„Vaata jutt oli sellest, kui nad siia jõuavad, siis anname molli. Hetkel oled siia jõudnud ainult sina,“ seletas Igor.
Samal ajal lahkusid eestlased Olegi juurest.
„Lähme toome Olegi ära. Näed, kõik on läinud,“ tegi Dmitri teistele ettepaneku.
„Ootame, see võib olla fašistlik kavalus. Kui ligi läheme, kutsuvad seest abiväge ja lendavad meile peale. Las Oleg tuleb ise. Näe, püüabki ennast püsti ajada,“ seletas Igor ja jälgis hoolega ümbrust. „Muide, te tõestasite ennast ja selle koha pealt oleme aumehed.“
Mehed olid liikunud vaikselt ringi ümber Dmitri.
„Raha ja kihlvedudega võiks tegeleda pärast seda, kui oleme mu sõbra sealt ära toonud ning esmaabi andnud. Vaadake, ta ei liiguta enam. Talle on arstiabi vaja,“ vaidles Dmitri vastu.
„Sa parem vaata, mis seal toimub. Näed, raisad tulevad tagasi. Mis ma sulle enne ütlesin,“ vastas Igor ja osutas Olegi poole, kellele lähenesid inimesed uuesti Woodstocki juurest.
„Ma maksan kõigepealt sulle oma boonuse ja sõbra osa ka välja. Pärast on tema vabandamise ja hüvitamise voor,“ osutades oma käsualuse Dmitri suunas.
Igor naeratas ja pani käe jope põuetasku.
Olegi juures olevad inimesed olid hakanud helistama. Keegi toimetas midagi Olegi kohal. Kogu Woodstocki kaitsjate tähelepanu oli suunatud maaslamajale.
Samal ajal, kui Igor käe tasku pani, liikus tema poiss nimega Oleg Dmitri selja taha ja sulges tal taganemistee.
„Muuseas, Dima. Oleg ei ole sinu sõber. Ta sai raha selle eest, et sinuga õlut juua ja täna õhtul sind linna peale tuua. Sinust oli väga suuremeelne teda kaitsta,“ lisas Igor ja hakkas põuetaskust kätt välja võtma.
„Ma ei mõista“ vastas Dmitri silmis arusaamatus, mis muutus hetkega ängistavat hirmu väljendavaks.
Igor oli põuetaskust välja võtnud jahinoa. Samal hetkel haaras Dmitri selja taga seisev Oleg ta käe, surus selle selja tagant üles ja teise käega tõmbas pea tagasi kuklasse ning sulges ühtlasi ka suu.
Igor lõi noa Dmitrile südamest natuke allapoole, läbi kopsu ning tõmbas noa välja. Ta astus paar sammu tagasi, võttis taskust hügieenilise taskurätiku, puhastas kiiresti noa ja pani selle taskusse tagasi. Verise taskuräti toppis minigrip-kotti ja pani selle teise tasku.
Dmitri üritas lahti rabeleda, aga see ei õnnestunud. Pingutusest tingitult täitusid kopsud kiiresti verega ja umbes minuti pärast Dmitri jalad enam ei kandnud. Oleg lasi ta lahti. Dmitri kukkus kohviku ette ühe maja tugisamba kõrvale. Ta üritas minema roomata, aga ei jõudnud. Ta suust ja ninast voolas välja verd.
„Mehed, aeg on minna,“ ütles Igor.
Nad lahkusid kiirel sammul mööda Tatari tänavat ja keerasid Muusikaakadeemia nurga taha, et vältida turvakaameratesse sattumist.
Peksasaanu olukord oli endiselt väga kehv. Kiirabi dispetšer oli soovitanud kannatanu viia Vabaduse väljakule. Kuid pärast lisaküsimuste esitamist oli dispetšer veendunud olukorra tõsiduses ning soovitanud kannatanut mitte eriti palju liigutada. Ta lubas võimalikult kiiresti auto saata.
Keegi oli helistanud oma tuttavale meditsiiniõele ja küsinud, mida teha, et see vennike vedru välja ei viskaks. Ühte laipa oli õhtu naelaks kõige vähem vaja. Tema soovitusel puhastati kannatanu hingamisteed ja pandi ta parimasse võimaliku asendisse. Kontrolliti pulssi ja jälgiti, et ta hingaks. Kiirabi ei tulnud ikka veel.
Siis kuuldi mingeid hüüdeid Sakala tänava poolt. Enne seal seisnud väiksem kamp oli kadunud. Seal seisid kaks inimest ühe lamaja juures.
„Kes kurat seal veel sirakile on visanud?“ vandus Tarmo.
„Lähme vaatame,“ ütles keegi seltskonnast.
Tarmo koos kahe mehe ja ühe naisega läksid asja uurima.
„See on ju see teine ahv, kes viimased aknad sisse viskas,“ ütles Tarmo.
„Meie käest pääses ta praktiliselt puhtalt,“ konstateeris üks meestest.
„Vaadake, missugune vereloik tal kõhu all on. See raisk on vist nuga saanud,“ ütles naine.
Üks mees kummardas lamaja kohale ja küsis talt vene keeles.
„Mis juhtus?“
Lamaja oli vaevaliselt meelemärkusel, aga ei saanud rääkida. Iga katsega rääkida tuli suust verd.
Naine seltskonnast võttis telefoni ja helistas kiirabisse.
„Helistan mitmendat korda siit Woodstocki juurest Tatari tänavalt. Meil on siin maas veel üks raskelt vigastatu. Ilmselt on tegu noahaavaga. Meelemärkusel, aga rääkida ei suuda. Jookseb mitmest kohast verd. Verd on palju.“
Naine kuulas hetke dispetšerit ja jätkas: „Ei ole keegi sellele eelmisele nuga andnud. Neid on kaks, umbes kahekümne meetri kaugusel üksteisest ja mõlemaga on väga kehvasti. Saatke ükskord masin, enne kui neist mõni ära sureb.“
VALITSUSE ERAKORRALINE ISTUNG
Kaitseminister Jaak Aaviksoo sõitis autoga Toompeale Stenbocki majja. Kell oli 10 minuti pärast kaks öösel saamas, reedel 27. aprillil 2007. Ta oli teel valitsuskabineti istungile. Istung oli erakorraline. Seda näitas ka kellaaeg, millal seda peeti.
Ta oli õhtu läbi meediast jälginud linnas toimuvat. Eriti ärevaks tegid pildid Kanal 2 vahendusel otse sündmuste keskelt. Kella poole ühe paiku otsustas ta magama minna, sest hommik on õhtust targem ja mis tema ikka praegu teha saab. Pädevad asutused töötavad täie auruga ja kui on vaja tema valdkonnas poliitilisi otsuseid langetada, siis talle helistatakse ning antakse teada.
Nii juhtuski. Ta oli saanud just voodisse heita, kui helises telefon. Helistaja oli peaminister Andrus Ansip.
„Jaak kuuleb,“ ütles kaitseminister Aaviksoo.
„Vabanda, kui magamast üles ajasin,“ kostis teiselt poolt.
„Ei jõudnud veel jääda. Võid kohe asja kallale asuda,“ katkestas Jaak peaministri jutu.
„Ühesõnaga, kutsun kokku valitsuse istungi. Teemaks on sisejulgeoleku olukord riigis ja Pronkssõdur. Istung käib plaani järgi kahes etapis. Esimesel etapil osalejad on: mina kui peaminister, sina kui kaitseminister ja sõjahaudade komisjoni esimees ning siseminister Jüri Pihl. Vastu võetud otsused kinnitavad teised kabineti liikmed telefoni teel. Kui otsustele ei saa piisavat kabinetiliikmete toetust või ei kujune ühist otsust esimeses ringis, kutsume kogu kabineti laua taha.“
„Millal koosolek algab?“ küsis Jaak Aaviksoo.
„Kell kaks öösel. Selleks ajaks on Pihlil täpsem ülevaade Tallinnas toimuvast. Hetkel rahutused jätkuvad.“
„Selge, olen kella kaheks Stenbocki majas.“
Minister tõusis voodist ja tegi kohvi. Ta oli enda jaoks arutusele tulevad teemad läbi mõelnud. Üks oli selge, häid lahendusi ei olnud ja otsuste langetamine võib raskeks kujuneda.
Mõne aja pärast jõudis ta Stenbocki majja ja peaministri assistent juhatas ta koosolekuruumi. Ta oli esimene. Mõne minuti pärast saabusid ka ülejäänud.
Peaminister avas koosoleku.
„Päevakorras on järgmised teemad. Esiteks, mida teha Pronkssõduriga edasi. Teiseks, kuidas tagada riigi sisejulgeolek. Kõigepealt annan sõna siseministrile, et ta kirjeldaks hetkeseisu Tallinnas.“
Jüri Pihl heitis enda ette asetatud paberitele ülevaatliku pilgu ja alustas: „Rahutused linnas kestavad, kuid näitavad raugemise märke. Märatsejad liiguvad ringi väiksemates gruppides kesklinna ümbruses. Tõnismäe ümbrus, Endla tänava algus, Pärnu maantee algus on totaalselt rüüstatud. Tugevalt on rüüstatud ka vanalinna kauplusi ja baare. Raekoja platsi välikohvikud on sodiks pekstud. Endla tänaval esines sihipärast riigiasutuste ründamist, üritati