Mu kaunis tundmatu teadis hästi, et minu eas ei peteta. Ta tunnistas, et kui ma tõesti leiaksin võimaluse teda vabastada, oleks ta mulle tänu võlgu millegi enama eest kui elu. Kordasin, et olen kõigeks valmis, ent kuna mul polnud mingeid kogemusi, et paugupealt ette kujutada, mida ma tegema pean, ei jõudnud ma kaugemale üldisest kinnitusest, millest aga meile kummalegi suurt abi polnud. Kui ta vana valvur meie juurde tagasi tuli, oleksid mu lootused äärepealt luhtunud, ent neiul oli taipu mu saamatust korvata. Üllatusega kuulsin, kuidas ta hooldaja juuresolekul mind oma onupojaks nimetas ja ilma vähimagi kohmetuseta mulle ütles, et kuna tal on hea meel mind Amiens’is kohata, lükkab ta oma kloostrissemineku järgmisele päevale, et lubada endale lõbu minuga õhtust süüa. Õnneks taipasin selle kavalusega kaasa minna ja soovitasin tal peatuda võõrastemajas, mille peremees oli enne Amiens’i asumist kaua mu isa juures kutsariks olnud, mistõttu kuuletus mulle täielikult.
Viisin tütarlapse ise võõrastemajja, kuigi vana hooldaja veidi porises; mu sõber Tiberge, kes sellest stseenist midagi ei taibanud, järgnes mulle sõnatult. Ta polnud meie vestlusest midagi kuulnud, sest oli jäänud hoovi jalutama, sel ajal kui mina oma kenale kaaslannale armastust avaldasin. Pelgasin tema mõistlikkust ja otsustasin temast lahtisaamiseks talt üht teenet paluda. Nii oli mul rõõm võõrastemajas oma südame käskijannaga segamatult vestelda.
Peagi taipasin, et ma polnudki nii laps, nagu arvasin. Mu süda avanes tuhandeks meeldivaks tundeks, millest mul seni aimugi polnud; magus soojus levis kõigis mu soontes. Olin mingis vaimustusetaolises olekus, mis mult mõneks ajaks kõnevõime võttis ja vaid silmades väljendus.
Preili Manon Lescaut, nagu ta end nimetas, paistis oma võlude mõjuga üsna rahul olevat. Mulle tundus, et ta polnud vähem erutatud kui mina. Ta tunnistas, et olen tema meelest armastusväärne ja et ta oleks rõõmus, kui saaks võlgneda mulle oma vabaduse. Ta tahtis teada, kes ma olen, ja kui olin ennast tutvustanud, kasvas ta poolehoid veelgi, sest ta ise pärines harilikust perekonnast ja oli meelitatud, et on võitnud minusuguse austaja. Arutasime, kuidas me saaksime koos olla.
Pärast pikka järelemõtlemist ei leidnud me muud väljapääsu kui põgenemine. Hooldaja valvsus tuli uinutada. Tegemist oli küll vaid teenijaga, ent temaga polnud lihtne toime tulla. Leppisime kokku, et ma muretsen öö jooksul postitõlla ja tulen hommikul vara, enne kui vanamees ärkab, võõrastemajja; et me hiilime salamahti minema ja sõidame otseteed Pariisi, kus laseme end viivitamata laulatada. Ma olin suutnud säästa umbes viiskümmend eküüd, temal oli ligi kaks korda rohkem. Me kujutasime ette nagu kogenemata lapsed kunagi, et see raha ei lõpe iial õtsa; samuti ei muretsenud me oma teiste ettevõtmiste kordamineku pärast.
Nautinud õhtusööki, nagu ma seda varem polnud teinud, lahkusin, et meie kavatsusi ellu viia. Et pidin järgmisel päeval isa juurde sõitma, olid mu asjad juba pakitud ja ettevalmistused kujunesid selle võrra lihtsamaks. Niisiis ei nõudnud mult mingit vaeva, et korraldada reisikohvri vedu ja tellida kohad postitõllas kella viieks hommikul, kui linnaväravad olid juba avatud. Ometi leidus takistus, mida ma ei teadnud karta ja mis peaaegu oleks kogu plaani nurja ajanud.
Tiberge oli küll vaid kolm aastat minust varem, ent küpse mõistuse ja eeskujulike eluviisidega; minusse suhtus ta erakordse hellusega. Nähes nii kena tütarlast nagu preili Manon, minu agarust neidu saatma kippudes ja indu, millega sõbrast vabaneda püüdsin, tekkisid Tiberge’il kahtlused, kas ma mitte armunud pole. Ta ei söandanud tagasi tulla võõrastemajja, kuhu ma temast maha olin jäänud, sest kartis mind sellega solvata. Ta läks minu poole ja ootas mind seal, kuigi kell oli juba kümme õhtul. Läksin tujust ära, kui ta sealt leidsin. Ta märkas kohe, et lema kohalolek on mulle vastukarva.
“Teil on kindlasti mingi plaan, mida te minu eest varjate,” sõnas ta õtse. “Näen seda teie näost.”
Vastasin järsult, et ma pole kohustatud talle oma plaanidest aru andma.
“Muidugi mitte,” vastas tema, “ent olete mind alati oma sõbraks nimetanud ja see eeldab ka veidi usaldust ja avameelsust.”
Ta käis mulle nii tungivalt ja visalt peale, et ma oma saladuse avaldaksin, et mina, kes ma polnud tema eest iial midagi varjanud, tunnistasin talle oma armumise puhtsüdamlikult üles. Ta suhtus sellesse nii ilmse rahulolematusega, et ma kartma lõin. Kahetsesin ennekõike avameelsust, millega olin oma põgenemisplaani paljastanud. Ta ütles, et just sõpruse pärast on ta sellele kõigest väest vastu; et kõigepealt tahab ta mulle esitada kõik argumendid, mis võiksid mind ümber veenda, ja et kui ma oma õnnetust otsusest siiski ei loobu, hoiatab ta isikuid, kelle võimuses on mind takistada. Seepeale pidas ta mulle tõsise kõne, mis kestis rohkem kui veerand tundi ja lõppes veelkordse ähvardusega mind üles anda, kui ma talle ei tõota, et käitun mõistlikumalt ja arukamalt.
Olin meeleheitel, et võisin end nii ebasobival ajal reeta. Ent armastus oli mu juba paari tunni eest väga leidlikuks teinud ja ma taipasin korrapealt, et olin jätnud talle nimetamata, et kavatsen põgeneda juba hommikul. Otsustasin teda sellega alt tõmmata.
“Tiberge,” sõnasin, “olen teid alati oma sõbraks pidanud ja tahtsin teid selle ülestunnistusega proovile panna. Olen tõepoolest armunud, ma ei valeta teile. Aga mis puutub põgenemisse, siis seda ei või tõesti uisapäisa ette võtta. Tulge homme kell üheksa siit läbi, näitan teile võimaluse korral oma armsamat ja siis te otsustate, kas tema pärast tasub seda teha või ei.”
Pärast paljusid sõprusavaldusi jättis ta mind üksi.
Kasutasin ööd oma asjade korraldamiseks ja päevatõusul võõrastemajja jõudes leidsin preili Manoni juba ootamas. Ta oli seisnud tänavapoolse akna juures ja tegi mulle ukse ise lahti. Väljusime käratult. Peale pesupaki, mille ma enda hooleks võtsin, tal rohkem asju polnud. Tõld oli sõiduvalmis: lahkusime otsekohe linnast.
Tiberge’i käitumisest pärast pettuse avastamist jutustan ma hiljem. Ta andumus ei vähenenud raasugi. Edaspidi kuulete, kui suur see oli ja kui palju ma peaksin valama pisaraid, mõeldes tasule, mis ta selle eest sai.
Sõitsime nii kiiresti, et jõudsime Saint-Denis’sse enne pimedat. Ratsutasin tõlla kõrval, mistõttu kõnelda võisime ainult hobuste vahetamise ajal; ent kui me lõpuks Pariisi lähedale jõudsime ja väljaspool hädaohtu olime, saime mahti ka keha kinnitada, sest Amiens’ist lahkumisest saadik polnud me midagi söönud. Kui palavad mu tunded Manoni vastu ka polnud, oskas ta mind veenda, et tema kirg polnud väiksem. Tahtsime teineteist nii väga hellitada, et ei suutnud kuidagi ära oodata, millal omavahele jääme. Postipoisid ja pererahvas vaatasid meid imestusega ja näisid olevat üllatunud, et kaks last võivad teineteisesse nii pööraselt armunud olla.
Abiellumisplaanid ununesid meil juba Saint-Denis’s; rikkusime kirikuseadus! ja saime abielurahvaks, enne kui jõudsime pikemalt järele mõelda. Oma pehme ja püsiva loomu tõttu oleksin kindlasti võinud elu lõpuni õnnelik olla, kui Manon oleks mulle truuks jäänud. Mida enam ma teda tundma õppisin, seda enam meeldivaid omadusi ma temas avastasin. Ta hing, ta süda, ta õrnus ja ilu moodustasid nii tugeva ja võluva ahela, et ma oleksin kõik mängu pannud, et sellest mitte iial välja pääseda. Ent Saatus tahtis teisiti! Õndsuse asemel sain tunda hoopis meeleheidet! See püsivus, mis tõotas mulle kõige roosilisemat saatust ja kõige täiuslikumat armuõnne, tegi minust kõige õnnetuma inimese siin ilmas.
Pariisis