„Ma pole, Tarmo, sinu käest kunagi küsinud, kas sa Kaitseliitu ka kuulud,“ küsis Andres.
„Ei kuulu, aga ma olen mitmeid kordi mõelnud, kas peaks astuma. Ma olen tuline Kaitseliidu toetaja, aga organisatsiooni astumise juures on üks „aga“. Nimelt olen väga isepäine tüüp, aga kaitseliitlased on vande all reservsõjaväelased, kellele ülema käsk on seadus ning sellele mitte allumine karistatav. Ma ei suudaks kõrvalt vaadata, kui antakse käsk mitte sekkuda, samal ajal kui vaenlane mu koduõuel laamendab. Selgelt arusaadavatest taktikalistest kaalutlustest saaksin ma aru ja suudaksin ennast vaos hoida. Juhul, kui neid ei ole ja lihtsalt ülem ütleb, et me ei sekku ja lähme siit ära, siis mitte. Valus õppetund oli Woodstocki ründamise öö, kui kaitseliitlastest sõbrad olid meile appi tulemas, aga ülema käsuga pandi nad seisma ega lubatud Tatari tänavale läheneda. Sellises olukorras, kus mu sõprade elu on ohus, ei suuda ma taandumiskäsku täita.“
Tarmo monoloogile vastas Verner: „See, millest sa räägid on argument, aga sellised käsud on pigem äärmuslik erand. Ma arvan, et käsk ei tulnud Woodstocki pärast, vaid neid mehi oli linnas tekkinud kriitilise olukorra pärast kuskil mujal vaja. Ma olin ise ühe olulise riikliku objekti kaitsel ja me organiseerisime vahepeal igaks juhuks mehi juurde. Mees, mõtle järele! Tahtest üksi jääb väheks, vaja on ka väljaõpet. Sinusuguste vaprate meeste aeg jääb lahingus ilma väljaõppeta lühikeseks. Te saate lihtsalt liiga kiiresti surma.“
„Sul kipub laias laastus õigus olema,“ vastas Kojamees. „Täna ma veel vastust ei anna. Ma pean oma südametunnistusega enne koosmeele leidma.“
Andres tõusis lauast ja läks seltskonnale lubatud õlut tooma. Kojamees ja Kaspar rääkisid mõned anekdoodid. Õhtu läks tavapärases pubisuminas edasi, hoolimata masendavast kaotusest jalgpallis ja eelnenud jututeemast.
PINGED TÕUSEVAD
Oli ilus päikesepaisteline suvepäeva pärastlõuna neljapäeval 23. augustil 2012. aastal. Ilm oli lämbe ja ümber Tallinna olid kogunenud võimsad rünkpilved. Andres Aavik ja Kaspar Fahlmann olid teel Tallinnasse Hirveparki kõnekoosolekule. See oli iga-aastane üritus, kus meenutati kunagist esimest 1987. aasta omaalgatusliku protestimiitingut Nõukogude okupatsiooni vastu ja tuletati meelde Molotov-Ribbentropi pakti, mille tagajärjel kaotas Eesti 1940. aastal iseseisvuse.
Korraldajad olid poliitikud ja ühiskondlikud organisatsioonid, kes seisid eesti rahvuslike huvide eest. Seal üritasid küll korraldada oma koosolekut ka nii-öelda naiivrahvuslased ja nende ümber sebivad kahtlased tüübid. Naiivrahvuslastel ei olnud iseenesest midagi viga, nad olid tõsised Eesti patrioodid, aga natuke liiga radikaalsed ja vahel ei saanud nad päris hästi aru, kuhu maailm oli oma arengus tervikuna liikunud. Kahjuks võtsid nad endaga kampa igasuguseid Madissone ja Rebaseid, kes tegelikkuses ajasid hoopis mingit muud asja. Vähemalt nende teod jätsid sellise mulje.
Hirvepargis toimuv koosolek kandis kõneldi sellest, kuhu Eesti riik oma arengus oli jõudnud ja millised ohud varitsevad teda tulevikus. Alati võttis koosolekul sõna Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutajaliige ja praegune Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam. Sõbrad Andres ja Kaspar ootasid tänagi seda kõnet huviga, eriti arvestades hetke poliitilist olukorda, mis oli muutunud suhteliselt teravaks.
Kolm päeva tagasi oli olnud taasiseseisvumispäev, mis jälle kujunes Tallinna linnapea Edgar Savisaare sõuks. Tallinnas toimus palju kontserte ja linnapea pidas Raekoja platsis kõne. Kontserdid linnas tekitasid võõristava tunde. Kohati ei saanud enam aru, kus riigis sa täpselt viibisid. Nagu viimase aja vanalinna päevadel, jäi mulje, et käib mingi vene pidu. Esinesid koolilapsed Sillamäelt ja Narvast, vahele mõni keskerakondliku kuuluvusega eesti bänd. Viimasel ajal olid paljud eesti muusikud hakanud boikoteerima Tallinna linna ja Keskerakonna korraldatavaid üritusi. Isegi suure raha eest ei olnud nad nõus seal mängima.
Omaette jõledus oli linnapea kõne. Kui varasematel aastatel küsis Savisaar, kas me 1991. aastal valisime õige tee iseseisvuse taastamisel, siis seekord ütles ta otse välja, et see tee oli vale. Eesti Vabariigi taastamine õigusliku järjepidevuse alusel olla jätnud hulga Eesti elanikke pikaks ajaks ebavõrdsesse olukorda. See olla tänaseks viinud kogukondadevahelise vastasseisuni ja lõhestanud Eesti ühiskonna. Oma osa sai president, valitsus ja Riigikogu. Kõik nad olid süüdi Kodurahu ümarlaua otsuste ignoreerimises ja küündimatuses kriisi vältida. Erilise kriitika osaliseks sai Riigikogu, kes ei viinud õigel ajal Eesti põhiseadusse muudatusi, mis oleks võimaldanud Ida-Virumaale territoriaalset autonoomiat ja seal vene keelele teise ametliku keele staatust. See omakorda takistab Eestil kiiresti majanduskriisist väljuda, kuna Venemaa ettevõtete planeeritud suurinvesteeringud ei tule Eestisse enne Vene kogukonna autonoomia võimaldamist ja keelelise diskrimineerimise lõpetamist. Poliitiline lühinägelikkus enamikus erakondadest lähiminevikus ja veel enam 21 aastat tagasi valitud vale iseseisvumistee ongi Eesti viinud tänasesse seisu ehk lõhestatud ühiskonnani. Lõpetuseks tõi ta positiivse näitena Läti, kus on vene keelele antud teise keele staatus kõigis omavalitsustes, kus venekeelse elanikkonna protsent kogu elanikkonnast ületab 40. Lätil läheb pärast neid otsuseid majanduslikult hästi. Tänu Vene päritolu investeeringutele väheneb kiiresti tööpuudus ja ei ole enam mingeid tõrkeid elektrienergiaga varustamises, sest gaasitarned on nüüdsest stabiilsed.
Tegelikult oli majanduskriis juba möödumas ja SKP liikumas tõusu suunas. Ainult tööpuuduse tase oli visa vähenema. Majandus oli ümber profileerunud ja efektiivsemaks muutunud. Enam ei olnud vaja nii palju lihttöölisi ja iga töökoha loomist kaaluti mitu korda, arvesse võttes varasemaid kogemusi.
Mõnes mõttes oli Savisaare viha mõistetav. Ta oli endiselt Tallinna linnapea, mitte peaminister. Hoolimata kõigist pingutustest olukorda Eestis destabiliseerida, püsis võimul rahvuslik paremtsentristlik vähemusvalitsus. Mõnes mõttes oli Savisaare viha mõistetav. Ta oli endiselt Tallinna linnapea, mitte peaminister. Hoolimata kõigist pingutustest olukorda Eestis destabiliseerida, püsis võimul rahvuslik paremtsentristlik vähemusvalitsus. Kõige grotesksem oli, et mitmete tükkideks lõhestunud fraktsioonidega Riigikogu ja sellest tuleneva ebastabiilsuse oli Savisaar ise tekitanud, aga sellest hoolimata ei olnud ta riigis võimule saanud. Erinevate koalitsiooniläbirääkimiste käigus kutsus fraktsioonide lõhenimise esile Savisaare persoon, osa saadikutest keeldus igasugusest koostööst temaga. Selle protsessi lõpptulemus oligi võimulolev vähemusvalitsus. Teisalt hoidis Savisaare poliitika hukatuslikkuse mõistmine vähemusvalitsust võimul. Paljudes küsimustes oli Riigikogus käimas lootusetu palagan ja sisulisi otsuseid ei olnud võimalik vastu võtta, kuid põhiseaduse muutmisest keeldumises ja valitsuse umbusaldamise tõrjumises oli see amorfne koalitsioon üksmeelne.
Vähemusvalitsus oli tänases hetkes mõneti sümboolne mõiste. Päevapoliitilisest ja politoloogilisest seisukohast oli see raudselt vähemusvalitsus. Eesti riikluse ja põhiseadusliku korra säilitamise seisukohalt, nii nagu oli pärast taasiseseisvumist suund võetud, oli see enamusvalitsus. Tõsi, üsna napilt, kuid siiski. Tihti juhtus selliseid olukordi, kus kaalukeeleks keset tavalist segadust Riigikogus sai isikumandaadiga Riigikokku pääsenud ainuke rahvaliitlane. Teda moosisid nii Keskerakond kui teised erakonnad ja rühmitused, siiski jäid vanahärra otsused tihti arusaamatuks kõigile osapooltele. Riigikogus toimuv jäi vahel arusaamatuks ka poliitikas hästi orienteeruvatele inimestele ja keskmisele inimesele oli seal peaaegu alati arusaamatu. Õnneks oli majanduskriis möödumas ja ei olnud vaja teha negatiivseid lisaeelarveid, millega see valitsus ilmselt hakkama ei oleks saanud.
Ka välispoliitiline olukord ei olnud kiita. Euroopa Liit oli sõnades endiselt ühtne, aga kriiside ilmnedes unustati tihti eelnevalt deklareeritud põhimõtted. Ühtse välispoliitika väljakujunemist segas endiselt energiakandjate nappus Euroopas. Nii nagu suhkruhaige ei saa elada ilma insuliinita, ei saanud Euroopa elada ilma gaasita. Venemaa oli suutnud edukalt täita arsti ja apteekri rolli. Erinevate võtetega