Kolmas Vabadussõda. Aivar Kivisiv

kohast kaugemale arstlikku ülevaatust ootama.

      Andres kui kaudselt ürituse korraldamisega seotud isik andis politseile esmaseid ütlusi. Ta näitas, kes oli kus ja kuidas intsidenti sattus. Viieteist minuti pärast lubati kõik tagasi kõnekoosolekule.

      Selleks ajaks oli Tarmo oma avasõnad öelnud ja Andres Herkel lõpetas oma kõnet.

      Andres ja Kaspar olid mõlemad kannatada saanud. Andresel oli huul kergelt verine ja Kaspar oli esimese rünnaku laines jalaga ribidesse saanud. Nad ei lasknud ennast sellest heidutada ja ootasid järgmise esineja Tunne Kelami kõnet.

      Tunne Kelam astus mikrofoni juurde: „Mul on rõõm näha siin nii palju inimesi. Teid ei ole küll nii palju kui 25 aastat tagasi, aga rohkem kui paaril viimasel aastal. Mida raskemad on ajad ja mida mustemad tulevikuperspektiivid, seda rohkem inimesi siia koguneb. Tänaseks on välja kujunenud tõesti keeruline olukord. Selle tunnistuseks on koosoleku alguses toimunud intsident. Kui tänavatele ilmuvad Kalev Rebase taolised provokaatorid, siis on kusagil jõud, keda huvitab olukorra pingestamine, segadused ja sogases vees kala püüdmine. Neid jõude ei ole vaja kaugelt otsida, nende silmad on telekaamerate näol siin esindatud. Õhtul näevad miljonid venemaalased ja tuhanded eesti keelt mitte oskavad eesti venekeelse elanikkonna liikmed pilti natsismi peatõstmisest Eestis. See pilt peab avaldama muljet, et Eesti on väike vastik natsiriik. Sama püütakse selgeks teha ka meie Euroopa partneritele. See pilt tundub paljudele tõepärane, sest meie idanaaber on kokku ostnud ka üleeuroopalise leviga telekanaleid nagu näiteks Euronews.

      Mis sõnumit kandis tänane provokatsioon? Sõjaväesaapad, laigulised püksid ja kiilaks pöetud pead, need märgid kannavad kindlat neonatsismi sõnumit, millega venelased oma kodumaa suurlinnades on isiklikult kokku puutunud. T-särgid provokaatorite seljas loovad Vene inforuumis olevale isikule seose natsi-Saksamaaga. Meenutan, et Venemaa propaganda on meie Vabadussõja võidusamba kuju selle avamise hetkest alates vägivaldselt seostanud natsismiga. Teiselt poolt, T-särgil olev ingliskeelne kiri määratles ilmselgelt vaenlase. Vähegi inglise keelt teadev inimene võib ise veenduda, kelle vastu on suunatud rünnak. Mida mõtleb ja soovib sellist pilti nägev lihtne vene inimene? Ta tahab, et riik võtaks midagi ette oma rahvuskaaslaste kaitseks Eestis. Eesti venelastele, kes elavad Venemaa inforuumis, tähendab see ebakindlust, pinna all pesitsevate hirmude äratamist, pimeda viha tõusmist ja üleskutset protestile. Tekkinud viha on suunatud Eesti seadusliku riigikorra ja kõige vastu, mis sisaldab sõna “Eesti”.

      Lisame täna nähtud pisikesele episoodile laiemad taustad. Esiteks, siseriiklikult tugevnevad Ida-Virumaa vene autonoomia taotlused ning soov kehtestada Eestis kakskeelsus, mida täiendab Keskerakonna juhi avaldus Eesti taasiseseisvumisel tehtud valest iseseisvumistee valikust. Teiseks, rahvusvahelises plaanis Nord Streami ehitus ja Venemaa laiemad mängud gaasi ümber, surveavaldused Lätile ja Soomele, varasemad sündmused Gruusias ja Ukrainas, siis me peame tõdema, et oleme astunud järjekordselt Eesti riigi jaoks ohtlikusse ajastusse.

      Pole võimatu, et asjad Eestis lähevad veel hullemaks, hullemaks kui 2007. aasta kevadel pronksiöö ajal. Arvestades ebastabiilset jõudude jaotust Riigikogus, võib jõuda kätte aeg, kus Eesti saatus oleneb iga inimese isiklikust otsusest, keda ta toetab ja mida ta isiklikult ette võtab. Meil võib vaja minna samasugust Hirvepargi vaimsust ja julgust otsustes nagu kakskümmend viis aastat tagasi. Eesti rahvas peab olema oma otsustes ja tegudes sama ühtne ning kindlameelne kui taasiseseisvumise aastatel.

      Siinkohal meenutan ka teist tänase päevaga seotud sündmust, mis seitsekümmend kolm aastat tagasi viis Eesti iseseisvuse kaotamiseni. See oli Molotov-Ribbentropi pakt, mis jaotas Ida-Euroopa Venemaa ja Saksamaa vahel. Tänasel päeval on toimumas midagi sarnast Venemaa ja Euroopa Liidu suurriikide vahel. See võimalik kokkulepe ei ole nii jõhker ja küüniline kui kolmekümne üheksandal aastal, aga siiski piisavalt ohtlik, et hävitada Euroopa sellisel kujul nagu ta praegu on. Jälle on põhirolli mängimas Saksamaa. Tänase päeva tehinguks tundub olevat Euroopas aastakümnetega välja kujunenud põhiväärtuste vahetamine gaasi vastu. Tekib küsimus, kas selline valik on Euroopale, eriti Euroopa suurriikidele, jätkusuutlik lahendus pikemas perspektiivis. Vastus sellele on olemas piiblis. Kui Juudas müüs oma põhimõtted ja reetis Jeesus Kristuse hõbeseeklite eest, kas ta sai sellest õnnelikuks? Kas tema õuele saabus jõukus, hingerahu ja stabiilsus? Vastust me teame kõik. Juudast tabas selline tagasilöök, mida ta ei osanud oodatagi. Ta ei saanud isegi nende hõbeseeklite kulutamisest väiklast rõõmu tunda. Sama juhtub ilmselt ka Euroopa suurriikidega, kui minnakse sellele libedale teele. Me kaotame Euroopa ühtsuse, mida on suure vaevaga samm-sammult pärast Teist maailmasõda ülesse ehitatud. Sellises Euroopas on Venemaal lihtne oma intriige punuva poliitikaga riike üksteise vastu üles ässitada ja läbi selle viia ellu oma suurriiklike ambitsioone.