„Viimase mängu ajal oli provokaatoreid staadionil ja tänavatel päris palju. Ma rääkisin sulle sellest jäähokimeeskonna Tartu Välk 494 kapist, kes ronis Eesti fännisektorisse „Rossija“ karjuma.“
„Neid episoode oli palju, aga õnneks meie inimesed olid mõistlikud ning politsei ja turvafirma tegid head tööd.“
Tarmo lõpetas juttu, sest baarimees viipas leti tagant, mis pidi tähendama kööki saabunud tellimust.
„Töö kutsub, pean minema,“ ütles Tarmo ja tõusis laua tagant.
„Egas midagi, lähen auto järele ja koju. Hoia eesti meeste lippu kõrgel, kui õhtul peaks madinaks minema,“ ütles Andres ja tõusis samuti lauast.
„Tuli ei tohi kustuda ega lipp langeda,“ hüüdis Tarmo lõpetuseks ja lahkus köögi suunas.
PRONKSIÖÖ MÄSS TÕMMATAKSE KÄIMA
Vitali Gerassimov istus oma autos kino Kosmos taguses parklas. Kell oli pool kaheksa õhtul, neljapäeval 26. aprillil 2007. Vitali uuris internetist Moskva ja kohalike Venemaa saatkonna analüütikute arvamusi hetkeolukorra kohta. Ta jälgis spetsiaalselt loodud keskkonda, kuhu laekus talle operatiivinformatsiooni. Kõik oli suhteliselt rahulik. Võib öelda, vaikus enne tormi.
Operatsioon oli käima tõmmatud. Kella kuueks olid jõud paigutatud oma kohtadele. Viis minutit pärast kella kuut jagati rahvale vaikselt välja esimesed kaks kasti viina. See ei olnud tavaline viin, vaid Igor Mogilnõi töökojas kokku segatud viina ja amfetamiini kokteil. Alustati ka erinevate harjutustega, rivistati rahvast sirgetesse ridadesse ja skandeeriti loosungeid. Ühesõnaga, provokaatorid alustasid masside üle kontrolli võtmist. Maksim Reva ja Dimitri Linter ei hoidnud enam iga hinna eest rahvast vaos, vaid tegid seda üksnes näiliselt. Mark Sirõkil oli õnnestunud päris suur hulk noori kohale meelitada ja neid tuli pidevalt juurde. Sama käis ka kriminaalse elemendi kohta. Neid oli kohal üksjagu, aga loomulikult oleks võinud neid rohkem olla. Põhimõtteliselt oli kriitiline mass rahutuste tekitamiseks olemas. Kella seitsmest lõpetati näilinegi rahva vaos hoidmine. Kella seitsmeks oli ka kaheksast ohvritallest seitse kohal. Ka see oli rahuldav tulemus. Nüüd oli põhimõtteliselt kõik valmis.
Vitali helistas Jevgeni Jemeljanovile.
„Kuidas läheb?“ küsis Vitali.
„Plaanipäraselt. Rahvas on juba parajalt vindine ja agressiivne. Politsei on jõude juurde toonud. Üks häiriv moment on ka ilmnenud. Vabaduse väljakult ei lasta inimesi enam Tõnismäele juurde,“ vastas Jevgeni raporteerivas vormis.
„Palju viinakokteili järgi on?“ küsis Vitali.
„Kaks kasti.“
„Jagage välja ja alustage otsest provotseerimist. Looge väikesed kivivarud ja näidake rahvale, kuidas kive seintest ja sillutisest kätte saada,“ andis Vitali juhtnööre.
„Sain aru, alustame järgmist etappi,“ raporteeris Jevgeni sõjaväelises kõneviisis, kuigi ta hääletoon jäi normaalseks.
„Lõpetuseks. Hoidke paarikest nüüdsest võimalikult politseiaheliku lähedal. Side lõpp.“
Vitali lõpetas kõne Jevgenile.
Vitali valis järgmise numbri, et helistada Igor Mogilnõile.
„Igor, just käivitasime teise etapi. Kontrolli, et kõik mehed oleksid õigetes tsoonides, juhuks kui politsei peaks hakkama liikumist piirama. Mulle just öeldi, et Vabaduse väljakult inimesi juurde ei lasta. Politsei võib veel täiendavalt ligipääsu piirata,“ teavitas Vitali Igorit. „Kuulsin, et Endla tänaval samuti soovitatakse Tõnismäele mitte minna, aga otseseid piiranguid veel ei ole kehtestatud,“ vastas Igor.
„Kui politsei üritab rahvast laiali ajada ja tekib segadus, siis alustage teie oma ülesande täitmist,“ andis Vitali käsu.
„Selge, annan meestele järgmise valmidushoiatuse. Kümne minuti pärast oleme sajaprotsendiliselt oma positsioonidel. Praegu näen, et enamus on juba kohtadel. Tundub, et asi hakkab edenema. Politsei poole lendasid esimesed kivid,“ vastas Igor hoolega ümbritsevat uurides ja tõmbudes Tõnismäelt alla Rahvusraamatukogu ajakirjanduse saali poole, sündmuste epitsentrist kaugemale ja ülesande objektile lähemale.
„Tegutse kiiresti. Side lõpp,“ lõpetas Vitali kõne.
Nüüd jäi ainult oodata, millal rahvas üritab Pronkssõdurit piiravat aeda maha murda või politsei nende suhtes ennetavalt reageerida. Vitali vaatas kella, see näitas 19.50.
Kell oli 21.30 ja Vitali istus endiselt oma autos kino Kosmos taguses parklas. Äsja oli ta saanud kõne kontaktisikult politseiametist, kes andis teada otsusest Tõnismägi rahvast täielikult puhastada, kasutades kõiki nende kasutuses olevaid vahendeid. Teine etapp oli käivitunud sihipäraselt. Rahvas oli üritanud politseiahelikest läbi murda ja alustada monumenti piirava aia lammutamist. Läbimurre osaliselt õnnestuski. Umbes kolmkümmend inimest suutiski politseiahelikust läbi murda ja aiani jõuda. Läbimurdjate grupp koosnes viiest-kuuest Jevgeni võitlejast ja suurest hulgast Eestisse jäänud Nõukogude Armee erusõjaväelastest, kes olid tänaseks õhtuks välja kutsutud, ning agressiivsetest purjus noortest, kellel oli ilmselt kerge kriminaalne taust. Kahjuks ei suutnud ülejäänud mass piisava aktiivsusega kaasa tulla. Kõige suurem süü selles oli Eesti märulipolitseil ja eriüksustel, kes kiiresti ning otsustavalt reageerisid läbimurdele. Samuti pidid Jevgeni Jemeljanovi võitlejad eesliinilt ühel hetkel lahkuma, sest nad pidid vältima politsei piiramisrõngasse jäämist ja arreteerimist. Igal juhul oli rünnak tõmmanud rahva korralikult käima ja oli esimesi vigastatuid. Tõsi, vigastused olid tekkinud peamiselt omade poolt Rahvusraamatukogu rinnatiselt visatud pudelitest ja kividest, aga keda see huvitab. Õiges kastmes ja valitud kaadritega oli võimalik näidata maailma avalikkusele Eesti Politsei brutaalset käitumist rahulike meeleavaldajate vastu.
Pool tundi tagasi olid eraldatud rahvamassid raamatukogu ees ja Endla tänava otsas. Hetkel ei oldud veel alustatud rahvamassi väljasurumist.
Vitali telefon helises. Helistaja oli Jevgeni Jemeljanov.
„Vitali, tundub et puhastusoperatsioon on alanud. Valjuhäälditest nõutakse inimeste kohest lahkumist, muidu on politsei sunnitud kasutama jõudu. Lahkuvad mõned vanemad ja viisakama välimusega inimesed, noored peavad meie eestvedamisel stabiilselt kivisõda,“ lõpetas Jevgeni ettekande.
„Kas ohvritalled on paigas?“ küsis Vitali.
„Üldiselt paigas. Ainult meie noorpaar läks natuke üle poole tunni tagasi kaotsi. Läksid Pärnu maanteele mingisse baari hädale ja seal kaotas kontaktisik nad ära. Paarike olla olnud jookidest üsna tiirane ja kardetavasti läksid nad olukorda lahendama. Seepärast tõmbasid nad kontaktisiku ka haneks,“ vastas Jevgeni.
„Kehva lugu, aga mis teha. Kuna kontaktisik ei saanud oma ülesandega hakkama ja on ise ka Venemaa kodanik, siis astub ise paarikese asemele,“ andis Vitali karmi korralduse.
„Tundub, et politsei lisajõud alustasid surumist,“ teatas Jevgeni.
„Selge, tõmmake politseile korralik kivirahe peale. Ma annan teisele rühmale tegutsemisloa. Edu ülesande täitmisel.“
Vitali lõpetas kõne ja valis Igor Mogilnõi numbri.
Igor võttis peaaegu silmapilkselt toru.
„Siin läheb juba palavaks. Meie tsoonis on suhteliselt rahulik, aga raamatukogu ees on sõda ja aina tulisemaks kisub,“ raporteeris Igor.
„Alustage Kapo maja ründamist ja kui asi on käima saadud, liikuge oma rühmaga objektile, laiendades rünnakud teistele lähedal asuvatele hoonetele. Soovin edu!“ lõpetas Vitali kõne.
Nüüd oli kõik käima lükatud, jäi vaid oodata poole tunni või tunni aja pärast esimesi ettekandeid tulemustest.
Igor andis kahele mehele instruktsioonid ja suundus Sergei Astafjevi