„Teate ka, mis mees see Eduard Kokoitõ on?“ küsis Kaspar vahele. Kuna keegi kohe ei vastanud, vastas ta ise: „Eduard Kokoitõ on endine Osseedi maffia liider, kellele tehti FSB poolt pakkumine, millest ei olnud võimalik keelduda.“
„Muuseas nõukogude ajal grusiinidel osseetidega mingisugust konflikti, nagu apsuatega, ei olnud,“ poetas oma mõtte vahele Andres.
Raivo Paulus noogutas mõistvalt ja jätkas: „Nojah, see ongi kunstlikult loodud konfliktikolle. Lähme sõjaga edasi. Gruusia-poolse vastutegevuse alustamisel sai otsustavaks luureinformatsioon, et umbes 150 soomukit ja sõjaväeveokit Vene sõduritega lähenevad Roki tunnelile. Gruusia saatis oma eliitüksused rünnakule. Need olid väga efektiivsed. Peatselt kontrollisid nad Tshinvalit. Põhimõtteliselt purustati Kokoitõ paramilitaarsed üksused ja saadi kontrolli alla Roki tunneli suue. Kui nüüd oleks tunneli suue õhku lastud, oleks Venemaa pidanud vägesid juurde tooma kas õhudessandiga, idast läbi Tšetšeenia või läänest Abhaasia kaudu. Sellise logistika tingib kõrge ja läbimatu Kaukasuse mäeahelik. Igal juhul oleks Venemaal kulunud vägede juurde toomiseks aega. Selle ajaga oleks Gruusia jõudnud Kokoitõ üksused lõplikult neutraliseerida. Saakašvili kuulas liiga palju lääneriikide soovitusi ning allus nende survele ja jättis selle võimaluse kasutamata. Alati ei pea heaoluriikide soovitusi kuulama.“
Raivo tõmbas hinge ja jõi suurema sõõmu õlut.
„Kas see oligi Gruusia vägede edu lõpp?“ küsis Andres.
„Ei olnud. Initsiatiiv anti ära Tshinvalist vägede väljatõmbamisega, sest loodeti läbirääkimistele. Kuni aga töötasid robotluurelennukid ehk troonid, olid Gruusia vägede kaitselahingud efektiivsed ja vaenlane kandis suuri kaotusi. Suurenenud vaenlase jõududele vastuhakkamiseks jäi aga eliitüksustest väheks. Lahingusse saadetud lisajõud ei olnud enam nii hea väljaõppega ega suutnud neile pandud ülesandeid korralikult täita. Reservistide hulgas tekkinud paanika ja eneseusu puudumine viis alla armee moraali tervikuna, mida võimendas omakorda kaos varustamises. Lisaks külvasid tsiviilelanikkonnas paanikat Vene lennukite õhurünnakud. Tulemuseks oligi Gori linna kaotamine ja Gruusia lahutamine kaheks osaks, tingitult Gruusia mägisest geograafiast. Mina arvan, et Eesti Kaitsejõud ja Kaitseliit oleks samasse situatsiooni sattudes suutnud seda vältida või vähemalt päevi edasi lükata.“
„Miks sa nii arvad?“ küsis Andres Raivolt.
„Esiteks on Eestil küllalt suur hulk Iraagi ja Afganistani missjooni kogemusega sõjaväelasi. Teiseks on meil suhteliselt hea väljaõppega kuum reserv Kaitseliidu näol, kelle oskused, lahingdistsipliin ja moraal on kordades kõrgemad Gruusia reservväelastest. Kolmandaks on Eesti mobiliseeritavad reservväelased, kes on läbinud ajateenistuse viimase viie aasta jooksul, saanud hea ettevalmistuse suurõppusel Kevadtorm. Jällegi on kontingendi ettevalmistus kordades parem.“
„Meil ei ole tanke ega lennukeid nagu grusiinidel,“ sekkus juttu Margit.
„Eesti vägede organiseerituse ja väljaõppe tasemel ei oleks Gruusia relvastusega armee, kohaliku maastikku asetatuna, lasknud venelasi Gorisse. Sellisel juhul olnuks venelased vajanud Gori vallutamiseks märgatavalt suuremaid lisavägesid.“
„Kaitselahingute pidamiseks ei pea ilmtingimata tanke olema,“ sekkus asjatundliku õhinaga vestlusesse Verner. „Piisab heast ja mobiilsest kaitsetaktikast, millele lisaks on vajalik raudne sõjaväeline distsipliin ning kõrge moraalitase koos efektiivsete tankitõrjerelvadega. Efektiivsed tankitõrjerelvad on Eesti Kaitseväel olemas. Mina oma üksusega oleks kindlasti mõne aja suutnud rünnakut kinni pidada. Vähemalt märkimisväärset kahju oleksime vaenlasele tekitanud. Tegelikult siin laua taga on võimatu reaalselt olukordi hinnata, sest kõik situatsioonid sõltuvad pisiasjadest ja on päriselus ainulaadsed.“
Raivo Paulus võttis repliigist tuld: „Mina räägin praegu üldistavalt, kuidas teatud eelduste puhul palju väikesi üksusi oma tuhandete pisidetailidega annavad kokku üldisema ja eeldatava tulemuse. Asi läheb väga teoreetiliseks, aga siiski tahan märkida, et iga mehe ja üksuse panusest kujunebki summaarne lõpptulemus.“
„Ehk kaks ohvitseri katkestaksid oma sõjandusteoreetilise diskussiooni, sest teised siin laudkonnas ei oska vastaval tasemel kaasa rääkida,“ proovis Andres hoida vestlust kõiki huvitaval lainel. Selleks küsis ta Raivolt järgmise küsimuse: „Kuidas sa hindad Vene armee võimekust ja mõlema poole kaotusi selles sõjas?“
„Vene armee ei ole mingi superarmee, aga tema võimekust ei tohi alahinnata. Tehnika on vananenud ja ebaökonoomne võrreldes ameeriklastega, aga see on piisavalt ohtlik väikeriikide jaoks. Sõjaväeline distsipliin ei ole väga kõrge, kuid täiesti talutaval tasemel. Vähemalt nendes üksustes, mida esimeses järgus lahingutesse paisatakse. Gruusia sõda näitas, et soovida jätab koostöö erinevate väeliikide vahel. Nimelt tulistas lennuvägi mitmeid kordi oma positsioone. Venelased ise seda muidugi ei tunnistanud, vaid ajasid oma apsakad Gruusia lennuväe kaela. Oma vägede tulistamine õhust tõi palju ohvreid kaasa. Venelased räägivad suurusjärgus 400 langenust, aga see ei ole tegelik arv. Sinna hulka ei lähe Osseetia paramilitaarsed üksused ja see seltskond, kes võitles esimestel päevadel Tshinvalis. Neid üksusi kasutati ilmselt ka hiljem. Tegelik vene poole hukkunute arv võib olla kaks korda suurem. Vene poole tsiviilohvrid jäävad Lõuna-Osseetiasse ja peamiselt Tshinvali linna ning selle lähiümbrusesse. Venemaa esitatud andmeid ei saa usaldada, sest need andmed on venelaste propagandamasina üks instrumente ja teiselt poolt sisaldab see arv kindlasti ka Osseetia paramilitaarsete organisatsioonide hukkunud võitlejaid. Propagandatöö parim näide on väidetav suur tsiviilohvrite arv Tshinvalis, mis tekkis väidetavalt kortermajade tulistamisest suurtükkidest Gruusia vägede poolt. See võis küll nii olla, aga pigem tulistasid venelased neid ise, et saada maailmalt mingitki mõistmist sõjalise sekkumise vajalikkusele.“
„Putini Venemaa küünilisus ja inimelu mitte millekski pidamine on õudust tekitav,“ lausus Andres sügavalt ohates ja jätkas: „Putini veriste jälgede rida, mis algas Moskvas ja mujal Venemaal kortermajade õhkulaskmisega, on jõudnud Tshinvali kortermajade tulistamiseni suurtükkidest. Mõelda vaid, jagada ohjeldamatult võõra riigi territooriumil Venemaa passe, et siis minna neid sinna kaitsma ning lõpetuseks tulistada oma värskeid kodanikke nende kodudes suurtükkidest.“
„Venemaa jagab ju Ida-Virumaal ka hoogsalt oma passe,“ tegi Margit tähelepaneku. „Lisaks alustas Öine Vahtkond mingit veidrat rahvaküsitlust vene autonoomia küsimustes Tallinnas ja Ida-Virumaal. Kas need ei ole mitte murettekitavad sarnasused mustris?“
„Venemaa on läbi ajaloo olnud üks suur muretekitaja maailmas, eriti aga oma naabritele,“ arvas Kaspar ja lisas: „Eesti on põhiseaduse järgi üks ja jagamatu riik, seega territoriaalne autonoomia on välistatud. Eestis saab eksisteerida ainult kultuuriautonoomia ja seda venelased taotlenud ei ole, sest siis peaksid nad ennast tunnistama vähemusrahvuseks. Seda loomulikult suurvene šovinistlik mõttelaad ei luba.“
Verner leidis veel ühe vaatenurga: „Venemaad ja siinseid Venemaa inforuumis olevaid venelasi ei koti meie põhiseadus. Eesti Vabariik on nende jaoks ajaloo eksitus, mis tuleb kosmeetilise operatsiooniga likvideerida. Ma ei tee endale illusioone, et seda seltskonda on võimalik integreerida või ümber kasvatada. Seda haigem on mingi Urve Palo ilane jutt integreerivatest telesaadetest Pervõi Baltiiski Kanali peal. Seda seltskonda ravib ainult üks asi ja see on haud. Meie saame teha ainult seda, et uus põlvkond peale ei kasvaks. Paratamatult siiski kasvab, aga populatsiooni suurust saame mõistlike meetmete ja selgesti arusaadavate ühiskondlike signaalide abil reguleerida.“
Oli tunda, et Vernerile oli õlu juba latva jõudnud ja ta sõnavõtt jätkus vastava bravuurikusega: „Pronksiöö ajal kutsuti juba relvastatud võitlusele fašistliku Ansipi valitsuse vastu. Kui tekib mingigi seaduslik võimalus, siis olen ma nende üks esimesi ravitsejaid.“
„Kas su avaldus ei ole mitte liiga russofoobne?“ küsis Kaspar.
Ta sai Vernerilt kiire ja kindla vastuse: „Absoluutselt mitte. Isegi mitte