„Kuidas mujal Eestis olukord on?“ küsis Ansip
„Mujal Eestis, kaasa arvatud Ida-Virumaal, on hetkel rahulik,“ vastas Pihl.„Olukord on katastroofiline. Ma ei kujuta ette, mis need materiaalsed kulud on,“ ohkas Ansip. „Tekib küsimus, kas me üldse pidime seda Aljošat näppima. Võib olla oleks lihtsamalt läbi saanud,“ arutles Andrus Ansip edasi.
Nüüd sekkus Jaak Aaviksoo vestlusse: „Sellel heietamisel ei ole enam mingit mõtet. Andrus, sa said nii tugeva rahva mandaadi tänu lubadusele Pronkssõdur minema viia. Kas sul on kavas õigustatud ootusi petta? Kui me lisame siia veel Kaitsepolitsei aruande prognoositavate rahutuste kohta 9. mail, siis mida siin rohkem rääkida. Praegu on pool linna puruks pekstud. Ma ei taha selle peale mõeldagi, mis siis oleks saanud, kui me oleks lasknud Moskval lõpuni rahulikult toimetada.“
„Olgu, kuulan teie arvamusi. Alustame sinust, Jüri,“ alustas peaminister diskusiooni.
„Tuletan meelde, et sotsid ei ole viimasel ajal toetanud Pronkssõduri eemaldamist. Samas pean tunnistama, et antud olukorras poolel teel peatuda ei saa. Kui praegu võtta Tõnismäel aiad eest ja öelda impeeriumimeelsetele venelastele, tooge oma lilli ning tehke mis soovite,“ Jüri Pihl võttis lonksu vett ja jätkas: „siis minu arust rahu ei saabu. Venelased peavad natuke aega pidu ja on siis Toompeal valitsusevahetust nõudmas koos pika rea erinevate nõudmistega, mis ei ole enamusele eesti rahvast vastuvõetavad. Teiseks on ilmselt enne venelasi Toompeal eesti rahvuslased, kes soovivad ka valitsuse tagasiastumist. Võib-olla mitte kogu valitsuse, aga peaministri tagasiastumist kindlasti. Kui need kaks massi kokku põrkavad, on kindlasti oodata inimohvreid, millest me siiani oleme suutnud hoiduda.“
„Aia mahavõtmisele pole ma kordagi mõelnud. Olen mõelnud aja mahavõtmisele ja dialoogi alustamisele erinevate kogukondade vahel,“ sekkus Ansip Pihli arutelu vahele.
„Tänavatel toimuv ei näe eriti dialoogi moodi välja. Vaevalt homme pärast väljamagamist mässajad konstruktiivsemaks muutuvad. Oodata on ainult ultimaatumeid ja üleskutseid uuteks vägivallatsemisteks. Me peame oma asja stoilise rahuga edasi ajama. Jõustruktuurid peavad maha suruma nii vägivallatsejad kui ka Eesti rahvuslased. Arreteerida tuleb kõik destabiliseerivate organisatsioonide juhid.“
„Siseministri arvamus on teada. Nüüd Jaak, sinu kui kaitseministri arvamus,“ andis Ansip sõna Aaviksoole.
„Ma olen üldiselt siseministriga nõus, aga mul on ettepanek tegevuste järjekord ümber mängida. Kuni Aljoša on Tõnismäel, käib seal trall edasi. Me peame kõigepealt samba ära viima ja seejärel jätkama väljakaevamisi. Kui Pronkssõdur on Tõnismäelt läinud, muutub protest üldisemaks ja on selge, et see sammas kunagi sinna tagasi ei tule. Pinged peaksid hakkama leevenduma, kui me oleme Pronkssõduri uuesti Sõjaväekalmistule, kas või ajutise lahendusega, püsti saanud. Sammas peab olema viisakalt ja tervelt püsti vähemalt 8. mai hommikuks. Valitsus saaks asetada Euroopas tähistataval Teise maailmasõja lõpu päeval sinna pärja ja venelased järgmisel päeval oma lillekuhilad kohale tassida. Kui me seda teha ei jõua, siis ootab 9. mail meid täielik kaos ja vägivald. Praeguse tööplaani järgi, mis sisaldab kõigepealt väljakaevamisi, me mitte kuidagi ei jõua.“
Aaviksoo lõpetas oma plaani tutvustamise ja vaatas küsivalt teistele otsa.
„Millal me sinu arvates peaksime samba eemaldama,“ küsis Ansip kõhkleva häälega.
„Kohe täna öösel. Mul on ühe lammutusfirmaga selle töö suhtes räägitud ja nad on käinud kohapeal uurimas, kuidas tehnoloogiliselt ülesanne lahendada. Ma palusin neil igaks juhuks vajalik tehnika valmis panna, kui kiireks peaks minema,“ vastas kaitseminister kindlameelselt.
„Ma ei tea, kas on realistlik see täna ära teha. Äkki vaataks, mis homne toob ja siis teeks vajadusel paremini ettevalmistatult lõpliku otsuse. Mis sa, Jüri, arvad?“ küsis Ansip arvamust Pihlilt, olles endiselt kõhkleval seisukohal.
„Jaagul on ilmselt õigus. Sumbunud ja staatiline olukord kasuks ei tule. Kui meie ei võta initsiatiivi enda kätte, siis võtavad selle meie vaenlased. Samuti ei lase venitamine mitte kuidagi auru välja, vaid kogub pingeid pinna alla. Selge on, et kui me täna Pronkssõduri ära viime, on homme oodata vähemalt sama hulle rahutusi. Samas, kui me täna ei vii, siis ei ole olemas mitte mingit garantiid, et homme oleks kõik rahulik. Tahan öelda, et mul on sisejulgeoleku tagamiseks Tallinnasse lisajõude vaja.“
„Mis me siis lõppude lõpuks teeme?“ küsis Ansip.
„Ma teen kaks kõnet,“ ütles Jaak Aviksoo. „Esimese ühele klassivennale, kes on ehitusinseneri haridusega ja umbes saja töötajaga ehitusettevõtte tegevjuht. Temalt küsin ehitusalast konsultatsiooni samba uuesti ülespanemise kohta. Teise kõne teen lammutajatele ja uurin, kui kiiresti nad töö tehtud saavad, kui poole tunni pärast antakse käsk alustada. Kui kõik ajaliselt sobib, siis teeme täna ära. Te mõelge nii kaua omakeskis ja arutage sisejulgeoleku küsimusi.“
„Olgu nii, kontrolli ekspertidelt taustu ja pärast teeme lõplikud otsused. Loomulikult palu oma sõpradel infot mitte levitada,“ andis Ansip Aaviksoole tegutsemiseks nõusoleku.
Jaak Aaviksoo läks koosolekuruumist välja, et helistamisega teisi ministreid mitte segada.
Umbes kümne minuti pärast sisenes kaitseminister uuesti koosolekuruumi.
„Enne kui räägid oma helistamise tulemustest, üks kiire küsimus. Kuidas sa suhtud sõjaväe kaasamisse rahutuste ohjeldamisel,“ küsis Ansip algatuseks, sest ilmselt oli neil Pihliga sellel teemal käinud tuline arutelu.
„Selleks, et kasutada sõjaväge tsiviilühiskonna taltsutamiseks, peame kehtestama erakorralise seisukorra. Erakorralise seisukorra kehtestamine ei ole veel otstarbekas ja annaks välismaailmale ülevõimendatud sõnumi. Püüaks politsei jõududega hakkama saada. Küll võiks rakendada kaitseliitlasi abipolitseinike sildi all. Suur hulk neist on niigi juba abipolitseinikud. Tuleb läbi viia kiirinstruktaaž ja tõendid kätte anda. Oluliseks muutub küsimus sõjaliste struktuuride kasutamisest juhul, kui rahutused laienevad Ida-Virumaale, sest sealne suures osas venekeelne politseikaader ei pruugi piisavat otsusekindlust üles näidata.“
Ansip ja Pihl noogutasid Aaviksoo jutu peale nõustuvalt.
„Jõudsime laias laastus samadele seisukohtadele,“ võttis Ansip teema kokku. „Mis sa, Jaak, teada said?“
„Kõige pealt ehituseksperdi arvamus. Täismahus taastamine läheb kiireks. Müüri ei pruugi jõuda õigeks ajaks valmis ja seetõttu ei ole otstarbekas seda riski võtta. Ajutise lahenduse jaoks on vaja valada alus ja lasta sellel nädal kuivada ning seejärel kuju külge kinnitada. Insenerid valmistavad päevaga joonised, ülehomme alustatakse mullatöödega, järgmine päev valatakse alus. Seitse päeva kuivamist ja järgmine päev kuju paika. Seega, 6. või 7. mail on Aljoša Sõjaväekalmistul püsti.“
„Mida lammutajad ütlesid?“ küsis Ansip
„Lammutajad ütlesid, et neil on suur au see töö ära teha ja nad on nõus kohe alustama ilma lisaraha küsimata. Eesti Vabariigi patriootidena peavad nad seda tööd kodaniku aukohuseks. Aega võtab kuju eemaldamine tund kuni kaks, tagamüüri kõrvaldamine veel paar tundi lisaks. Meeste ja tehnika kogumine võtab umbes tund.“
„Kell on kohe pool kolm,“ hakkas Jüri Pihl kõva häälega mõtlema. „Pool tundi võib minna valitsusliikmete nõusoleku saavutamiseks, tund tehnika kokku ajamiseks. Tööde algus oleks umbes kell neli, kella kuueks oleks