Mulle tegi ränka valu see, et viibisime samas võõrastemajas, kus me Manoniga teel Amiens’ist Pariisi olime peatunud. Peremees ja teenijad tundsid mu ära ning aimasid mu loo kohta tõtt. Kuulsin neid külalistele seletamas:
“See on ju seesama kena härra, kes peatus siin kuus nädalat tagasi ühe pisikese preiliga, kellest ta nii sisse oli võetud. Ah, kui armas see preili oli! Vaesed lapsed, kuidas nad teineteist hellitasid! Küll on kahju, et nad ära lahutati.”
Ma ei teinud kuulmagi ja püüdsin üldse nii vähe kui võimalik inimeste silma alla sattuda.
Vend oli üürinud Saint-Denis’s tõlla ainult meile kahele, milles varahommikul teele asusime. Jõudsime koju järgmise päeva õhtuks. Et isa minu suhtes soodsalt meelestada, läks vend enne mind tema juurde ja jutustas, kui taltsalt ma olin lasknud end ära tuua, nii et isa võttis mind vastu vähema karmusega, kui olin oodanud. Ta heitis mulle ette vaid seda, et olin ilma tema loata ära läinud. Mis puutub mu armsamasse, siis ütles ta, et juhtunu on mulle päris paras, kuna olin end sidunud mingi tundmatuga; et ta olevat mind mõistlikumaks pidanud, aga ta lootvat, et ma olen tänu sellele väikesele seiklusele kõvasti targemaks saanud. Ma ei kuulnud sellest kõnest muud kui seda, mis mu salamõtetega sobis. Tänasin isa, et tal jätkus headust mulle andestada, ja lubasin talle, et käitun edaspidi kuulekamalt ja korralikumalt. Südamepõhjas aga võidutsesin, sest selle järgi, kuidas asjad arenesid, ei kahelnud ma põrmugi, et mul õnnestub veel enne hommikut majast minema hiilida.
Istusime õhtust sööma. Teised heitsid nalja nii mu vallutuste üle Amiens’is kui ka mu põgenemise üle ustava armukese seltsis. Kannatasin nööked vapralt välja; olin isegi rõõmus, et saan mõttes mõlkuvast vestelda. Ent mõned isa pillatud sõnad sundisid mind eriliselt kõrvu teritama. Ta mainis härra B… alatust ja omakasupüüdlikult osutatud abi… Kuuldes isa seda nime nimetamas, sattusin segadusse ja palusin talt arglikult seletust. Isa vaatas vennale otsa ja päris, kas see polnud mulle kogu lugu jutustanudki. Vend vastas, et ma olevat talle teel nii rahulik paistnud, et ta arvanud, et seda vahendit ei lähe mu hulluse ravimiseks tarvis. Märkasin, et isa kaalutles, kas tasub mulle kõigest rääkida. Anusin teda nii tungivalt, et ta mu uudishimu rahuldas, täpsemalt, rabas mind julmalt kõige kohutavama tõega.
Esmalt küsis ta, kas ma tõesti uskusin lihtsameelselt, et mu kallim mind armastab. Vastasin julgelt ja kindlalt, et selles pole vähimatki kahtlust.
“Ha-ha-haa!” naeris isa täiest kõrist. “Suurepärane! Oled sina ikka kergeusklik, kuid mulle su naiivsus isegi meeldib. Sind on äärmiselt kahju Malta ordusse saata, mu vaene ševaljee, sest sul on suurepäraseid eeldusi kannatlikuks ja järeleandlikuks abielumeheks saada.” Ja ta pilkas mind veel kõvasti minu nõndanimetatud rumaluse ja kergeusklikkuse pärast.
Kuna ma kogu aja vaikisin, rääkis isa oma juttu edasi ja teatas, et tema arvestuste kohaselt olevat Manon mind Amiens’ist lahkumisest saadik umbes kaksteist päeva armastanud.
“Ma tean,” lisas ta, “et sa sõitsid Amiens’ist ära eelmise kuu kahekümne kaheksandal. Täna on kahekümne üheksas. Härra B… kirjutas mulle üksteist päeva tagasi; oletan, et tal kulus umbes kaheksa päeva, et su armukesega lähemalt tuttavaks saada; niisiis, kui võtame maha üksteist ja kaheksa kolmekümne ühest päevast, mis jäävad eelmise kuu kahekümne kaheksanda ja praeguse kuu kahekümne üheksanda vahele, saame kaksteist või midagi taolist.” Ja ta pahvatas uuesti naerma.
Kuulasin seda kõike valutava südamega, mille kartsin enne seisma jäävat, kui see kurb komöödia lõpeb.
“Kui sa enne ei teadnud, et härra B… su printsessi südame võitis, siis nüüd peaks see sulle klaar olema,” jätkas isa. “Peale selle irvitas ta ka minu üle, püüdes mind veenda, nagu põleks ta soovist mulle suurt omakasupüüdmatut teenet osutada, kui sult armukese üle lõi. Niisuguselt mehelt nüüd küll õilsaid tundeid oodata ei maksa! Muuseas, ta ei tunnegi mind. Ta sai su armukeselt teada, et sa mu poeg oled, ja et sinust kui tülikast olendist vabaneda, kirjutas ta mulle, kus ja millises kõlvatuses sa elad, teatades ühtlasi, et sinu kinninabimiseks on kõva kätt vaja. Ta pakkus su lõksumeelitamiseks oma abi – tema ning su armukese juhtnööride järgi vend sind parajal momendil üllataski. Nii vähe su võit siis püsiski! Sa oskad küll kiireid vallutusi teha, kulla ševaljee, aga sa ei oska neid säilitada.”
Ma ei suutnud enam kauem seda juttu taluda, sest iga sõna haavas mu südant. Tõusin lauast ja tahtsin saalist väljuda, ent ei jõudnud teha paari sammugi, kui teadvuseta põrandale kukkusin. Abi toibutas mu kiiresti. Avasin silmad, millest hakkas voolama ojadena pisaraid, ja suu, mis tõi kuuldavale kõige kurvemaid ja südantlõhestavamaid kaebeid.
Isa, kes oli mind alati õrnalt armastanud, püüdis mind kõigest väest lohutada. Kuulasin teda, ent ei saanud millestki aru. Viskusin tema jalge ette; anusin käsi ringutades, et ta laseks mul minna Pariisi ja B… surnuks torgata.
“Ei, ta ei võitnud Manoni südant,” kisendasin, “ta sundis teda, ta võrgutas ta ära nõiduse või mürgiga, võib-olla koguni toorest jõudu kasutades. Manon armastab mind: kas ma ei tea seda küllalt hästi? Ta ähvardas Manoni pistodaga ja sundis teda mind maha jätma. Mis ta kõik võis teha, et mult mu kena kallimat röövida! Mu Jumal! See pole võimalik, et Manon mind petaks ja enam ei armastaks!”
Kuna ma rääkisin vahetpidamata Pariisi tagasiminekust ja pidevalt ka tõusin, et seda teoks teha, nägi isa selgesti, et niisuguses meeltesegaduses ei suudaks mind miski peatada. Ta viis mu ühte ülakorruse tuppa ja jättis kaks teenrit mind valvama. Olin endast täiesti väljas. Oleksin tuhat korda elu andnud, kui oleksin saanud kas või veerand tundi Pariisis olla. Taipasin, et pärast oma soovide selgesõnalist teatavakstegemist ei lasta mind kuigi kergesti toast välja. Mõõtsin pilguga akende kõrgust maapinnast. Nähes, et sel moel ma vabadusse ei pääse, pöördusin ettevaatlikult teenrite poole. Kohustusin rohkete tõotuste saatel neid ühel päeval rikkaks tegema, kui nad mu põgenemisega nõusse jäävad. Käisin neile peale, meelitasin, ähvardasin, ent edutult. Siis kaotasin igasuguse lootuse. Otsustasin surra ja viskusin voodile, kavatsedes sealt enam mitte iial tõusta. Niimoodi veetsin ma öö ja järgmise päeva. Keeldusin söögist, mis mulle hommikul toodi.
Isa tuli mind vaatama pärast lõunat. Ta püüdis mu piinu kõige hellemate lohutustega leevendada ja käskis mul nii otsustavalt midagi süüa, et lugupidamisest ta korralduste vastu ma tegin seda. Möödus mõni päev, mille jooksul ma sõin ainult tema juuresolekul ja ainult selleks, et kuuletuda. Ta esitas üha uusi kaalutlusi, et mind terve mõistuse juurde tagasi tuua ja minusse Manoni vastu põlgust sisendada. Ma ei pidanud Manonist tõepoolest enam lugu: kuidas võinuksingi lugu pidada kõige salakavalamast ja kergemeelsemast olevusest? Aga ma tundsin selgesti, et ta kuju ja ta veetlevad näojooned, mida ma südames kandsin, püsisid seal endiselt.
“Ma võin surra,” ütlesin, “ma isegi peaksin surema pärast sellist häbi ja valu; aga ka tuhat surma ei saaks mind tänamatut Manoni unustama panna.”
Isa imestas, kui mind ikka veel nii lööduna nägi. Ta teadis mu suhtumist aususse ega kahelnud, et Manoni reetmine tekitas minus tema vastu põlgust. Seepärast kujutas ta endale ette, et mu kurbus tuleneb mitte niivõrd sellest kirest, kuivõrd mu üldisest nõrkusest naiste vastu. Niisugune mõte ja hellad tunded minu vastu sundisid teda sellest ühel päeval juttu tegema.
“Ševaljee,” alustas ta, “mul oli tänini kavatsus sind Malta risti kandma panna, aga ma näen, et sul ei ole sugugi vastavaid kalduvusi; sulle meeldivad kenad naised; mul on plaan leida keegi, kes sulle sobiks. Räägi mulle, mis sa sellest arvad?”
Vastasin, et ma ei taipa naistest suurt midagi ja et pärast mind tabanud õnnetust põlgan neid kõiki ühtviisi.
“Otsin sulle kellegi, kes sarnaneb Manoniga ja on sulle truum,” ütles isa naeratades.
“Oh,