Uskusin end olevat armupiinadest täielikult vabanenud. Mulle näis, et lugeda lehekülg Püha Augustinust või mediteerida veerand tundi kristlikel teemadel teeks mulle rohkem rõõmu kui kõik meelelised lõbud, kaasa arvatud need, mida Manon oleks mulle pakkunud. Ent üks õnnetu hetk paiskas mu uuesti kuristikku, kusjuures kukkumine oli seda hirmsam, et langesin sama sügavale, kust alles hiljuti olin välja pääsenud, uued kõlvatused aga kiskusid mind üha enam ja enam põhja.
Olin peaaegu aasta Pariisis olnud, ilma et oleksin Manoni kohta teateid otsinud. Esialgu oli mul raske end selleks sundida, aga Tiberge’i pidevad nõuanded ja mu oma mõtisklused aitasid mul endast võitu saada. Viimased kuud olid möödunud nii rahulikult, et ma pidasin end suuteliseks seda võluvat ja salakavalat olendit igaveseks unustama. Saabus aeg, mil pidin teoloogiakoolis13 avaliku eksami sooritama. Lasin mitmeid lugupeetavaid isikuid paluda, et nad seda sündmust oma kohalolekuga austaksid. Niiviisi levis mu nimi Pariisi kõigis kvartaleis ja jõudis ka mu truudusetu armukese kõrvu. Ta ei olnud kindel, kas abee des Grieux ikka olen mina; aga uudishimu või minu petmisest tingitud mõningane kahetsus (ma ei ole kunagi aru saanud, kumb neist kahest tundest) äratasid temas huvi nime vastu, mis minu omaga nii sarnanes. Koos mõne teise daamiga ilmus ta Sorbonne’i. Ta kuulis mu esinemist ja tundis mu muidugi suurema vaevata ära.
Mul polnud tema kohalolekust aimugi. Teatavasti on säärastes asutustes daamidele eraldi ruumid, kus žalusii neid varjab. Naasin Saint-Sulpice’i kuulsusesäraga ümbritsetult ja kiitustega ülekülvatult. Kell oli kuus õhtul. Hetk pärast mu saabumist tuldi mulle teatama, et üks daam soovib mind näha. Läksin jalamaid vastuvõturuumi. Mu Jumal! Mis imeline ilmutis! Manon! See oli tema, aga armsam ja säravam kui kunagi varem. Ta oli seitsmeteistkümneaastane ja kirjeldamatult kaunis: nii peen, nii õrn, nii ahvatlev! Kogu ta olemus oli üksainus suur veetlus.
Jäin teda nähes keeletuks ega suutnud ta tuleku eesmärki kuidagi ära aimata. Ootasin värisedes, silmad maas, et ta seletaks midagi. Ta oli mõnda aega kohmetu nagu minagi, aga nähes, et ma ikka veel vaikin, tõstis käe silmile, et pisaraid varjata. Arglikul häälel tunnistas ta, et on oma truudusetusega mu viha ära teeninud; aga et kui vastab tõele, et mul on kunagi tema vastu õrnemaid tundeid olnud, siis on küll karm kaks aastat mööda lasta, võtmata vaevaks talle oma saatusest midagi teada anda. Samuti on julm lasta tal enda ees niimoodi seista ja mitte ühtki sõna lausuda. Segadus mu hinges oli sõnulseletamatu.
Ta võttis istet. Jäin seisma ja pöörasin pilgu kõrvale, sest ei julgenud talle õtsa vaadata. Mitu korda alustasin vastust, kuid mul polnud jõudu seda lõpetada. Viimaks kandis mu pingutus vilja ja ma karjatasin valulikult:
“Truudusetu Manon! Truudusetu! Truudusetu!”
Kibedasti nuttes kordas ta, et ei püüagi oma truudusetust õigustada.
“Mis te siis soovite?” hüüatasin uuesti.
“Surra, kui te mulle oma südant tagasi ei anna. Ma ei suuda ilma selleta elada.”
“Nõua parem mu elu, petis,” vastasin, uppudes ise pisaraisse, mida asjata püüdsin tagasi hoida. “Nõua mult elu, see on ainus, mida ma sulle ohvriks pole toonud, sest mu süda on alati sinu olnud.”
Vaevalt olin jõudnud need sõnad lausuda, kui ta lennukalt tõusis ja mulle kaela langes. Ta külvas mu üle tuhande kirgliku hellitusega ja nimetas kõigi nende nimedega, mida armastus ülimate õrnuste väljendamiseks on leiutanud. Vastasin neile esialgu osavõtmatult. Tõepoolest, milline üleminek hingerahust meeleliigutuse tormilistele puhangutele, mida tundsin endas tärkavat! Mind valdas hirm; värisesin, nagu oleksin pilkases öös kõrvalisse maanurka sattunud. Niisugusel juhul tundub, nagu oleks ilmakorraldus äkitselt hoopis teine, ja inimest haaranud salapärane hirm ei taandu enne, kui kogu ümbruskond on hoolikalt läbi uuritud.
Istusime teineteise kõrvale. Võtsin ta käed.
“Ah, Manon,” ütlesin talle kurvalt otsa vaadates, “ma ei oodanud teilt iial sellist jubedat reetmist, millega te mulle mu armastuse eest tasusite. Teil oli väga lihtne petta armastajat, kelle üle te täielikult valitsesite ja kes pani mängu kogu oma hingerahu, et teile meeldida ja kuuletuda. Öelge mulle nüüd, kas olete näinud kedagi teist, kes oleks teie vastu sama õrn ja allaheitlik? Ei-ei, teist minusugust pole loodud. Öelge mulle vähemalt, on teil minust vahetevahel ka kahju olnud? Ja mida tohin ma loota sellest lahkest meelemuutusest, mis teid täna siia mind lohutama tõi? Näen liigagi selgesti, et olete veetlevam kui kunagi varem; ent kõigi nende piinade nimel, mida ma teie pärast olen kannatanud, kaunis Manon, öelge, kas olete edaspidi ustavam?”
Vastuseks rääkis ta mulle nii härdalt oma süümepiinadest ja kinnitas oma truudust selliste tõotuste ja vannetega, et olin kirjeldamatult heldinud.
“Kallis Manon,” sõnasin pühadustteotavalt armu- ja teoloogiaväljendeid segi ajades, “oled Looja kätetöö kohta liiga imetlusväärne. Mu südant vaevavad kiusatused. Koik, mis Saint-Sulpice’is vabadusest räägitakse, on meeltepettus. Ma tunnen, et jään sinu pärast ilma oma maisest varast ja heast nimest; loen oma saatust su kauneist silmist; ent su armastus korvab mulle kõik kaotused. Mind ei huvita selle maailma varandused; kuulsusesära haihtub suitsuna; kõik mu vaimuliku elu plaanid olid rumalad kujutelmad; lõppude lõpuks on põlastusväärsed kõik hüved peale nende, mida ma loodan nautida koos sinuga, sest nad ei suutnud mu südames hetkegi vastu seista üheleainsale sinu pilgule.”
Tõotades ta eksimused kõigele vaatamata täielikult unustada, tahtsin siiski teada, mil viisil B… teda ära võrgutada oli suutnud. Ta rääkis, et B… oli näinud teda aknal ja hakanud ihaldama; et B… oli teinud oma ettepaneku täiesti maksuametniku kombel, see tähendab, märkinud kirjas ära, et tasu saab vastama ülesnäidatud lahkusele; et esialgu oli ta nõustunud ainult selleks, et B…lt välja pigistada paras hulk raha, millest me oleksime mõnusasti ära elada saanud; et B… oli teda nii hunnitute lubadustega pimestanud, et ta oli järk-järgult üha enam vankuma löönud; et ma peaksin siiski ta süümepiinade üle otsustama selle valu järgi, mille tunnismärke ma meie lahkumineku eelõhtul olin ise näha võinud; et vaatamata toredusele, mis oli teda maksuametniku juures ümbritsenud, ei olnud ta B…ga iial õnne maitsnud, ja mitte ainult sellepärast, et ta ei leidnud seal minu tunnete peenust ja kommete meeldivust, nagu ta ütles, vaid pigem sellepärast, et kõigi nende lõbude keskel, millega B… oli teda lakkamatult kostitanud, kandis ta hingepõhjas mälestust minust ja süümepiinu oma truudusetuse pärast. Ta jutustas mulle Tiberge’ist ja äärmisest segadusest, mida mu sõbra visiit temas oli tekitanud.
“Mõõgahoop südamesse oleks mu hinge vähem segi paisanud,” lisas ta. “Pöörasin talle selja, sest ei suutnud hetkegi ta juuresolekut taluda.”
Edasi jutustas ta, mismoodi ta minu Pariisis viibimisest, mu muutunud eluplaanidest ja eksamist Sorbonne’is oli teada saanud. Ta kinnitas, et oli olnud dispuudi ajal nii erutatud, et oli vaevu suutnud tagasi hoida mitte ainult pisaraid, vaid ka oigeid ja karjatusi, mis enam kui üks kord juba ta huulile olid tõusnud. Lõpuks kinnitas ta, et oma hingesegaduse varjamiseks oli ta lahkunud Sorbonne’ist viimasena; et ainult oma südamehääle ja tormaka kire sunnil oli ta otse seminari tulnud kindla sooviga siinsamas surra, kui ma ei nõustu talle andestama.
Nii siiras ja õrn kahetsus oleks isegi metslast liigutanud! Mis minusse puutub, siis sel hetkel oleksin ohverdanud Manonile kõik kristliku maailma piiskopkonnad. Küsisin, mismoodi me võiksime tema meelest oma elu korraldada. Ta vastas, et pean otsekohe seminarist ära tulema ja seejärel end kusagil kindlamas kohas sisse seadma. Kuuletusin vastu vaidlemata. Ta astus oma tõlda ja lubas mind tänavanurgal oodata. Hetk hiljem õnnestus ka minul välja lipsata, ilma et uksehoidja oleks mind tähele pannud. Istusin tõlda. Me sõitsime vanakraamipoodi ja ma ostsin endale galoonid14 ja mõõga. Kõige eest maksis Manon, sest mul polnud ühtki soud; kartuses, et mulle võidaks Saint-Sulpice’ist lahkumiseks takistusi teha, polnud Manon mul