„Eks ta natuke tuju rikkus. Nii konkreetne allumatus tuli üllatusena. Eks nad maksavad selle eest. Augud rahakotis peaksid neile järgmiseks korraks aru pähe tooma. Vajadusel teeme kaadrimuudatusi. Ütlen ausalt, ega nende tänavatele tulek ei oleks oluliselt lõpptulemust muutnud. Tulemuse oleksime saavutanud ainult siis, kui oleksime suutnud nurjata Aljoša paigaldamise Sõjaväekalmistule.“
„Selles oli kahjuks küll meiepoolseid möödalaskmisi,“ tõdes Igor.
„Loomulikult oli, aga me ei tea, kas see teadmine oleks meid aidanud,“ Vitali arutles kaugusse vaatava pilguga edasi. „Arvatavasti oli sammas peidus mõne sõjaväeosa territooriumil. Meil oleks olnud ainuke võimalus korraldada intsident auto teekonnal. Minu arvates hindasime algusest peale olukorda natuke valesti ja alahindasime vaenlast. Eesti valitsus käitus oodatust kindlameelsemalt, teiselt poolt aga vene elanikkond ei tulnud tegudes piisavalt kaasa ja leppis ootamatult kiiresti samba paigutamisega Sõjaväekalmistule.“
Vitali hakkas põuetaskust midagi otsima ja jätkas: „Ära muretse, Igor Sergejevitš. Sina täitsid oma ülesanded peaaegu sajaprotsendiliselt. Mis sellest, et kohe ei saavutatud püstitatud ülesannete täitmist. See ei tähenda veel, et me neid lähikuudel kas või osaliselt ei saavuta. Alahinnata ei saa ka saadud kogemusi Euroopa Liidu, NATO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide ning suurriikide käitumise kohta. Meie analüütikuid ootab ees suur töö. Ärme unusta, et Venemaa on suurriik, kelle roll maailma asjade otsustamisel on viimasel ajal olnud kahetsusväärselt kesine. See ei saa niimoodi lõputult kesta. Venemaa sihid on palju suuremad kui üks väike Eesti, aga Baltikumil on oma tähtis roll meie pikal teel.“
Lõpuks tõmbas Vitali Gerassimov taskust välja käe, milles oli pakk dollareid, ise kergelt naeratades: „Korralik töö nõuab premeerimist. See on sulle, Igor Sergejevitš,“ osutas Vitali rahapakile, „ja sinu poistele. Jaga seda nendega, nagu ise õigeks pead.“ Vitali pidas väikese, kuid tähendusrikka pausi ja jätkas. „See on teisipidi ka ettemaksuks. Me tuleme varsti uuesti ja siis juba palju otsustavamalt.“
Vitali ulatas rahapaki Igorile ning Igor pani selle tasku. Mehed kätlesid hüvastijätuks ja soovisid üksteisele jõudu.
Igor Mogilnõi väljus autost ja Vitali Gerassimov sõitis parklast minema.
SÕBRAD ARUTLEVAD PÄRAST PRONKSIÖÖD
Oli sume suveõhtu augusti teisel poolel 2007. aastal. Andres Aavik läks koos oma noore sõbra Kaspar Fahlmanniga Raineri baari poole. Nad olid viibinud ühel poliitilisel koosistumisel ja mõtlesid pärast seda natukene juttu ajada. Kuna kummalgi ei olnud rahakott väga punnis, siis otsustati liikuda kesklinnast kaugemale, taskukohasemate hindade poole.
Kaspar Fahlmann oli 24-aastane üliõpilane ja korporant.
Ta oli äärmiselt aktiivne noorsand ja sellepärast ei olnudki ta veel suutnud oma õpinguid lõpetada, sest iga tegevus võtab oma aja. Andres Aavik tundis teda juba aastaid ning nad olid kohe sõpradeks saanud. Kaspar pani alati õla alla, kui oli käimas mõni ettevõtmine, mis ühtis tema maailmavaatega ja toimus Eesti riigi hüvanguks. Ta oli ihu ja hingega isamaad armastav noor eesti mees.
Mehed sisenesid baari. Leti taga istus baari omanik Rainer ja puki otsas istus Verner Puhm.
Baaris istujad tervitasid reipalt sisenejaid.
„Keda meil üle tüki aja näha on?“ hüüdis Rainer reipalt. „Poisid, mida teile pakun?“
„Õlut mõlemale. Saage tuttavaks: minu noor sõber Kaspar.“
Mehed tutvustasid ennast Kasparile ja vahetasid mõned viisakusfraasid. Rainer valas õlled välja ja pakkus Kasparile võimalust tutvuda baari saunaga. Loomulikult oli Kaspar Raineri jaoks potentsiaalne klient, keda peab tulevikuski siia tagasi meelitama.
Mehed rääkisid suvest ja puhkusest ning sellega kaasnenud naljakatest seikadest. Kaspar oma hiljutisest Gruusia-reisist Euroopa demokraatlike noorte organisatsiooniga, toetamaks demokraatia arengut Georgias. Nimelt keeldus Kaspar kasutamast sõna Gruusia ja nõudis viimasel ajal moodi tulnud Georgia kasutamist. See oligi esimene kergelt poliitiline teema. Varsti oligi jutt jõudnud koduse sisepoliitika arutamiseni.
Otsa tegi lahti Verner Puhm.
„Ma ei saa aru, miks Eesti Politsei neid vaeseid Woodstocki punkareid peab piinama. Andsid paarile marodöörile peksa ja siis. Need kuradi tolvanid olid selle igati ära teeninud. Kui ma oleks ründamise ajal Woodstockis olnud ja mul oleks relv kaasas olnud, siis saanuks iga vend, kes on aknast kahe jalaga põrandale jõudnud, kuuli.“
Jutu otsast haaras kinni Andres Aavik, kes oli noores põlves ise ka punkar olnud.
„Ise paljusi punkareid tundes, võin vanduda. Ükski punkar ei kanna pussnuga kaasas ega hakka kellegi nuga andma. Tagi küljest rabatud ketiga molli või kähmluses kätte juhtunud kaikaga vastu pead küll. Nuga on rohkem venelaste ja ka lõunaeestlaste relv. Küsisin Kojamehe käest, mis ta arvab. Ta ütles, et neile vennikestele ei tuleks iialgi pähe mõte nuga haarata.“
„Muuseas, olin juba alates teisest ööst vabatahtliku abipolitseinikuna kaasas. Sündmustes osalejana on mul seda Woodstocki janti kummaline vaadata. Algaja abipolitseinikuna jäi mul politsei tööst hea mulje. Kuni selle Ganini pussitamise uurimiseni tegutseti kindlameelselt. Seda naljakam on hakata Venemaale mett moka peale määrima, kui enne on Eesti huvisid kindlalt kaitstud, ja on selge, et Woodstocki kaitsjate hulgast pussitajat otsida ei ole mõistlik,“ läks Kaspar veidi endast välja.
„Politseil ja kohtutel on alatasa see jama, et pisisulide sigaduste üle karjuvad kõik meediakanalid, aga tõsine pätt käib, nagu aus mees muiste, linna peal ringi,“ poetas Rainer baarileti tagant vahele.
„Vanasõna, et väiksed sulid võllas, suured sulid tõllas, jääb aegade lõpuni toimima,“ vastas Andres teistele ja lõi tüdinult käega.
See oli Raineri üks lemmikteemasid, sest seadusesilm vaatas teda, väikese keldribaari omanikku kui potentsiaalset väikest suli.
Andres jätkas: „Ganini pussitamisega on hoopis teine lugu. Siin hakkavad kaasa mängima mingid segased tegurid. Kuidagi vägisi määritakse neile punkaritele kuritegu kaela. Milleks muidu neid nii kaua vahi all hoiti. Ma arvan, et neid survestati üles tunnistama kuritegu, mida nad sooritanud pole. Samas tundub mulle, et tegelikku tapjat üldse ei otsita. Nagu Kaspar enne märkis, on see muret tekitav suunamuutus. Kui peagi algavatel marodööride kohtuprotsessidel saab valdavaks karistuseks rahatrahv ja väga jõhkrate vandaalitsejate ning varaste jaoks tingimisi vanglakaristus, siis on meil muretsemiseks põhjust kuhjaga.“
„Jumala õige jutt,“ kiitis Verner takka. „Need raiped saavad ainult julgust juurde ja on veel ülbemad kui enne. Kahjusid ei suuda need sitapead niikuinii oma elu lõpunigi kinni maksta. Mis jääb meile, ausatele kodanikele? Kurat, kui varas ja vandaal saab sama palju trahvi kui korralik inimene lahtise turvavööga sõidu eest, siis tunnetab inimene omal nahal ebaõiglust ja hinge sigineb tühjus. Mõni ime siis, et inimesed enam oma riiki ei salli.“
Ennast jutuga üles kütnud Verner jõi lonksu õlut ja jätkas veidi rahulikumas toonis: „Andres, tahaks väga küsida, mis sa arvad sellest Tallinna korraldatavast Kodurahu ümarlauast?“
„Mis siin ikka arvata. Tüüpiline kesikute propaganda, mis on suunatud nende venelastest valijatele. Täiesti ühekülgne seltskond, mis koosneb erinevatest Vene impeeriumi meelsetest rühmitusest ja mõnedest eesti ullikeste organisatsioonidest. Et osalejad esindavad vaid väikest osa Eesti ühiskonnast, siis ei ole see üritus eriti tõsiselt võetav,“ vastas Andres selle teema vastu erilist huvi üles näitamata.
Kohe täiendas Kaspar Andrest oma arusaamisega: „Kodurahu ümarlaud on minu meelest ehtne rahvuste vahelise vaenu külvamise koht. Ehe näide, kuidas Keskerakond juba vaibuvat konflikti püüab elus hoida. Keskerakond on oma Kodurahu ümarlauaga nagu arst, kes vaatab paranevat haava ja arutleb. „Pealt