„Ma lugesin hiljuti lehest, et Keskerakonna populaarsus on eestlaste hulgas tugevasti langenud,“ sekkus juttu Rainer baarileti tagant.
„Ärge unustage, et valijal on haugi mälu,“ torkas Andres vahele kergelt masendunud häälega. „Järgmiste valimiste saabudes on jälle kõik nõukaaja nostalgias pensionärid ja muidu saamahimulised või kade-tigedad kesikuid toetamas. Kui peaks veel majanduskriis puhkema, jumal hoidku selle eest, siis võib nende arv kahekordistuda.“
Järgmise repliigi poetas Rainer leti tagant: „Poisid, mis te nutate. Kõik läks ju päris hästi, Pronkssõdur surnuaias, linn jälle korda tehtud, vandaalitsejad ootavad oma karistusi ja olukord on üsna rahulik.“
„Läks jah hästi, kuid üle noatera,“ polnud pessimism Rainerile vastanud Andrese häälest kadunud. „Loomulikult olen oma riigi üle uhke, et kõik õigesti tehti. Poleks me õigel ajal sammast eemaldanud ja uuesti püsti saanud, mine tea, kuidas siis oleks läinud. Kõige hullem oleks olnud hakata 26. aprilli ja 9. mai vahel mingit „Kodurahu ümarlauda“ pidama. Murelikuks teevad mind aga rahvusvaheliste organisatsioonide reageeringud.“
„Sa mõtled Euroopa Liitu ja NATO-t?“ küsis Verner.
„Jah, nemad põhiliselt. Muud on ka olulised, aga need mõjutavad lõpplahendusi vähem. Maailma suurriikide seisukohad on ka tähtsad,“ vastas Andres.
„Eesti saatkonna piiramise ja lõpuks veel suursaadiku ründamisega keeras Venemaa vindi üle ja paljudel häbelikult nurka tõmbunud lääneriikidel tuli väärikuse säilitamiseks suu lahti teha,“ lisas Verner.
„Võib olla mõne riigi jaoks ei olnud see veel piisav,“ sekkus vestlusse Kaspar teistega võrreldes suurema noorusliku õhinaga. „Rootsi suursaadiku autol keerati peegel küljest ja autot loobiti kättejuhtunud asjadega. See mõjus otsese põhjuseta suvalise riigi ründamisena, sest Rootsi ei olnud konflikti osaline. Need, kes enne vait olid, samastusid nüüd Rootsiga ja tunnetasid seda kui kaudset rünnakut enda vastu. Õnneks päris lömitajaid lääneriikide hulgas ei olnud.“
„USA toetas meid vähemalt kiiresti ja kindlasõnaliselt,“ lisas Verner. „NATO toetas meid samuti selgelt ja tõi sisse kübersõja mõiste. NATO küberkaitse keskuse loomine Eestisse on ka selge toetuse märk, kuid see ei anna veel väga suuri julgeolekugarantiisid. Tõsine julgeolekugarantii Eesti jaoks oleks NATO õppe- või treeningkeskus Ida-Virumaal, kus alaliselt baseeruks vähemalt paarsada NATO sõdurit.“
„Bush on teada-tuntud konservatiiv ja tema administratsiooni käitumine oli oodatav. Tulevikku vaadates ei pruugi asjad nii head olla. Järgmise aasta lõpus tulevad USA-s presidendivalimised ja kes siis presidendiks saab, ei ole teada.
Mida suurem on NATO füüsiline kohalolek Eestis, seda keerulisem on Venemaal meie maal midagi korraldada.“
Andrese viimaste sõnade taustaks kostis kauget kõuekõminat. Ilus soe suveõhtu hakkas tormiseks kiskuma.
Juttu sigines väike paus ja mehed rüüpasid õlut.
Esimesena tegi suu lahti Kaspar: „Andres, sa rääkisid, et see Euroopa Parlamendi toetav avaldus ei tulnud just lihtsalt ega iseenesestmõistetavalt.“
„Ei tulnud jah. Ühel koosviibimisel rääkis Euroopa Parlamendi liige Tunne Kelam pikalt, kuidas toetusavaldus sündis. Kui teid huvitab, võin teha lühikokkuvõtte.“
Mehed noogutasid.
„Kui see möll Tallinnas lahti läks, siis tegi Tunne Kelam esmaspäeval kohe oma Euroopa Rahvapartei fraktsiooni koosolekul ettepaneku võtta vastu Euroopa Parlamendi seisukoht Tallinna sündmuste ja selle taustal toimunu kohta. Tausta all mõtles ta küberrünnakuid ja Moskva saatkonnas toimunut. Kelamile tehti ettepanek avalduse põhi ette valmistada ja tuua fraktsiooni arutamiseks. Järgmisel koosolekul arutati tekst läbi. Sakslased ja prantslased soovisid natuke leebemat sõnastust, aga teiste Ida-Euroopa riikide toel läks tekst ilma suuremate muutusteta läbi. Järgmise etapina Euroopa Parlamendis läheb dokument alati ülevaatamiseks teistesse suurematesse fraktsioonidesse ja seejärel toimuvad läbirääkimised. Alles pärast konsultatsioone jõuab eelnõu suurde saali välja. Suuruselt teine Sotsiaaldemokraatide ja Demokraatide fraktsioon ning kolmas Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsioon kiitsid põhimõtteliselt deklaratsiooni heaks, ainult paluti natuke leevendada sõnastust. Riigiti jälle sama lugu, mida suurem maa, seda jahedam suhtumine ja mida idapoolsem, seda suurem toetus. Enne suurt saali leevendati veel natuke sõnastust, põhimõttelisi muudatusi tegemata. Suure saali arutelude tulemusena tehti mõned kosmeetilised parandused ja lubati avaldus järgmise nädala istungil vastu võtta.“
„Mis siin erilist on? Täiesti tavaline ja igav parlamentaarne asjaajamine. Kõik põhimõtteliselt nõus, ainult ühele meeldib natuke blondim ja teisele vähe brünetim,“ torkas Verner vahele, näidates välja esimesi tüdinemise märke.
„Nüüd see point alles tuleb. Nädala pärast, enne järgmist istungit, ütlevad nii sotsid kui liberid, et kas on üldse mõtet mingit suure saali avaldust vastu võtta ja sellele aega raisata, sest press sai eelmisel istungil niigi parlamendi seisukoha teada. See oli jalustrabav üllatus, sest jutt on jutt, aga ametlik avaldus hoopis tõsisem seisukohavõtt. Lõpuks jõuti nii kaugele, et dokument võeti hääletusele. Enne hääletust oli Kelamil ja ka enamikul teistest Eesti saadikutest vaja kõvasti lobitööd teha. Meie suurimad toetajad olid Leedu ja Poola saadikud erinevatest fraktsioonidest. Lõpuks võeti toetusavaldus vastu, aga mitte ühtselt fraktsiooniti hääletades, nagu tavaliselt. Peale Rahvapartei fraktsiooni olid ülejäänud riigiti lõhki. Näiteks sotsidest hääletas enamus idaeurooplasi poolt, aga enamus prantslasi ja sakslasi oli kas erapooletu või vastu. Siit lähtuvalt võib järeldada, et ekstreemsetes olukordades on Euroopa Liit haavatav ja selle peale Venemaa teadlikult mängibki.“
Õuest kostis järjekordne äikesekärgatus, ja see ei olnud enam väga kauge.
„Mõnes mõttes kurb kuulda, aga ei midagi imekspandavat,“ naeratas Verner sarkastiliselt, lonksas õlut ja jätkas: „Schröder jooksis kohe Venemaa Gazpromi tissi otsa Nord Streami juhtima, kui riigikantsleri kohalt lahti sai.“
„Venemaa gaasi tiss ei ole ainult toitev, vaid ka sõltuvust tekitavalt mürgine. Gaasi kaudu manipuleerib Venemaa Euroopat ja murendab tema ühtset poliitikat. Nord Stream pole niivõrd majanduslik projekt kui sõjalispoliitiline projekt. Nord Streami puhul tekitab minus keskkonnaohtudest rohkem hirmu selle kaitseks loodav turvaettevõtte. Maailmas pole siiamaani nähtud lahinglaevu omavat turvafirmat,“ lõpetas Kaspar oma mõtte, jõi kannust viimase lonksu ja viipas Rainerile, et ta valaks uue õlle välja.
Äike oli lähenenud veelgi. Väljas lõõtsusid esimesed tugevad tuuleiilid.
Andres tõstis näpu ja hakkas rääkima.
„Mulle tuli pähe üks saatanlik mõte selle kohta, mida Venemaa tulevikus võib meie vastu teha. Kujutage ette olukorda, kus eelkõige Saksamaa tööstus vaevleb gaasipuuduses ja majandus kipub maha jahtuma. Prantsusmaa on niikuinii aastakümneid Venemaa perset lakkunud. Itaalias on ärimehest peaminister, nagu Berlusconi praegu, teinud Venemaaga mingi magusa bisnessi ja Hispaanias on võimul sotsid, kes on lihtsalt vait ega taha langetada otsuseid. Tagatipuks on USA-s võimul nõrk ja otsustusvõimetu president. Samal ajal ehitab Venemaa meie õueväravas Nord Streami gaasijuhet, mida kaitseb Gazpromi turvafirma laevastik. Ühel hetkel tekitatakse intsident, kus lastakse põhja mõned Eesti piirivalvelaevad ja see järel blokeeritakse sadamad. Võib olla tehakse veel midagi hullemat. Sellist tegevust võib kvalifitseerida ühe NATO liikmesriigi ründamisena ja oleks põhjust rakendada paragrahvi viis, mis tähendab alliansi täielikku sõjalist abi agressori tõrjumiseks. Teoreetiliselt ei ole vahet, kes ründab, aga praktikas mõistavad kõik seda konkreetse riigi ründena liikmesriigi vastu. Siis aga oleks tegu turvafirma ründega riigi vastu. Tõesti, selle turvafirma tagant paistaksid selgelt Venemaa kõrvad, aga juriidiliselt ei pruugi olla neil mingit seost. Sellises olukorras jääme tõenäoliselt Venemaa vastu üksi ja kui Venemaa meid oma näoga ründab, ei suudeta meile tegelikult appi tulla, sest mingid infrastruktuurid on turvafirmaga konfliktis hävitatud või …“
Väljas