanud õnnetusest ega ka meie vestluse sisust.